Näitused Eesti Rahvusraamatukogus
Veimevaka Jälgedes
Vaadates Tallinna Ülikooli tudengite rahvuslikel ainetel tootearendusi, meenub vägisi Käsitööalbum ning vanema põlvkonna moekunstnike poole sajandi tagused mängud kinda-ja vöömustrite ning tikandite ja pitsidega. Jüri Kuuskemaa kodust pärit kaunid tekid, tanud ja muud tekstiilesemed oleks võimaldanud enamat pinnapealsest esemete ilustamisest. Enamik töid võiks pigem kuuluda Käsitööalbumi algusaegadesse, kuigi on ka erandeid - muhu kirjadega moodsad kotid või Ruhnu tanust inspireeritud, tätokaid meenutavad kuldsed tikandid ( autoriks Kristi Ling). Sellegipoolest väga tore näitus, ilmselt poleks ma muidu ilmaski Kuuskemaa tekstiilikogu näha saanud.
Haruldustekogu näitusesaalis on aga väljas mitmesugused väljaanded, joonistused, postkaardid ja teosed eesti rahvariietest. Oi, August Pulsti maalingud tikanditest! Niiiiiiiiii nunnu! Natuke koolipoisilik, püüdlik....meesterahva asi, ega see tikand vist päris tema teema pole. Aga mulle meeldivad tema joonised siiski niiväga, et märkmikus on Pulsti kõrval kolm südant joonistatud.
Näituse teine kahtlemata muljetavaldav eksponaat on pompöössete mõõtmetega nahkne köide pealkirjaga Description ethnographique des peuples de la Russie. Saint Petersbourg, 1862. ehk siis Venemaa rahvaste etnograafiline lugu. Selle teose koostajate hulgas on muuhulgas Karl Ernst von Baer.
Paljude varaste rahvariidejooniste loojad pole olnud just kuigi detailsed. Samas on neis joonistustes väga palju elu ja karakterit. Erinevatel aegadel on vaatenurk etnograafilisele rõivale ikka väga palju muutunud. Kord on ta joonistajale vaid miski, mis katab kellegi Võõra keha, Teistmoodi INIMEST. Rõivas ise on väheoluline. Teisele on ta märk OMA juurtest (EW aegsed joonised esmestest kogutud rõivastest ERM-is jne). Ajakirjad, alates Maretist, Taluperenaisest, Nõukogude naise ja Käsitööalbumini on rahvarõivast teinud efektse moejoonise. Tegelikult ei eksponeeri miski rahvarõiva kogu sära nii hästi kui professionaalse stiilisilma julged moekavandid. Tänapäeva rahvariidejoonistus...on miskipärast muutunud eelkõige õpetlikuks näidiseks, käsitöömeistrile mõeldud selgeks, konkreetseks ja emotsioonituks illustratsiooniks.
Omaette nähtus on postkaardid inimestest rahvarõivastes. Ka need on eri aegadel olnud väga eriilmelised. Vabariigiaegsed koketeerivad ja läilad kunstlavastused (nt fotograaf Parikase ateljeest) ning selle kõrval omaaegsete kunstnike maalitud lihtsad ja kaunid komplektid on tunduvalt elavamad kui nüüdisaegsemad fotolavastused rahvarõivastatud Tavaliste Tüüpidega. Kuid nende kõigiga lähevad räigesse vastuollu tsaariaegsed postkaardilavastused, kus eestile omased värvid on üle kirjutatud kriiskavate mürkroheliste ja karmiinpunaste ning roosimustrite ja kullasäraga, mida ehedalt eesti rahvarõivalt ilmaski ei leia. Ju siis tuli eesti kultuur vene arusaamade jaoks just sellisesse kastmesse valada.
Olen märkmikku hulgaliselt nimesid üles kirjutanud, aga egas te kõike ka pea hõbekandikul minu käest käde soama. Minge ise uatama.
Redfoxi terane tähelepanek on ka, et näituselt puuduvad muuhulgas margid, millel samuti läbi aegade rahvariideid kujutatud on. Aga nojah, ega Rahvusraamatukogu pole ka mingi filateeliaklubi.
Alumisel korrusel, enne punast piiksu (ehk kaardilugejat) on fuajees ja peanäitusesaalis eesti ilusaimad illustratsioonid mitmesugustele lasteraamatutele. Vaat mida tähendab "joonistada trükikvaliteedis" !!! Puhas, filigraanne, peaaegu ebareaalselt täiuslik, täielik kõrgpilotaaž. Illustratsioonikunst on küll miski, mis aiva paremaks läheb. Ma ei teagi, kuhu neil veel on tõusta - läbi Rahvusraamatukogu katuse ja läbi valgusaastate ringiga tagasi Vana-Egiptusesse?
Ja kuigi mõni näitus lõpeb juba lähipäevil ära (Veimevakk), siis tulevad seal majas kindlasti uued ja huvitavad väljapanekud. Kui te ka lugeda ei oska, minge pilta vaatama.
Vaadates Tallinna Ülikooli tudengite rahvuslikel ainetel tootearendusi, meenub vägisi Käsitööalbum ning vanema põlvkonna moekunstnike poole sajandi tagused mängud kinda-ja vöömustrite ning tikandite ja pitsidega. Jüri Kuuskemaa kodust pärit kaunid tekid, tanud ja muud tekstiilesemed oleks võimaldanud enamat pinnapealsest esemete ilustamisest. Enamik töid võiks pigem kuuluda Käsitööalbumi algusaegadesse, kuigi on ka erandeid - muhu kirjadega moodsad kotid või Ruhnu tanust inspireeritud, tätokaid meenutavad kuldsed tikandid ( autoriks Kristi Ling). Sellegipoolest väga tore näitus, ilmselt poleks ma muidu ilmaski Kuuskemaa tekstiilikogu näha saanud.
Haruldustekogu näitusesaalis on aga väljas mitmesugused väljaanded, joonistused, postkaardid ja teosed eesti rahvariietest. Oi, August Pulsti maalingud tikanditest! Niiiiiiiiii nunnu! Natuke koolipoisilik, püüdlik....meesterahva asi, ega see tikand vist päris tema teema pole. Aga mulle meeldivad tema joonised siiski niiväga, et märkmikus on Pulsti kõrval kolm südant joonistatud.
Näituse teine kahtlemata muljetavaldav eksponaat on pompöössete mõõtmetega nahkne köide pealkirjaga Description ethnographique des peuples de la Russie. Saint Petersbourg, 1862. ehk siis Venemaa rahvaste etnograafiline lugu. Selle teose koostajate hulgas on muuhulgas Karl Ernst von Baer.
Paljude varaste rahvariidejooniste loojad pole olnud just kuigi detailsed. Samas on neis joonistustes väga palju elu ja karakterit. Erinevatel aegadel on vaatenurk etnograafilisele rõivale ikka väga palju muutunud. Kord on ta joonistajale vaid miski, mis katab kellegi Võõra keha, Teistmoodi INIMEST. Rõivas ise on väheoluline. Teisele on ta märk OMA juurtest (EW aegsed joonised esmestest kogutud rõivastest ERM-is jne). Ajakirjad, alates Maretist, Taluperenaisest, Nõukogude naise ja Käsitööalbumini on rahvarõivast teinud efektse moejoonise. Tegelikult ei eksponeeri miski rahvarõiva kogu sära nii hästi kui professionaalse stiilisilma julged moekavandid. Tänapäeva rahvariidejoonistus...on miskipärast muutunud eelkõige õpetlikuks näidiseks, käsitöömeistrile mõeldud selgeks, konkreetseks ja emotsioonituks illustratsiooniks.
Omaette nähtus on postkaardid inimestest rahvarõivastes. Ka need on eri aegadel olnud väga eriilmelised. Vabariigiaegsed koketeerivad ja läilad kunstlavastused (nt fotograaf Parikase ateljeest) ning selle kõrval omaaegsete kunstnike maalitud lihtsad ja kaunid komplektid on tunduvalt elavamad kui nüüdisaegsemad fotolavastused rahvarõivastatud Tavaliste Tüüpidega. Kuid nende kõigiga lähevad räigesse vastuollu tsaariaegsed postkaardilavastused, kus eestile omased värvid on üle kirjutatud kriiskavate mürkroheliste ja karmiinpunaste ning roosimustrite ja kullasäraga, mida ehedalt eesti rahvarõivalt ilmaski ei leia. Ju siis tuli eesti kultuur vene arusaamade jaoks just sellisesse kastmesse valada.
Olen märkmikku hulgaliselt nimesid üles kirjutanud, aga egas te kõike ka pea hõbekandikul minu käest käde soama. Minge ise uatama.
Redfoxi terane tähelepanek on ka, et näituselt puuduvad muuhulgas margid, millel samuti läbi aegade rahvariideid kujutatud on. Aga nojah, ega Rahvusraamatukogu pole ka mingi filateeliaklubi.
Alumisel korrusel, enne punast piiksu (ehk kaardilugejat) on fuajees ja peanäitusesaalis eesti ilusaimad illustratsioonid mitmesugustele lasteraamatutele. Vaat mida tähendab "joonistada trükikvaliteedis" !!! Puhas, filigraanne, peaaegu ebareaalselt täiuslik, täielik kõrgpilotaaž. Illustratsioonikunst on küll miski, mis aiva paremaks läheb. Ma ei teagi, kuhu neil veel on tõusta - läbi Rahvusraamatukogu katuse ja läbi valgusaastate ringiga tagasi Vana-Egiptusesse?
Ja kuigi mõni näitus lõpeb juba lähipäevil ära (Veimevakk), siis tulevad seal majas kindlasti uued ja huvitavad väljapanekud. Kui te ka lugeda ei oska, minge pilta vaatama.
Kommentaarid