Tahavaatepeegel II. Cultural experience rewinded.

Alustan viimasest. See läheb muuseumipäeviku lahtrisse, kuigi ma näitusi eriti põhjalikult ei vaadanud. Kohaks ETDM. Õppige selgeks, et too lühend tähendab Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi. Põhjuseks pakutrüki töötuba, ja ma olin ühtaegu õppija ning juhendaja.

Päris trükipakkudega tegin seda tööd ise esmakordselt, samas olen trükkimiseks kasutanud mitmesuguseid muid reljeefseid objekte. Ruum oli täis viimaseid päevi eksponeeritava näituse Lilleflirt objekte, millest kõige pakutrükiks inspireerivamad 1970. aastatest pikad, kitsad, värvikirevad kangad vanema põlve tekstiilikunstnikelt. Samas lillelisi trükipakke oli vähe. Küll aga oli üks Kondaslik maasikas, mis mulle kohe neljandike viimase kooliülesande meelde tuletas (me tegime tsitaati "Massikasööjatest", kus Kondase loodud laudkond tuli asendada kas oma klassikaaslaste või fantaasiategelastega).

Pigem ootasin kui kartsin töötoa korraldaja kirjeldet olukorda eelmisest päevast, mil mitukümmend inimest korraga oli ümber laudade askeldanud. Mida kiirem on õpetajal, seda paremini toimib inimeste omavaheline suhtlemine, teadmisi jagatakse mitmes suunas ja seega need kordistuvad.... lahendused on leidlikumad ja mõte töötab täistiirudel. Aga vaikne toimetamine on kah tore. Siiski, kasutust leidis mu õpetajanärv ja soome keele oskus, kui üks soome perekond suutis tormilise kiirusega iga viimase kui trükipaku ära mäkerdada ja nad vajasid käbedat selgitustööd.

Trükkisime paberist ning kangast kotte, loodan, et nendes mitte ainult rannasusse vedama ei hakata, vaid käiakse uhkelt ka poes-turul. Ise lõin ühe rõngasristist ja neerumotiividest kombineeritud mandalaga koti muuseumi garderoobimoori jaoks ning ühe linnu ja lilledega koti enesele (vt ülal)

Kõrvalruumis vastavatud Ede Kurreli ehtenäitusest värviste pakkude ja veekausiga mööda sebides jäi mulje, et nood teosed on eksponeeritud nagu kroonijuveelid Buckinghami palees. Klaasi all, sametil, lakooniliselt ja jõuliselt tumedal taustal lebavad liblikad.... suursugususe kontrast kõrvaloleva hipiliku lillemaailmaga. Tundsin, nagu oleks minu peal rakendatud kunstiteraapiat, mis seisneb vaheldumise efektis, justkui need, kus paned vaheldumisi jalad sooja ja külma vette või kombineerid kiire spurdi ja põhjaliku aeglase venitusharjutuse.

Pipart ja taeva pisaraid

Nuta, viiul! Ja vihmaplagin tiheneb... Mängib tšello, ning tuulehoog pääseb rõdult naela otsast lahti ja tormab üle platsi. Kitarri kiiremini tinistades võtavad vihmavalingud ka hoo üles ja jäävad siis alles vakka, kui lugu läbi saab. Pole ime, et mustlasmuusika ( olgu või külmast kahvatu põhjaeurooplase esituses) inimeste emotsioonid maksimumtugevusele keerab. Taevas nuttis täiega. Matvere mängid Djangot (mitte tangot!!!) ja rahvas kössitas keskväljakul kanistrite otsas. Olime nii kanged sellid, et tšillipipraga teed läks vaid paar lonksu, ja sedagi vaid põhjusel, et mul pole kombeks head kraami maha jahtuda lasta. Kuradi külm on, kuradi-kuradi külm ON! ...Siis kui meelde tuleb, et on. Sest mustlasmuusika paneb ju kõik ebamugavused unustama ja soojendab iga eestlase sisemist erakut ja Nipernaadit nagu tšillipipar. Oh kui ma saaksin kord mustlasena maailmas ringi veel rännata. Rända, rända, aga vaata et nad mõnes väikses eesti linnas su tengelpunga pihta ei pane.

Kultuurielamus ....labürindis?

4. juunil oli kooli projektipäev, mille koos puutööõpetaja ja 10 klassiga pidin veetma Ukraina kreeka-katoliku kirikus-kultuurikeskuses Vanalinnas, Laboratooriumi tänaval. Ilmselt paljud teist teavad Müstilist Pilu. Te võibolla olete mööda jalutanud ustest, aga see Müstiline Pilu peab te sammu kinni. Ja te küll mõtlete mis Müstiline Pilu see võiks olla, aga ei uurdle pikalt ning marsite tõenäoliselt edasi. Siis jõuab ajusoppi kohale tagasihoidlik fakt et Müstilise Pilu kõrvale on midagi kirjutatud. Te loete selle läbi ja saate teada, et Müstiline Pilu on kirjakast, kuhu iga kiusatu või kiusatuist teadlikolija ning muretkandja võib poetada kirjakese, mille kirikurahvas teadmiseks võtab ning kirjas esitet süütu kannataja eest palub.

Nõndaviisi. Klassi oli kohal umbes pool, külma ilma oli täie eest ja vihma tuli mitte ainult oa varrest. Moodsad seadmed lasid meid kirikusse sisse, rekonstrueeritud iidsed mehhanismid avasid salakäigud keldrisse. Keldris olid munad....ei, mitte drakoni ega tulnukate ega jäledate roheliste sisalike, lihtsalt värvitud munakoored sümbolite ja märkidega, millest igaühel rangelt kinnipeetav tähendus ning eesmärk. Neid ma teile ei näita, ehkki pilte tegin, iseenda jaoks. Kui näha tahte, peate ise minema. Helistage ette (kontaktandmed leiate kultuurikeskuse kodulehelt) ja paluge, et teile räägiks Nestor või Anatoli.... Ja kui võimalik, mõelge enne mõnele olendile, asjale, nähtusele, kellele midagi pühendada, keda meeles pidada või kellel näiteks kalligraafiatoas luuletus sehkendada.

Liikusime ruumist ruumi...või kas liikusime? Igalt poolt sai igale poole, trepid ja käänud ja rõdud ja ukseavad ja orvad olid nii müstilise paigutusega, et pigem tundus, nagu oleksid kõik asjad meie ees liikunud sinna kuhu vaja, jäädes aga tõepoolest hoopis paigale. Või liikusid siin trepid ja uksed nagu tolles laste seas populaarses võlurikoolis....? Kas see ongi "immanentsus"?

Ühed vahvad kangasteljed pidasid mind kinni ja pidasin maha pisukse diskussiooni töömehega nende kõrval teemal "Miski ei saa vanade tööriistade vastu sest uued ei kõlba ju vanakuradi lehma vanaema saba allagi." Siis järgnesin teistele paberikotta või see sai mu kätte... tont teab. Laboratooriumi tänav, ja koht ise kui veider Empaatia Ja Tähendusloomise Laboratoorium tasub ära vaadata, kui teil just ka pole "nii mõnus sellise ilmaga pigem magada" või mõtlete et "me ju ei teadnud et seal on midagi huvitavat ja ise ei viitsi avastama tulla" (10B)

Urvaste Ullus

See läks nüüd küll sutike liiale. Nii ütleb pea egäüits kes kas viibis Raekoja platsil 2. juunil kell 19 või sirvis sama etteaste, pealkirjaga Eesti Hüsteerium, trükiversiooni.

Noh, iseenesest, miks mitte. Jaapani turistil, kes tunneb end koerakostüümis üksi keset lava haledameelselt soiguva mehepoja tegemisi jälgides tuttavlikult ja koduselt kui Tokyo nurgataguses karaokebaaris, tundus igatahes olevat, mida kodustele mikodele oma Nikonist näidata. Lugu ise oli parajalt jabur, et see lõpuni ära kannatada, ja parajalt igav, et seda mitte ümber jutustama hakata.