esmaspäev, juuni 22, 2009

Laulupeojutt tervikuna. (a story of all the Song Festivals I have been to, in english by, say, St. Johns day evening)

Esimene. 1980. Emme ja issi küll veel ei tea, et ma nendega kaasa tulin. Suured onud ja tädid karjuvad ja hüüavad seal kuskil väljaspool. Mina loksun väga vaikselt kaasa. Emme hõikab issile „Elagu ....! [mingi koor]". Issi on koorijuht, aga tema ei lõhna pärast tammelehtede järele. Ta räägib küll kellegagi, kes lõhnab niiviisi. Selle onu nimi on Ants Üle Ojaa.
Teine. 1985. Tere! Kas teie lähte ka lonk- käiku? Mina oskan laulda longisõit! Issi ütleb, et tema kool ei laula seda. Mina käin ainult pool lonki, ma olen kolm. Kolme ja .... Poole kolmene. Ma hoian issi kätust kinni, siis ma ei lähe ära kaduma. Kas sul on ka tori riided? A mis sul on? Emme ütleb et mul on tori riided. ...A palju maad veel on laulu väljakuni? Issivõtab mind varsti selga, a tal on palav. Tal on see pikk mantel, ja siis tal on siuke müts, mis on hästi kõva ja. Kas sa oled suhkluvatti kunagi söönd, emme ostis eile, me käisime tantsupidu vaatamas, ja siis päike oli nii suur, et üks tädi kukkus alla ja ta viidi voodiga minema, a ma ei jõudnud sabas seista. A nä see on issi koor! Seal üks tädi on hästi paks ja ku me käisime Antsuga seal looskris, siis ta jäi aknaauku kinni ja üks munk, see on sekiilakas, pidi lükkama, kuni tuli teiselt poolt välja. A sa karju mulle, ma tahan et mulle ka karjutakse. Siis ma lehvitan ja. Näe, ma olen see väike punase peaga.
Me pärast sõime jäätist üleval ja siis üks onu, tema nimi oli Gustav, joonistas pildi, a mind tai joonistand, ta joonistas nägu. Issi sai selle omale, a ma oleks tahtnud kassi või nii. A issi ütles, et Gustav alati joonistab ühte ja sama. A ma oskan kassi joonistada, kelle on hiired ära söönud. Kas sul on soome vildikad, mul on ja ma käin ühes tornis, seal mejoonistame suitsu pääsukest!
Kolmas. 1988. See pole see täitsa suur laulupidu. See on veel suurem. See onnii suur, et terve Tallinna linn ei mahuks ära. Me hakkasime kell 7 minema ja kella kümneks olime seal. Ja inimesi oli umbes, ma arvan, kuigi ma ei lugenud, kuskil 4 miljonit. Mammi ütleb praegu, et ei saand nii palju olla. Siis mingi sada kümme tuhat küll. See on siuke laulupidu, et sõnu ei ole, kõik teavad peast kõike ja kõik laulud on täna kirjutatud! Ma tean absaluutselt kõiki asju peast, ma oma sünnipäeval laulsin Kärdi ja Triinu ja Annikaga linti, kui me torti sõime. Ma tean seda „Mu isamaa armas, kus sündinud ma!" ja siis seda „Kaunistagem eesti kojad!" Aga mõnda laulu ma üldse ei tea, need on hästi pikad, seal on üks lokkis juustega mees ja ta kirjutas hästi palju laule, ja siis on Heinz Valk, kes on umbes midagi nagu kõigi eestlaste kuningas või nii. Hästi palju on teksa jakke, ma tahaks kaomale teksasi. Ükskord me võidame niikuinii! Mis me võidame? Mulle ka meeldiks, kui eesti oleks vaba. Ma soovin terve tee ja terve öö, et eesti oleks vaba. Kohe hullult soovisin, sest nad laulsid nii kõvasti ja kõik rääkisid et iga inimene peab seda soovima. Ma kohe öö otsa pärast soovisin oma toas. Siis ma sõidaks papsiga Soome ja käiks kilekotiga poes.
See on kõige ilusam laulupidu, sest saab peaaegu hommikul koju minna, ja saab marsaga sõita, aga me päris koju ei saa sellega, ainult Balti Jaama. Kell on nii palju. Ma ei jõua üldse käia enam. See laul oli kift - see „PANE TÄHELE!" tatataratam tatam tatam; ja siis mulle meeldis see kus olid Saaremaad ja kõik asjad sees ja igast muud asjad, ja üks laulis täiestkõrist! Teised laulsid normaalselt. Hästi palju laule oli, aga midagi ei näinud, kõik muudkui liputasid. See on eesti lipp. Sest see, millel on lained nagu peal või nii ei ole tegelt eesti lipp, see on mingine....
Maiteagi. Aga Muinsuskatse ringi kunstiõpetaja ütles, et tal oli siuke lipp mis oli mingi kaheksakend aastat tagasi Laulupeol ja vahepeal oli kartuli keldris petooni sees a maitea miks, äkki et muidu ei saa uuesti laulupeole minna sellega.
Neljas. 1990. See aasta ma käin T särgiga. Mamps otsis Halliste seeliku riiet, aga ei old. Me käisime Harju tänaval kangapoes ja Viru tänaval ja Kaubamajas ja Pärnu maanteel Estonia vastas ja kuskil ei olnud. Lõpuks me saime mingit punast, mis oli kardina riie, sellel olid augud sees. Selle me saime Lomonossovi tänavast. Mamps tegi ise kõlapaela serva, maitea, mis see on. Mingi laulupeoga seotud asi vist. Paps on kooriga nagu alati. Eriti eiviitsi talle lehvitada. Koor läheb laiali varsti, aga ta on siis teises kooris, selle nimi on RAM. See on hästi kuulus. Seal on mingi nagu sada meest. Kõnnime Narva mnt. servas ja lehvitame. Päev on pikk ja palav. Miks tavaline laulupidu öösel ei või olla? Vana [nii kutsusin vanaema] sai peaaegu päikse piste, ta sidus lõpuks põlle pähe!
Viies. 1993. Rahvariided said just valmis, aga ma lähen kooli koori särgiga. Meid sunniti seda tellima. See on helelilla ja kole. Ja väike... aga meile karjutakse hästi palju, õpetaja Maris on tuttav nägu paljudele, ja meiega koos on need tantsijad. See Svetlana on jube krõhva... Mamps tahtis mind ka seal 46. koolis balletti panna, aga ma ei tahtnud. Proovid olid jube pikad, ja siis Aarne Saluveer tahtis, et esimene hääl nii kõvasti EI laulaks, aga mis mõttega me siia tulime üldse. Ma vahetasin pannkoogitalongid kõik ananassi omade vastu. Ma võtan kaks rõngast üles laulukaare alla, aga mul läheb neist hääl ära natuke sest see on siuke vänge, ja Leivalõhnaline hakkab kähisema... Supp on üldse vastik. Siin tuleb iga kord maha tulles Laululava tagant läbi minna ja siis uuesti teisest servast lavale. Kogu aeg karjutakse kõlaritesse, et kes kuhu peab minema, aga ikka ei saa aru. Niiiiiiii palju lapsi on. Kara Bass Bara Bass, oled suur ja hea, paremat isandat nukuriik ei tea! Vat nii. Reipad ja nurgelised laulud meil.
Siis tuleb Koit. Rahvas laseb korrata. Teise korduse ajal seisavad kõik püsti, siis juba sajab ladinal, terve Lauluväljak on aint vihmavarjud ja keebid ja need, kes serva all seisavad, dirigendid ka, neil ei ole ja nad saavad täitsa märjaks. Ja siis me laulame Koitu neljandat korda, nii et ise ei kuule peaaegu midagi.
Nii kift, ma tahan järgmine aasta ka laulupeole.
Kuues. 1994. Meil on nüüd vorm vaba, õigemini, kuna kõigil ei ole ühte moodi rahvariideid, siis igaüks paneb need, mis on. Minul on siis Halliste omad, see tutt mulle ei meeldi, ta pigistab ja karvad käivad mööda nägu. Aga mulle meeldib, et vöö on hästi ümber ja sõlg on lahe. Need helmed saime mingist lõpumüügist, üks mingi kunstitehas pandi kinni ja kõik müüdi maha. Aga nad teevad edasi asju, ainult et omaette. Triinul on mingid Hargla riided,vanaema kudus talle rätiku. Natuke vastik on selle seelikuga marssida, samm on lühem kui teistel. Pastlad ma sain viimasel hetkel. Nendega pole nii valus käia, kui ma arvasin. Seitse kilti pole üldse pikk maa. Paps otsis mu enne Vabakal üles ja pläras maad ja ilmad kokku, ei tea, mis ta tahtis. Jääb oma koorist maha veel.
Need lastekooride laulud on nats igavad, kõik ootavad jälle „Koitu". Aga seekord lauldakse seda ainult kaks korda. Ilmselt liiga vanad ködid.
Seitsmes. 1999. Mul on nägu jäätisega kokku määritud. Või vanaema vorstivõileiva vahelt läheb ka käiku. Ikka ei aita. Mis see päiksekreem veel on? Kuidas need päevad siin küll ära kannatada, rääkimata muusika nautimisest? Ootan õhtut ja lipsan regulaarselt puude vilusse. Homme hakkavad EKA sisseastumiseksamid. Laulan end tühjaks sellest viimaks läbi saanud sindrima koolist ja kõigest, minu pingisektoris ei laula eriti keegi kaasa.... Rohkem otsitakse, kus on telekaamerad, et pildile jääda. Aga hoopis meie jääme pildile, vana ja mammiga. Ajakirjas Eesti Naine kommenteeritakse, et „mõni leidlik proua sobitab stiilse tikitud kampsuni rahvariideseeliku juurde". Tegelt vanal lihtsalt täiskomplekti ei ole ja seelik oli ka mammi oma. Hästi huvitav laulupidu, õhtul on eriti ilus. Täitsa teistmoodi.... Rahvas mängib kuulekalt tulukestega. Need kuradi peldikud ainult on samasugused.... Sinna vist tegelt ei lasta, putkad on kohale tiritud. Need on veel sada korda hullemad. Siin käib mingi eesti toidu poliitika, suhkruvatt on täiega *out.*
Kaheksas. Noortekas 2002. aastal. Vaatan telekast, kohati. Kohati ei viitsi. Kuu aja pärast on Folk. Keda see noorte laulupidu huvitab. Just sai Bretagne´st tagasi tuldud. Peas jooksevad Monet aia horisontaalõunapuude ja Bayeux vaiba 70 meetri kujutised. Lähen ära maasikaid rohima.
Üheksas. 2004. Minna või ei...Lõpuks rongkäiku vaatama ikka lähme koos. Ma siis lähen konstertidele üksinda. Mingi imelik paraad on, Savipätsud ja igasugu poolpaljad ameerika tšikid ja mingid norra törtsud, kel on peldikupump perse küljes. Masendavalt nõme. Lahe on see, et kõik Järvid on kohal. Isegi üks pudin... kipub ka dirigeerima. See on pisut suurem pudin kui mina oma esimesel laulupeol. Kes mind dirigeerib? Mis mina nüüd edasi teen?Ikka õppida? Ma olen ju kõik see aeg õppinud. Ohh, ei taha isegi kaasa laulda. Hapuks on läinud kõik see värk. Jestas, kui vanaks on jäänud Ants! Ta on nagu Bilbo Baggins. Aarne Saluveer ei muutu justkui üldse jälle. Hirvo Surva paneb poisid niimoodi huilgama, et Michael Jacksoni fännidki peaks häbi tundma.
Kümme. 2007. Mingid hullud on nad või? Kas neil külm ei ole? Tantsijad harjutavad nagu segased, samas kui normaalne inimene ei lähe sellise tuule ja vihmaga prügikastigi välja viima. Üks tants on kursaõe Karmeni tehtud. Päris ilus tants. Laulupidu on kuidagi masendav. Selline sünge, melanhoolne, tõsine. Range näoga Rüütli-proua istub ja naudib sirgjoonelist kultuuri.
Talle vist meeldib depressioon.... Ma ei saa aru, kuidas lapsed nii raskemeelset muusikat üldse laulda tahavad. MEIE pidu seal 1993. aastal oli ikka superlõbus. Päikest oli rohkem.... Kõiges. Iseendas, muusikas, dirigentides. Aga siiski... Mäks on tagasi. Selles mõttes, et on jälle üks laul nagu Koit. Las jääda ükski mets. Ammu pole ühelgi laulupeol esimestkorda mõnda väga head lugu kuulnud. Mõnda väga-väga-väga head, et lähed kojuja soovid öö otsa, et „Las jääda ükski mets...."

Ernesaks (selle näo järgi, mis Gustav ükskord nõlva peal sirgeldas) .... Jannsen....Koidula....Mägi.... Oit.... Valgre..... Naissoo.... Tüür.... Pärt.... Ojakäär.....Kreek .... Hermann .... Haava....Siimer... Terve aasta oleme koolis (minu järjekordses koolis) neid portreesid tikkinud ja see vaip saab paras ühendkoor. Siin on nii palju laulupeoväliseid isikuid, et päris laulupeo-vaip temast ei saa. Aga juubelilaulupeost see mõte tärkas. EestiNägu. Rocca Al Mare Kooli suur üheshingamine ja - tegemine, rõõm ja piin. Laulupidu ongi Eesti nägu, ja Eesti on laulupidude nägu, pudinast laps kasvab laulude nägu ja laulud peegeldavad igal laulupeoaastal meie endi ilmeid. Meie vaiba näod ei ole tõsised ega murelikud. Sest asjast saab veel asja, pange tähele. Üks mis kindel: see, kui sulle tee äärest lehvitatakse, on HÄSTI LÕBUS, ja see paneb huilgama ja naerma ja teistega võistlema, et kellele rohkem hüütakse. OMA kooli koorile järgi liduda on alati lõbus olnudja karjuda iga kümne meetri tagant ELAGU xxxxx KOOR!. Paps ei marsi sel aastal, ta ajab Soomes pappi kokku ja käib kilekotiga poes. Eelmisel Laulupeol oli ta ka seal.... Ma ka ei marsi, kuigi eelmisel sügisel oli selline tunne, et õudselt tahaks jälle lauljana laulupeole. Ei julenud ennast pakkuda ühtegi koori. Noh, aega maa ja ilm. Laulupidusid tuleb veelja veel ja veel. Ja veel. Ja veel. Ikka samad näod. Ainult õige pisut teistsugused... Gustavit ei ole ja Haraldit ei ole, ja paljusid teisi, Gustav istub ääre peal.... Paljusid koore ka pole enam olemas ja on jälle uued. Kui kord kokku saadakse, laulukaare all, pole enam tähtis, kui pikk või lühike on kellegi käidud tee, et siia jõuda.

Kommentaare ei ole:

Ja reisusihiks oli meile Rotermann

My felted thingies on a freaky fashion show

Bubbles, Ethical Estonian Souvenir/Design Gallery Tallinn

Personality test ( the color test)

ColorQuiz.com Redfox took the free ColorQuiz.com personality test!

""Feels that nothing can upset her or phase her and..."

Click here to read the rest of the results.

Blog.tr.ee
blog.tr.ee