[Endise] muuseumi päevik. EKA Lõputööde näitus TASE Rüütelkonna Hoones.

Tühjus. Valvur seisab hoopis õues puu all. Oleme suures majas täiesti omaette. Märkmik on taas koju ununenud. Haaran seinataskutest lendlehti ja plakateid, et millelegi kirjutada. Pruunid seinad.

Esimene ruum. Telekad. Mööda... Teine ruum. Rahvakunst ja kultuurantropoloogia. Rahvuslikud kostüümid. Astra Mõistlik on loonud kuued-kleidid, mis tantsivad nelja massiivse lühtri all oma hall-puna-valget rahvuslikku kadrilli. Selles on midagi ivonikkololikku, kostüümide iseolemises seal ruumis aimub kummituslikku moedemonstratsiooni. Modellid on lahkunud või saabumata.

Meie isegi oleme majas kui kummitused. Seintel on varjud ja sosinad, lühtrid vaikivad laes sõnakalt. Aknad on kinni plaasterdatud läbikumavate plakatitega. Aeg on öö ja päeva vahel. Oleme tegelased mustvalges multikas. Keeg kerib meid läbi saalide. Tühi muuseum.

Teine rahvakunsti- ja kultuurantropoloogia tudeng on uurinud Hiiumaa käsitööliste igapäevategemisi ja oskusi. Kummaline saar, meri, Hiiumaa, maa meres, mõtted...meri toob mõtteid kaldale, meistrid korjavad üles. See meenutab mulle Ursula K. Le Guini Meremaa lugude saarestikku ja sealseid erinevate saarte käsitöötraditsioone. Meremaalikud meistrid, salapärased. Saevad välja puust Pegasusi ja ehitavad Piisa torne, nikerdavad luudelfiine ja koovad salapäraselt sujuvaid kangaid. See uurija on Hiiumaalt leidnud reaalse Meremaa, Gonti ja Lorbanery.

Samas ruumis on Avatud Akadeemia videosalvestised. Keegi maalib end ja siis endale toa.

Keegi lõigub end, lõigub end, lõigub end. (Margus Tiitsma. Merine. Verine. WC. Vee Tsee. Teater? Performance, Tuletab meelde üht teatud Eduard Vilde Tabamata Ime uustõlgendust.

Väga paljud noored kunstnikud astuvad üle oma valdkonna piiride ja rakendavad oma erialaseid leide sootuks tavatus materjalis ning võtmes. Näiteks graafik Jaanus Samma loob Versailles´ parteraia mustri põhjal oma disaini ning rajab selle järgi nõgesepeenra. Ehtsa. Aga kontrast ei ole nii torkav kui võiks. Fotograaf Margot Kask teeb akvarellmaali. Klaasikunstnik Maarja Priks kasutab tekstiilikunsti töövahendeid (klaasist piidega soad ja klaasikiududest kangas). See on vist mu lemmiktöö. Piret Ellamaa nõelub punase niidiga klaaskuubikuid. Kirke Kang-JEEKIM! JEEKIM!-APPI!-ro [kuidas ma ehmatasin! Uhh, kuidas ma ehmatasin!] Topib end võõrastesse kodudesse. Jaapani horror. Guul. Jalad sussihunniku all. Õnneks ainult mannekeeni omad.

Eksleme mööda ruumide rägastikku. Muuseum on selge ja konkreetne ja piiratud ruum. Endine muuseum.... siin on hüperreaalsus. Muutuv ruum. Raske on orienteeruda. Sattun klassiruumi ( stsenograafia lõputöö).

Aeg-ajalt lükkavad ja tõmbavad meid lõhnad - vana maja lõhnad, Krõõda India-teemalise lõputöö lõhnad, igasugu seletamatused. Vahepeal ilmub seinte seest välja veel kummitusi. Ühes ruumis on suured linnukujud tantsuetendusest I-GO. Kui teise tuppa minna, tunduvad need linnud liigutavat. Nad seisavad su selja taga ja võibolla, et järgnevad sulle, nokkima keraamikatudengi klaaskasti kogutud maalitud liblikaid. Kogutud hinged, kogutud elud, kogutud lõhnad, endine muuseum, mis on ise hakanud koguma ja seintest välja nõristama uusi tahtmisi ja algeid. Kunsti hõng äratab maja ellu. Eriti ergastavalt peaks mõjuma vänge ja tõmmu, tummine ja kirbe pargitud naha hõng, näiteks Kristel Kõutsi kortsutatud kleit justkui aegade hämarusest.

Vaikus. Vaikuses sõnad, paberil. Magistritööde mappide ruum. Veel veidi Hiiumaa võlurite käsitööd. Võlurite moodi habetunud ajatud hipid ja unistajad, kes teevad ainult seda, mida on vaja ja võimalik.

WC. Vee Tsee. Kas osa ekspositsioonist? ei, lihtsalt WC. No käime ikka siin ka ära. Kraanikausi peal on tärpentiinipudel.

Näitus jätkub, ütleb sünge pruun sein. Möödume veel mõnedest kummitustest. Kuidas saab ema lapsevankriga üldse teisele korrusele mööda hallitavat treppi?

Kirjutan. Komistan. Keldris on punane uks. See pole lõputöö, aga lõputöö ei ole nii huvitav. Punasest uksest ei saa kuskile minna. Lähme tagasi üles ja siis enam ei tea, kuhu edasi. Trepikäiku jõuavad kõik lõhnad, helid ja hõljuvad mõtted ning kummituste naer ja lühtrite vaikimine.

Justkui lõbustuspargi atraktsioon oli see... jõuame tagasi vestibüüli ja siin on justkui kõik sama kui praeguses muuseumis. Ka endises muuseumis on raamatulett. Võtan koti, mille peal on "S". Oleks ju "T" ka olnud, ei osanud vaadata. Võtan veel kaasaegsete koomiksite raamatu. Nüüd on kõik. Kui paljud siin õues jalutavatest turistidest teavad, et siin kunagi muuseum oli? Pakun, et mitte ükski. Baltisaksa baronessid lehvitavad aknast ja sehkendavad teleripistikutega.

Veetsime Rüütelkonna hoones kokku kolm tundi. Väärt elamus.

(english translation coming shortly after I get back from Svjata Vatra concert! )