Animateek nr. 11. The dead artist, Ryan Larkin.
Kes oli Ryan Larkin? (Ta on elus, mingil määral, aga mitte eriti. Mitte kunstnikuna, vähemalt.)
Mis saab kunstnikust kes loobub loomisest? Kas ta tõesti VALIB selle vabatahtlikult? Mul on raske ette kujutada, et keegi loobub omaenda olemusest. Või siiski....
Who was Ryan Larkin? (yes, was, although he is alive, not very much...not as an artist anyway.) What becomes of an artist who refuses to Create at some point? Can any artist actually CHOOSE that path? No, he can´t. He´s been lead aside by something not under his control.
See, kuidas Chris Landreth kujutab Larkini psühholoogilist seisundit otsekui anatoomikumis läbilahatud ja ära prepareeritud viimases lagunemisjärgus mumifitseeritud jäänukit, meenutab mulle omaenda joonistusi....minust endast....viimasel ajal. Aga sellest me ei räägi.
The way Chris Landreth depicts the psychological state of Larkin (in "Ryan", an Oscar-winning short animation), in a state of the final deterioration like a used corpse in some medical university reminds me a lot of the way I draw the image of my current self lately. But we will not go there...
Animateek valib järjest raskemaid autoreid ja filme. Ma olen andnud neile sõrme ja nüüd laotakse see mõtete koorem mulle selga. Ei ole võimalik keelduda. Olen kaasosanik.
Milline kurbus ja samas lootus paistab aga reaalse Ryan Larkini silmist Laurence Green´i dokumentaalis! Kõik meie minad on meie sees veel olemas, ükskõik kui palju ka aega ei mööduks. Kui jääbki pikk paus vahele, ei ole see, mis meil öelda on, siis enam väärt kui me ta kiiremini välja ütleme. Vahel tasub oodata... Kõik kihid ja ladestumised, iga sõna kaal ja vägi muutub ajas.
The event, Animateek in the new art museum chooses more complex and heavy authors every time. And once you go there, you can´t refuse what they are offering you. You´re part of it now. But you need to see the hopeless hope in Ryans´ eyes in Laurence Greens´ documentary. All the existing selves in us, the time that has passed and that still flows towards the end of the Cone... the layers and the thickness of those layers all right in a single second in our consciousness. A word or a deed, a creation seems to have more weight in the light of all the layers... The power it has becomes more evident with time.
Me lugesime EKA magistrikursuse raames filosoofia seminariks Bergsoni. Ta rääkis inimelust kui koonusest, kus ajapikku terve meie elukogemus järjest enam kokku surutakse. Ta rääkis ühtsusest [inimeses?], liikumise ja peatuste, fikseerimise momentidest. Chris ja Laurence mõlemad tegelesid selle fikseerimisega. Ryan, jäädvustatuna Chrisi filmis (ja filmitegemine on omaette liikumine, ta ei hõlma ainult koonuse tippu, vaid mingit vahemaad. Aga Ryan seisis iseendas paigal.... Ja Laurence´i filmalgas mingist punktist veel enne Chrisi liikumahakkamist, sõites üle kogu protsessist ja venides nagu kumm tänasesse päeva, mahutades endasse nii palju kõigist kolmest mehest, palju mingites hetkedes fikseeritud hingeseisundeid ja kujuteldavaid tegelikkusi. Aga Ryan seisis ikka iseendas paigal, ta oli ja on oma elu koonuse keskel ja ei tahagi vaadata oma hinge kuristikku (millest rääkis Michél Tapie), Ta ei tahagi leida, mida ta veel ei tea. Ta on immanentselt keskel, vooludest kõrvale jäetuna, ei kasva ega kahane, ei keerle mööda spiraali kusagile. Ta on peateelt maha astunud, kusagil kõrvaltänaval käsi pikkes. Anna penn või kõnni edasi, ära õienda. See on tema valik. Aga sellele on valus mõelda. Ent me ei saa midagi teha. See, mida tunneb kunstnik ja mida tunneme meie ei ole üks ja sama. Me ei saagi kunstniku hinge mõista, sest pole meie asi kellegi teise kuristikku vaadata. Huvitav, kui kaua see penn kukub?
Vaatan neid siidimaalina kirkaid ja käegakatsutavaid teoseid mis on pärit koonuse minu jaoks palju hõredamatest kihtidest. See maailm on nii tühi, võrreldes Paljususega, mis valitseb Ryan Larkini üle, keda näeb Chrisi ja Laurence´i filmis. Ma eelistan seda praegust Ryanit. Ja kunstnik ei lakka minu meelest kunagi olemast Kunstnik, kuni keegi maailmas, nagu Chris ja Laurence, veel näevad temas seda, kui nad suhtuvad kellessegi kui Kunstnikku - pole vahet, kas ta PRAEGUSES HETKES loob või ei loo. Kurat, Joala ei laula juba 25 aastat ühtegi nooti.
Mis puutub Chrisi filmi Ryan, Oscari võitnud ja puha, siis tundub nõnda, et mida kallima tehnoloogia abil miski on toodetud, seda odavama mulje ta jätab. Arvuti-anima on ja jääb võrreldes traditsioonilisega puiseks. Joonistuste abil loodu annab justkui edasi füüsilise kontakti Kunstnikuga, tema käe surve jätab jälgi, kuhu voolavad värvid... aga need on vaid minu isiklikud maavillased mõtted.
Tänan, minu poolt on kõik.
Mis saab kunstnikust kes loobub loomisest? Kas ta tõesti VALIB selle vabatahtlikult? Mul on raske ette kujutada, et keegi loobub omaenda olemusest. Või siiski....
Who was Ryan Larkin? (yes, was, although he is alive, not very much...not as an artist anyway.) What becomes of an artist who refuses to Create at some point? Can any artist actually CHOOSE that path? No, he can´t. He´s been lead aside by something not under his control.
See, kuidas Chris Landreth kujutab Larkini psühholoogilist seisundit otsekui anatoomikumis läbilahatud ja ära prepareeritud viimases lagunemisjärgus mumifitseeritud jäänukit, meenutab mulle omaenda joonistusi....minust endast....viimasel ajal. Aga sellest me ei räägi.
The way Chris Landreth depicts the psychological state of Larkin (in "Ryan", an Oscar-winning short animation), in a state of the final deterioration like a used corpse in some medical university reminds me a lot of the way I draw the image of my current self lately. But we will not go there...
Animateek valib järjest raskemaid autoreid ja filme. Ma olen andnud neile sõrme ja nüüd laotakse see mõtete koorem mulle selga. Ei ole võimalik keelduda. Olen kaasosanik.
Milline kurbus ja samas lootus paistab aga reaalse Ryan Larkini silmist Laurence Green´i dokumentaalis! Kõik meie minad on meie sees veel olemas, ükskõik kui palju ka aega ei mööduks. Kui jääbki pikk paus vahele, ei ole see, mis meil öelda on, siis enam väärt kui me ta kiiremini välja ütleme. Vahel tasub oodata... Kõik kihid ja ladestumised, iga sõna kaal ja vägi muutub ajas.
The event, Animateek in the new art museum chooses more complex and heavy authors every time. And once you go there, you can´t refuse what they are offering you. You´re part of it now. But you need to see the hopeless hope in Ryans´ eyes in Laurence Greens´ documentary. All the existing selves in us, the time that has passed and that still flows towards the end of the Cone... the layers and the thickness of those layers all right in a single second in our consciousness. A word or a deed, a creation seems to have more weight in the light of all the layers... The power it has becomes more evident with time.
Me lugesime EKA magistrikursuse raames filosoofia seminariks Bergsoni. Ta rääkis inimelust kui koonusest, kus ajapikku terve meie elukogemus järjest enam kokku surutakse. Ta rääkis ühtsusest [inimeses?], liikumise ja peatuste, fikseerimise momentidest. Chris ja Laurence mõlemad tegelesid selle fikseerimisega. Ryan, jäädvustatuna Chrisi filmis (ja filmitegemine on omaette liikumine, ta ei hõlma ainult koonuse tippu, vaid mingit vahemaad. Aga Ryan seisis iseendas paigal.... Ja Laurence´i filmalgas mingist punktist veel enne Chrisi liikumahakkamist, sõites üle kogu protsessist ja venides nagu kumm tänasesse päeva, mahutades endasse nii palju kõigist kolmest mehest, palju mingites hetkedes fikseeritud hingeseisundeid ja kujuteldavaid tegelikkusi. Aga Ryan seisis ikka iseendas paigal, ta oli ja on oma elu koonuse keskel ja ei tahagi vaadata oma hinge kuristikku (millest rääkis Michél Tapie), Ta ei tahagi leida, mida ta veel ei tea. Ta on immanentselt keskel, vooludest kõrvale jäetuna, ei kasva ega kahane, ei keerle mööda spiraali kusagile. Ta on peateelt maha astunud, kusagil kõrvaltänaval käsi pikkes. Anna penn või kõnni edasi, ära õienda. See on tema valik. Aga sellele on valus mõelda. Ent me ei saa midagi teha. See, mida tunneb kunstnik ja mida tunneme meie ei ole üks ja sama. Me ei saagi kunstniku hinge mõista, sest pole meie asi kellegi teise kuristikku vaadata. Huvitav, kui kaua see penn kukub?
Vaatan neid siidimaalina kirkaid ja käegakatsutavaid teoseid mis on pärit koonuse minu jaoks palju hõredamatest kihtidest. See maailm on nii tühi, võrreldes Paljususega, mis valitseb Ryan Larkini üle, keda näeb Chrisi ja Laurence´i filmis. Ma eelistan seda praegust Ryanit. Ja kunstnik ei lakka minu meelest kunagi olemast Kunstnik, kuni keegi maailmas, nagu Chris ja Laurence, veel näevad temas seda, kui nad suhtuvad kellessegi kui Kunstnikku - pole vahet, kas ta PRAEGUSES HETKES loob või ei loo. Kurat, Joala ei laula juba 25 aastat ühtegi nooti.
Mis puutub Chrisi filmi Ryan, Oscari võitnud ja puha, siis tundub nõnda, et mida kallima tehnoloogia abil miski on toodetud, seda odavama mulje ta jätab. Arvuti-anima on ja jääb võrreldes traditsioonilisega puiseks. Joonistuste abil loodu annab justkui edasi füüsilise kontakti Kunstnikuga, tema käe surve jätab jälgi, kuhu voolavad värvid... aga need on vaid minu isiklikud maavillased mõtted.
Tänan, minu poolt on kõik.
Kommentaarid