Museum diary. Estonian museum for design and applied arts. Muuseumipäevik, EDjTKM, Ede Kurreli näitus.
Olen vanaema kummuti sahtlis ühes pisikeses papist karbis. Mängult lõhnab lavendli ja saepuru ja linaõli järele.
I am in a grannys´ cupboard, in a tiny cardboard box and pretend to smell like lavendar, linen oil and veneer.
Vanad tagatoad, sametist karbikesed, pühkelapid, salaja imetlejad, nostalgia, aegadetagune ilumeel, vanad ehted toovad meelde midagi taolist, ning kaasa aitab näituse kujundus. Mulle meeldib vanades kummutisahtlites tuhnida, seepärast tunnen end ka sellel näitusel hästi.
Old back rooms and velvet boxes, wiping rags, nostalgia, secretly admiring your old treasures, aesthetics and culture that had a standard of dignity and elegance. I love going through old cupboard drawers so I quite enjoy this old-timey exhibition.
Ede Kurreli mikromaailm on omapärane. Pisikesed värvikillud ja filigraanne täpsus. Kõik on nii tilluke-tilluke, nagu haldjate maal. Mingisugune veider muinasjutulik tunne on nendes ehetes, ja ma vist hakkan mõistma, miks muinasjuttudes-legendides on just ehetel tihtipeale võluvägi.
Ede Kurrel´s world is original and fairy tale - like. Tiny dots of color, precision, detail. It is like some land of fairies with its tiny flowers and patterns. It feels a little mystical and magical and alive. I sort of start to understand why jewels have a magcial power in so many legends and tales.
Ehetel on võlu, mis võib olla peidus, aga mis on igavene. Nad kestavad ja neile saab toetuda, neid saab ikka ja jälle kummutist välja võtta ilma, et nad laiali pudeneks. Nad kannavad mälestusi ja mõtteid ja kõike, mida üks inimene on läbi elanud. Nad on isiklikud ja samas iseseisvad, neis on sama palju väärikust kui isekust. Ehe võimendab millegi mõjusa - nt. vääriskivi - omadusi, värvi, sära, läiget, kihte. Võimendatus annabki ehtele maagia. Miski leitakse, tuntakse ära, tõstetakse esile ja igavikustatakse.
The jewels have a magic that may be hidden, but never disappears. They last and you can depend on them, you can take them out from the drawer and unwrap from the silk paper and admire them, and find comfort in memories stored in them. They are personal, but independent, they have as much selfishness as dignity. The jewlry design is multiplying the effect of something that already stands out. The artist finds a precious stone, recognizes its magic, makes it double, and thats where the magic comes from.
Näitust saadab nõuka-aegne video, kus vaheldub staatiline telelavastuslik vestlus kunstnikuga ja napakas moedem, mis peaks tema ehteid demonstreerima, kuid tolles virvarris ei tule ehted üldse esile. See on nagu ketšupiga kõrgmood.
The exhibition is accompanied by a film where static conversation is interrupted by models dancing to demonstrate the jewelry, but the jewels dont stand out that way at all. Like haute couture with ketchup.
Ede Kurrel keskendus Ühele Kivile, selle ilule. Ta oli võimeline pühendama kogu ülejäänud disaini tollele kivile.
Aga ehted on tehtud konkreetsele inimesele. Mis saab siis, kui nemad kaotavad omaniku, või omanik kaotab ehte?
Jewelry is made for a specific individual though. What happens when it gets lost or loses its owner?
Ede Kurrel mainib filmis ka maakivide, looduslike graniit- ja muude kivide tõmmet. Miks me küll armastame neid raskeid kive korjata? Miks me ei saa näiteks rannas vastu panna tõmbele pista see või too ilus kivi tasku?
In the film the artist also talks about the charm of natural granit stones and the regular stone everywhere around us. Why are almost all the people drawn to picking up pretty stones? What power is it inside them?
Ma soovitan pärast seda näitust natuke ka oma vanaema kummutisahtlites sobrada.
Go see Ede Kurrels´ art and then go through your own or your grannys´ drawers and see what kind of aesthetics was admired 20, 35, 50 and 80 years ago. It is all still there....
I am in a grannys´ cupboard, in a tiny cardboard box and pretend to smell like lavendar, linen oil and veneer.
Vanad tagatoad, sametist karbikesed, pühkelapid, salaja imetlejad, nostalgia, aegadetagune ilumeel, vanad ehted toovad meelde midagi taolist, ning kaasa aitab näituse kujundus. Mulle meeldib vanades kummutisahtlites tuhnida, seepärast tunnen end ka sellel näitusel hästi.
Old back rooms and velvet boxes, wiping rags, nostalgia, secretly admiring your old treasures, aesthetics and culture that had a standard of dignity and elegance. I love going through old cupboard drawers so I quite enjoy this old-timey exhibition.
Ede Kurreli mikromaailm on omapärane. Pisikesed värvikillud ja filigraanne täpsus. Kõik on nii tilluke-tilluke, nagu haldjate maal. Mingisugune veider muinasjutulik tunne on nendes ehetes, ja ma vist hakkan mõistma, miks muinasjuttudes-legendides on just ehetel tihtipeale võluvägi.
Ede Kurrel´s world is original and fairy tale - like. Tiny dots of color, precision, detail. It is like some land of fairies with its tiny flowers and patterns. It feels a little mystical and magical and alive. I sort of start to understand why jewels have a magcial power in so many legends and tales.
Ehetel on võlu, mis võib olla peidus, aga mis on igavene. Nad kestavad ja neile saab toetuda, neid saab ikka ja jälle kummutist välja võtta ilma, et nad laiali pudeneks. Nad kannavad mälestusi ja mõtteid ja kõike, mida üks inimene on läbi elanud. Nad on isiklikud ja samas iseseisvad, neis on sama palju väärikust kui isekust. Ehe võimendab millegi mõjusa - nt. vääriskivi - omadusi, värvi, sära, läiget, kihte. Võimendatus annabki ehtele maagia. Miski leitakse, tuntakse ära, tõstetakse esile ja igavikustatakse.
The jewels have a magic that may be hidden, but never disappears. They last and you can depend on them, you can take them out from the drawer and unwrap from the silk paper and admire them, and find comfort in memories stored in them. They are personal, but independent, they have as much selfishness as dignity. The jewlry design is multiplying the effect of something that already stands out. The artist finds a precious stone, recognizes its magic, makes it double, and thats where the magic comes from.
Näitust saadab nõuka-aegne video, kus vaheldub staatiline telelavastuslik vestlus kunstnikuga ja napakas moedem, mis peaks tema ehteid demonstreerima, kuid tolles virvarris ei tule ehted üldse esile. See on nagu ketšupiga kõrgmood.
The exhibition is accompanied by a film where static conversation is interrupted by models dancing to demonstrate the jewelry, but the jewels dont stand out that way at all. Like haute couture with ketchup.
Ede Kurrel keskendus Ühele Kivile, selle ilule. Ta oli võimeline pühendama kogu ülejäänud disaini tollele kivile.
Aga ehted on tehtud konkreetsele inimesele. Mis saab siis, kui nemad kaotavad omaniku, või omanik kaotab ehte?
Jewelry is made for a specific individual though. What happens when it gets lost or loses its owner?
Ede Kurrel mainib filmis ka maakivide, looduslike graniit- ja muude kivide tõmmet. Miks me küll armastame neid raskeid kive korjata? Miks me ei saa näiteks rannas vastu panna tõmbele pista see või too ilus kivi tasku?
In the film the artist also talks about the charm of natural granit stones and the regular stone everywhere around us. Why are almost all the people drawn to picking up pretty stones? What power is it inside them?
Ma soovitan pärast seda näitust natuke ka oma vanaema kummutisahtlites sobrada.
Go see Ede Kurrels´ art and then go through your own or your grannys´ drawers and see what kind of aesthetics was admired 20, 35, 50 and 80 years ago. It is all still there....
Kommentaarid