neljapäev, detsember 03, 2009

Disainiteemaline essee

Kujuta! disain

Tasa!
Ära hakka edasist juttu kohe lugema.
Võta padi. Kollane. Nurgast pisut katki.
Pane see padi kohta, kus tuul ei tõmba ning istu sellele… istu nii, nagu sul endal mugavam. Näiteks põlvita.
Pigista silmad kinni. Ei, ära sule lihtsalt lauge, pigista ikka nii, et tähekesed silmade ees, õigemini silmade SEES ringi käivad. Mida sa näed? Kas ei paista, et peale tühjuse ja pimeduse avaneks su peas justkui eesriie ja sa tajud ähmaselt mingit värvide virr-varri, kujundeid ja salakirju, aga eelkõige liikumist? Kas ei teki peas nagu liikuv pilt?
Kujuta ette, et sina oledki Pimedus. Sa oled Disaineri Peas. Aga siis sa väljud sealt….kuhu sa nüüd suundud? Võib-olla kinno või teatrisse. Kuidas sa kujundad Elamusi, mida inimesed seal kogevad? Sa mähid nad endasse, jättes nähtavaks vaid liikumise laval või ekraanil. Sinuta ei tekiks teatrit ega kino. Aga sa pole mitte alati olnud osa etendusest. Kunagi, Shakespeare´i aegadel oli teatris täitsa valge….Kõik publiku reaktsioonid olid isikulised ja saalis jälgiti ka teineteist, mitte ainult näitlejaid laval. Elu etendus oli sama oluline kui näitemäng. Aga siis …. Hakkas saalis pimedaks minema. Kes tõi Pimeduse teatrisse? Kes disainis Teatri Kus Kustutatakse Tulesid?
Pimedusena oled sa ka pisut piiratud…. Sa saad saabuda siis, kui keegi vajutab lülitit... või kui tõmmatakse tekk üle pea või kardin alla või kui lastakse kusagilt torust väga paksu tossu lava peale, või kui oodatakse, kuni on Juba Nii Hilja Et Kuu Paistab. See, et pimedas paistab paremini ongi justkui hoomatud Juba Juhtuvast. Sellest et öösel näeb kuud ja tähti. Pimedust kasutatakse millegi esile toomiseks, nähtavakstegemiseks, mida muidu ei pandaks tähele.
Pimendamine võib vahel olla ka osa kunstist, näiteks näitusel, kus tavaline, nägijast vaataja saaks kogemuse vaegnägijate maailmast… Pimendamine, silmade sidumise akt võib olla ka osa mängust…. Arva ära, kus sa oled? Kujuta ette, mis on su ümber…. Pimedus aitab lülitada välja meid ümbritseva füüsilise, esemelise maailma, et luua-disainida oma peas midagi sootuks erinevat. Kujutluspildid tuleb tuua nähtavale pimedusest meie sees. Aga kui oleks täitsa pime…. Mingi valgus peab ikka olema. Kust tuleb sinu peas see valgus, mis tekitab kujutisi suletud laugude taga? Kas südamest? Ajust? Või on see Idee Ise?
Pimedus ja valgus. Must ja valge. Joon ja punkt valgel paberil, kiri, tugeva kontrasti abil jäädvustamine, nähtavakstegemine. Mustvalge ehk lõplik ja vaieldamatu. Juhised antakse mustvalgel, sebratriipudega. Kui kellegile öelda, et „Sulle on kõik vaid must või valge!“, siis see tähendab, et ühe asja suhtes on tal silmad suletud ja teise suhtes avatud. Aga disainis on mustal ja valgel, pimedusel ja valgusel eriline roll. Nad mähivad kõik muu enda konteksti, nad on baasmõisted, saadavad kõike justkui vaikiv teadmine. Nad „disainivad“ seda, kuidas me maailmast mõtleme, kuidas asju ja ajastuid endale ette kujutame. „Pime keskaeg“ on midagi sootuks erinevat kui lihtsalt „keskaeg“. Valgustusajastu kõlab teisiti kui 17. sajandi lõpp, aga mõni pimekana ei tea kummastki midagi. Must manner, see väljend ju loob väga selge visuaali. Valge inimene. Mustad jõulud ja valged jõulud, on selge, kumb eestlase jaoks „müüb“. Jumalat on läbi aegade seostatud valge ja kuradit musta värviga. Maaalune, maapealne, headus ja kurjus (mõisted kui sellised) on meie kujutlustes valge ja must. Millegi funktsiooni võib varjata, jätta meie pilgu ja eseme enda vahele justkui kihi pimedust, mis peidab osa detaile ja toob teised esile.
Kui kõik valguse ja pimedusega seotud väljendid ja kujutluspildid „mustvalgel“ paberile panna, saaksime maailmast väga veidra pildi. Õnneks sünnivad läbi valguse ka värvid. Valge- alge, kui mõelda, mis kujutluspildi tekitab sõna „algmaterjal“, kas pole see siis „midagi valget“? Valge on nähtamatu, veel olematu või „peaaegu olemasoleva“ sugulane. Valgusvihk konkretiseerib asju meie silma jaoks. Autotuled muudavad nähtavaks tee, spotlight – kahur jälitab laval lauljat või näitlejat. Taskulamp aitab meil kadunud (varjatut, meie jaoks nähtamatut, pimendatut) leida. Ja kuupaiste lohutab meid, kui meeleolu on must, sünge, valitseb „must masendus“. Valgus loob kogu meie elu ja tegevuse. Me saame ju tegutseda alates sellest, kui ärkame ja üles tõuseme – siis, kui valgeks läheb. Meil on ASJADE tegemiseks valgust vaja. Kõik, mis meid ümbritseb, on loodud tänu valgusele, alates elust endast kuni asjadeni. Käsikaudu pimedas kobades ei saa isegi huuli värvida, kindlasti kohe ka maja valmis ehitada. Isegi lambi lülitit on pimedas raske leida, ka siis kui me teame, kus see asub. Inimene pole loodud pimedas nägemiseks ega elamiseks. Alles siis, kui lamp juba põleb, oskame me oma tegevust suunata. Meil läheb siis „pirnike peas põlema“. Noh, mõnel ei lähe…mõni on täitsa TUME, pimedusega löödud (kujutad ette?). Kel puudub vaimuvalgus, sellel ei hakka hammasrattad peas tööle, et mõttelõnga kedrata. Kas see virrvarr, mis kinni pigistatud laugude all väreleb, ongi Mõtte Lõng?
Valgust saab disaini abil ka kinni püüda. Me näeme looduses asju, mis helendavad, ja paistavad seetõttu hästi silma, ning me teeme seda järgi. Kas Kuu on seestpoolt valgustatud ? Kas siis on ka tavalist juustu võimalik särama panna….? Jaanimardikatäpike roomab mööda tahvlit pimedas konverentsisaalis või inimese siseorganites, kui arst otsib seda, mida näitas tihke ja TUME laik röntgenis. Röntgenkiired valgustavad meid endid läbi, otsivad meie sise-ööst nii säravaid tähti kui püüavad avada MUSTI LAIKE, mida ei saa teisiti uurida. Kujuta ette, kui sa oleksid röntgen!!! See on üks superkangelaste universaalsemaid omadusi, omada pilku, mis on võimeline asjadest läbi nägema. Läbinägelikkus…. Me kõik tahaks ollagi Valgus. Valgusvihk suudab kõike. Ta suudab isegi surnuid ellu äratada. Äike ja elekter… energia, mis saab valgusena nähtavaks. Jumalate jõud, universaalne Disain kõige taga, disain kui süütav impulss ja ka disaini hävitav, kättemaksev, pingeid tekitav pool. Õhus on mõnikord sädemeid, vahel suisa äikest. Mõni mõte rabab meid jalust. Välgu- analoogia võib korraga peituda nii meid ohustavas kui meie suutlikkuses ohtu vältida – kui suudad välkkiirelt mõelda, ei taba sind miski nagu välk selgest taevast. Mõnikord „sähvatab“ just sellises ootamatus olukorras kõige parem idee. Kujutad sa ette, kuidas idee sähvatab? …. Tead, sa oled praegu Minu Filmi tegelane ja näed päriselt ka sellist maailma, mis need sõnad maalivad [huvitav, mismoodi sõna maalib…].
Me kardame jumalate välgunooli seniajani ja see mõjutab meie tegutsemist, isegi liikumist ruumis. Ootamatult pimedusest ilmunud auto tuledes jääme seisma otsekui välgulöögist tabatud. Pärast seda, kui välk on maasse löönud, läheb jalge all tuliseks. Välk on pimestavalt valge. Keravälk ongi algvorm, universaalne kujund ja süütav energia kombineeritult. [mina pole kunagi keravälku näinud, ma olen ainult kuulnud; mul on mingi ähmane kujutluspilt, milline ta välja näeb, aga ma ei oskaks seda ei kirjeldada, joonistada ega taasluua. Kas sina oled keravälku näinud?]
Oleks jumalad vaid teadnud, et välgu ideest sünnib kord elekter, mis paneb tööle ühe helendava ekraani, ja et inimesed istuvad selle ekraani ees ja unustavad Nemad sootuks, siis poleks nad meid vist välguga nii heldelt kostitanud.
Elekter hoiab meid, inimesi, ümbritsevat esemelist maailma töös. Asjad ei pea mitte lihtsalt olema, nagu vanasti, peaaegu kõike tahab inimene panna liikuma, pöörlema, tiksuma, pulseerima, helendama, soojust kiirgama jne. Nii paljud asjad on ilma elektrita täitsa mõttetud ja kasutud. Sellest ka nii suur hirm energia lõppemise ees… meie loodud maailma mõtestab energia, mis seda läbib. Nii nagu valgus lõi elu läbi fotosünteesi, ütleme me, et „elu käib“ ümberringi, see tähendab, kõik toimib, liigub, muutub, tiksub; me ise oleme täis energiat ja mõttesähvatusi, loome muudkui uusi asju ja paneme neid liikuma.
Mis siis, kui kõik asjad jääkski seisma? Mis siis, kui maailm peatuks? Kas seda saab laadida? Inimene on endale loonud kujutluspildi „maailma surmast“ iseenda eksistentsi lakkamise analoogia põhjal. TEGELIKULT me vist ikka pole võimelised millegi igikestvust ette kujutama, sest „maailm“ on meie jaoks „maaKERA“, ta on asjaline ja ajaline. Ent aeg ja asjad on tähtsad ainult inimese enda jaoks.
Aga ükskord võib maakera siiski surra. Siis, kui kogu teda koos hoidev energia on ammendunud…. Või mine sa tea. Äkki on olemas mingi „universumi pistik“ mille kaudu surnud planeete laadida saab. Tervest universumist ei saa ju energia ja valgus otsa lõppeda ( kuigi öeldakse, et väga-väga-väga paljude miljardite aastate pärast on alles vaid TUME aine ja ei midagi muud. Aga inimene ei saa ju aru….igasugune aine saab ju ainult olla MILLESKI. Iga aine peaks justkui olema mingis mahutis. Maa on atmosfääri SEES, ilmaruum kosmose sees, kosmos on kosmos… aga me tahame ikka, et kosmos oleks nagu purk, me ei suuda kujutleda ruumi ILMA välispinnata, seinteta. Kosmos oleks justkui klaaskera, millest Universum PAISTAB. Ja kui see purk saab tumedat ainet täis, peaks ta justkui veel ka kokku tõmbuma. Inimese mõtete vooluring läheb siin juba lühisesse. Saabub läbipõlemine ning siis kobame pimeduses.
Valgus ja pimedus pole ainsad, mis loovad kujutluspilte. Meid ümbritseb veel palju asju, mis on sarnaselt valgusele ja pimedusele nähtamatud, ent mingil moel või teiste materjalide ja objektide kaasabil ometi tajutavad, assotsiatsioone ja kujutluspilte tekitavad. Võtame näiteks õhu. Paljud asjad töötavad just tänu sellele, et nende sees, kihtide vahel, ümber jne on õhk. Mateeriat peab ümbritsema piisavalt ruumi, nii nagu meie mõtteidki. Muidu poleks tajutavad ei mõtted ega asjad. Me näeme oma füüsilist maailma mitte ainult tänu valguskiirtele, vaid ka tänu õhule, mida nad läbistavad, et objektidelt tagasi põrgata ja meie silma jõuda. Mida sa ette kujutad, kui keegi ütleb, et „Midagi on õhus?“ Kes kujutleb lennukit, kes mingit tunnet, pinget…. Elektrit? Õhus on alati pinget ja ta pingestab, paisutab, kergitab, kannab edasi, justkui tegutseks õhu sees nähtamatud olendid, kes füüsilisi objekte mõjutavad. Kas su kujutlusvõime suudab luua pildi sellisest olendist? Minu jaoks jääb ta pisut ebamääraseks ja vormituks. Tomp. Mitte objekt…. Paljudest ideedest ei saagi midagi konkreetseks, nad jäävad meie mõtteatmosfääri justnagu jääkainete tombud, igavesti abstraktsed, segavad mõtteid ja varjavad nagu pimeaine Tõelisi Lahendusi.
Kui keegi on õhku täis, siis on tema mulli, tema õhupalli tegelikult lihtne purustada. Ta ei suuda kaua pinget hoida, ta kulutab selles täispuhutud olekus oma energia ära ja siis lõpevad ressursid ning ta pole midagi tootnud. Toss väljas…. Muide, tossud – neil on ka talla vahel õhk. Muidu poleks nad nii vetruvad. Materjalid on kallid, aga kui disainer ei oska mitte midagi maksvat õhku õigesti kasutada, siis ei suuda ta oma ideesse ka hinge sisse puhuda. Mõtted on õhust võetud, nad algavad ei millestki (siis, kui vaimuvalguse lambike süttib). Huvitav, kui rikas on praegu aerodünaamiliste sporditossude leiutaja?
Õhu kaudu on võimalik mõjutada inimeste füüsilist olekut isegi ilma neid puudutamata ja asjade kaasabita, näiteks aroomiteraapias. Aroomiessents, eeterlik õli, on samuti teatud tüüpi kujuta disain. Seda pole meil eriti siiski vaja kujutleda, me teame, et ta tuleb pudelist. Ja enne seda näiteks roosilehtedest või muskuspuu koorest. Aga lõhna pidavat inimene suutma FÜÜSILISELT meenutada isegi siis, kui sarnast lõhna üldse läheduses pole ja väga pika aja järel. Me oleme suutelised materialiseerima oma meeltes ammuseid lõhnu. Kuidas see küll on seletatav, milline mateeria annab meie mälestusele, ühele kujutlusvõime väljendusele, nii reaalse olemise? Justkui oleks mingis mõttes, energiaimpulsis talletatud lõhna enda koostisosad.
Mis on meie kujutlus, meie mõtted? Pimedus, valgus, õhk, energia, mis nad tekitab? Kujutlusvõime sünnitab ideid ja esemeid, esemeline maailm annab omalt poolt impulsse vastu, aga mis on kujutluspilt ise ja missugusel viisil see meid tegutsema ning maailma tajuma paneb?
Me tahame alati nähtavale tuua nähtamatut. Alati ei saa, isegi kui me nad avalikult õhku paiskame. Mõtted on nähtamatud, kui tahame neid teistele näidata, siis aga saab Mõttest juba Ese, Pilt, Visand, Kirjeldus. Aga millal suudab mõni disainer päriselt avada oma mõttemaailma? Nojah, kahtlemata peab leiduma disainereid, kelle loodud objektid ongi päris täpselt see, mida nad on ette kujutanud. Aga kujutlust ennast pole võimalik jagada. Võib-olla ainult selgeltnägijaga, kes on võimeline tajuma meie ajulainete poolt saadetud teateid. Millal oleme kord võimelised jagama teiste inimestega oma autentseid, originaalseid mõtteid, mis ei ole veel asjastunud? Kuidas tõmmata teisi omaenda mõtete pimikusse?
Teisest küljest, meie asjastatud maailm ümberringi on kellegi teise loodud tegelikkus. Ainult loomisprotsessis ise osaledes suudame ka teiste loodu Tõelist Ideed näha, kujutleda nii, nagu on kujutlenud disainer, arhitekt jne. Aga kui suudame lõpuks ka võtta Eimillegi, nagu õhk pimedus ja valgus, luua sellest midagi ja siis enda loodu keskel viibida, võime öelda, et oleme omaenda kujutluspildi sees. Disainimine on nagu ilmsi une nägemine…kõik mida veel pole on sama hea kui juba olemas. Tuleb vaid pimedusse suunata valguskiir, et see ideedelt tagasi peegelduks.

Bayley ja Conrani raamatule Disain. Kuju saanud mõte. toetudes

Kommentaare ei ole:

Ja reisusihiks oli meile Rotermann

My felted thingies on a freaky fashion show

Bubbles, Ethical Estonian Souvenir/Design Gallery Tallinn

Personality test ( the color test)

ColorQuiz.com Redfox took the free ColorQuiz.com personality test!

""Feels that nothing can upset her or phase her and..."

Click here to read the rest of the results.

Blog.tr.ee
blog.tr.ee