filosoofiat
Mida ikkagi väljendatakse kui väljendatakse ennast?
Paljud mõtlevad, et kunst(id), see ongi eneseväljendus – ja ei midagi enamat. Ja et eneseväljendus, see on kas visuaalne, sõnaline, seisneb liikumises (tantsulises, erinevate spordialade harrastamisstiilides vmt) või konstruktsioonide loomises. Juba eneseväljendus kui sõna ütleb, et see on midagi väljapoole suunatut, endast välja toodut, kellegile välja paista lastut. Kuid tihtipeale leiame endast ka väljendamatut, midagi sellist, mida ei saagi lasta meelega paista. Just iseennast defineerides on inimene nii teoorias kui praktikas tihtipeale hädas, ja eriti hulluks läheb lugu siis, kui isegi inimese see Mina, mida ta vaevaliselt on suutnud enam-vähem mõistma ja väljendama hakata, järsku radikaalselt muutub (me ütleme, et „ei tunne ennast enam ära“ ) On palju väljendeid selle kohta, kuidas inimene Iseennast kaotab: kadunud hing, OMAdega läbi (st muserdatud Minaga) või „ta on täitsa otsa jäänud (füüsiliselt või vaimselt kurnatud) või „sa oled tundmatuseni muutunud“ (oled nagu keegi võõras, mitte sina ise). Võõriti käitumine, mitte iseenda nägu olemine, oma mina kaotamine (kellegi mõjutustele järeleandmine), kõik need väljendid jutustavad justkui iseendast väljas olemiseks või „mingi võõra jõu“ võimuhaaramisest inimese üle. Pole midagi imestada, et „kurjade jõudude poolt üle võetud inimesed /kehad“ on nii sagedasti leidnud tee filmidesse ja kirjandusteostesse. Juba muistsetest aegadest on jutustatud lugusid deemonitest ja kurjadest vaimudest, kes „poevad inimese sisse“ ja hakkavad end tema [keha] kaudu teostama ja väljendama. Mida tähendab iseenda väljendamine? On see seotud kehaga või vaimuga ning mida SIIS väljendatakse, kui ollakse „ennast kaotanud?“ Mismoodi käib siis see „iseendasse tagasitulemine“, „enese[taas]leidmine“, milles SEE väljendub, ning kas „endast väljas“ olemine (otseses tähenduses) meid mitte sedavõrd ei muuda, et oleme ikkagi „keegi teine“? Kas on üleüldse võimalik ENNAST väljendada, kui me ei oska end isegi defineerida ning oleme nõrgad ja abitud, laseme kergesti allutada oma tahet ja anname alla või SURUME mitmesugustes olukordades OMA MINA ALLA? Ja mille alla me selle surume, julgemata selle vastu VÄLJA ASTUDA, väljendada endas eksisteerivat sisemist protesti? On selge, et just inimene ise on see, kes lasen Iseend alla suruda ning ei julge siis end väljendada, mitte mingi väline võim ei saa ilma hüpnoosi, püssitoru või altkäemaksuta inimest ei ahvatleda ega sundida oma minast loobuma ja SUU KINNI PANEMA, vaid ta ise valib selle tee. Ka taoline otsus aga väljendab midagi… kas nii tehes me väljendame iseennast, oma tahet? Mida väljendab enesest loobumine, ja kas see tähendab ka enesehävitamist? Ka hävitamine on viis midagi väljendada. Kuid kas iseennast hävitav inimene väljendab enda või deemonite tahet, kes teda valitsevad?
Ma esitan ainult küsimusi. Kui mõtiskleda teema üle seda näidetega konkretiseerimata, võib küsima jäädagi. Kui aga mõtlen sellele, kas mul oleks võimalik tuua mingi näide oma mina kaotanud inimesest, isikust, kes on kaotanud oma näo ja kelle eneseväljendus seisneb pigem enesehävitamises, takistades tal end loomingu kaudu leida, siis jah, ma tean küll, ja päris mitut. Ja üks neist olen ma ise. Kui mõtlen oma isiklikule kogemusele olen läbi elanud pea kõik need nähtused, mida ülalpool nimetasin. Keegi pole mind sundinud, keegi pole pakkunud pistist. See, millest olen vaimselt loobunud, paistab füüsiliselt välja. Minu Mina-kaotus väljendub otseselt ja visuaalselt ning ei vaja vahendamist ega metafoore, kõik näevad niigi, milles see väljendub. Keeruliseks teeb loo see, et too seisund ei väljenda ainult võõraid jõude, mis justkui mu Mina allutanud on. See väljendab siiski suurelt jaolt just nimelt mind ennast, ning see on juba murettekitav fakt, sest siis on taoline eneseväljendus, enesehävitamine, ju mulle loomuomane ning kes teab, kas ma suudangi end millegi muu kaudu väljendada. Aga poolenisti avaldab miski mu sisemuses taolise eneseväljenduse vastu ka protesti. Ma ei tea, kumb pool jääb peale, võiks peale jääda, peaks peale jääma.
Nagu teema selgitusest võis lugeda….vahel oleme iseendast ära. Ja minu Ise on praegu ära. Ma isegi ei tea, kas ma Ise kirjutan seda teksti. Või – minu „ise“. Ma ei tea, kas ma väljendan praegu iseennast või midagi muud. Mina annan lihtsalt edasi…kust need sõnad tulevad, ma ei tea. Milleski ei saa kindel olla. „Mind“ pole ammu kodus olnud. Või hoitakse Mind keldris kinni. Ma näen aknast välja, ma näen iseenda peegeldust, kuid minu häält ei kuule ükski möödakäija. Mis kasu on eneseväljendusest, kui puudub vastuvõtja või puudub võimalus oma sõnumi vastuvõtjani viimiseks.
Aga ma tean, et kuni ma suudan seda probleemi sõnastada, väljendada, olen Ma mingil määral olemas, niipalju, kui mind üldse on.
Nii palju kui Mind üldse on… Võib-olla niipalju ongi kohe algusest peale? Võib-olla kirjutab siin just see toores Mina, kasvatamata Mina, see algaine, mis on inimeseks olemise eeldus. Ja kui eeldada, et Inimene peaks iseend väljendama, siis võib-olla nii palju algset Mind üldse ongi. Kohe füüsiliselt… kui füüsilist mind oleks praegu rohkem, siis kindlasti väljendaksin End teisiti. Sest Ma ise oleks ju hoopis teistsugune. Mina. Ise. Mina või Ise? Nimetagem seda ehtsat mind Mina, ja seda pealesuruvat, agressiivset sisemist sundi Ise. Muidu ei oskaks ma üldse väljendada, missugusena ma end tunnetan.
Aga igal ajahetkel me ju väljendame tegelikult Hetke Ennast. Ise tegutseb minu arust ju alati olevikus? Ma ei saa esitada süüdistusi a la „Ise ajas Mind Endast välja ja piiras mu eneseväljendamise võimalusi“. Jah, ma ei jaksa näiteks tantsida ja kulutan loomise asemel palju aega nii Ise mahasurumisele kui Enesesundusele. Aga ma ju pole Endast väljas! Muidu ma poleks üldse teadlik, mis Minuga sünnib. Muidu ma ei saaks kirjutada, ei saaks ühtki oma kohustust täita. Ent ma tunnen ka, et ei saa end TÄIELIKULT VÄLJA ELADA, st väljendada maksimaalselt seda, mida ma tunnen. Ma ei ela välja, vaid sisse. See tekitab küll HALVA ENESETUNDE, ent mis teha.
Kui ma väljendan praegu Ennast, siis toimub see ilma turvavõrguta. Ma pole väga enesekindel, iseenda õigsuses ja Minas veendunud. Enesekindluseta ei saagi olla aimugi, mida väljendatakse Iseennast väljendades ega ka selle tegevuse tagajärgedes. Ma ei tea, mis võib juhtuda, ma ei tea, mis ootamatusi see praegune Mina võib teha, kui üleüldse lasta tal end väljendada. Võib-olla oleks targem tal suu lukus hoida. Kui see Ise end väljendab, võib see ehmatada nii teisi kui mind ennast. Pigem on mul küll hirm selle ees, kuidas Ise Mind väljendaks, autentse ja õige Minu eest väljendaks midagi, mis Minust Endast vale mulje jätab (ent kust ma tean, et see on vale, kui puudub enesekindlus….). Võib-olla peaks praegu eneseväljendust täielikult vältima. See võib tuua kaasa Mulle Endalegi ootamatuid tagajärgi.
Aga ma olen teisalt ka mõelnud, et võib-olla on just nüüd õige aeg eneseväljenduseks. Selliseks SUUREKS eneseväljenduseks. Paljud kunstnikud ju teevad end tuntuks läbi isiklike läbielamiste toomise loomingusse. ….Samas, kas see on loomine? Ma ei tahaks pärast tunda end nagu peale mingit tõsielusarja. Enesehävitaja- T.
Pole mõtet Iseend ainult seepärast teiste ees piltlikult öeldes või otsesõnu paljaks koorida, et see on võimalik. Niimoodi tehakse. Mõnikord tundub, et kunstimaailmas seostubki eneseväljendus vaimse või füüsilise enesepaljastusega, mis on võetud kas videosse või jäädvustatud fotole. Minu meelest (kui poolenisti kadunud Minal tohib Oma arvamus olla) väljendab taoline kunst just tegija haiget, katkist, End mitte valitseda suutvat vaimu, mitte Neid Endid. Äkki see toobki hetkeks leevendust, ent pärast võidakse tunda kahetsust, sest tõeline Mina ei soovi end niimoodi väljendada. Võib-olla on see vaid prõmmimine keldriaknale keskööl, kui Mind kuulevad ainult kassid ja deliiriumis joodikud….teisisõnu, see viis kunsti teha tõmbab minu meelest ainult ebatervet tähelepanu. See pole eneseväljendus. Eneseväljendusel võib muidugi olla väga mitmesuguseid eesmärke. Kui väljendamine tähendaks vaid väljaelamist, siis võiks see toimuda omapäi või vahest nelja silma all… keegi ei keela oma tundeid välja näidata, kuni see ei ületa kriitilist piiri. Minu mina ei tunne vajadust end välja elada, vaid rohkem justkui välja saada, peale jääda, esile tõusta. Nähke TÕELIST mind, mitte defektiga varianti. Mis on Minu eesmärgid eneseväljenduseks? Kas ainult tähelepanu, muutus Endas või hoopis muutus Teistes?
Kas on üldse kunsti, mis ju sisuliselt ALATI on KELLEGI eneseväljendus, mis kedagi ei mõjuta? Võib-olla on. Võib-olla jääb osa Mind igaühel sellepärast väljendamata, et see ei tundu kellegile korda minevat. Need, kes panevad KÕIK välja, tembeldatakse friikideks ….või siis geeniusteks? Kas ma julgeks TEGELIKULT kõik välja panna, põhimõtteliselt? Noh, julgen öelda et…. Ma ei tea. Ma arvan, et lööksin ikkagi põnnama. Tegeliku eneseväljenduse puhul kisuksin paljaks hoopis selle kurja, paha Ise, kes Mind Endast välja ajas. Tegeliku eneseväljenduse puhul näitaks ma mitte Enda, vaid tolle Ise inetust ja oma suhtumist tema tegudesse. Ja võib-olla ma teengi seda. Taolise vaatenurga alt ma julgeks, muidu ei julge. Peab olema mingi moodus väljendada seda, kuidas tegelik mina oma situatsiooni tunnetab, ilma et ma riskiks kriitilise piiri ületamisega, ilma astumata meeleheitlikke samme. Heitunult saab end küll väljendada, kuid vahendite leidmine selleks võib osutuda võimatuks. Heitunult ollakse kui tuulte võimuses visklev õhupall, pinge all ja kohe lõhkemas.
Tõeline iseenda väljendamine tähendab mulle kõigest valest ja räpasest lahtisaamist. Enese keldrisopast puhtakskoorimist ja lahtiütlemist, oma tegeliku Mina võitu Ise üle.
Mine tea, äkki on see konkurendi kadedus. Äkki on Ise oma tegudega parem Looja kui Mina, sest ta on ju hakkama saanud millegi pompöössega. Perverssel moel on ta, olgu ta ise või misiganes, ju hakkama saanud loomistööga, millist teistel raske ettegi kujutada. Nagu oleks võetud Michelangelo Pieta või midagi, ja raiutud, lõhutud seda niikaua, kuni järgi jääb tundmatuseni muudetud ent siiski aimatava kuju säilitanud väänlev moodustis. Uus kunst. Uus esteetika – justkui Jokeril Batmani filmis. Elav skulptuur. Kõik see väljendub füüsiliselt, teadlikult, kuid ma ei tea, kas ka tahtlikult. Kas mittetahtlik eneseväljendus on üldse võimalik? Kas enesekontrolli puudumine võimaldab iseennast väljendada? Ma ei taha sellesse uskuda. Kui Mind kontrollib Ise, see anti-Mina, mis samas on osa minust, olen ma siis üldse kontrollimatu?
Aga see Ise on minu sees – kusagil. Ja ta JÄÄB sinna. Mina võib ükskord peale jääda, Ise alla suruda, tulla TERVENISTI tagasi koos kõigega mida mina väljendada ja luua tahan, aga Ise jääb alles. Ja võrdlus jääb ka alles. Kas ma hakkan, kas ma jään Enda väljendust edaspidi Iseendaga võrdlema? Selle „loomingu“ vari jääb ka Mind saatma, võib-olla arvatakse ekslikult, et see oligi MINU enda väljendus. EI!!!! Minal pole sellega midagi pistmist. Mina nii ei tee. See pole mulle omane. Mina kardab seda, mina ei väljenda End nõnda ja ei saa väljendama. Mina on parem, tal on OMA mõtted, OMA ideed, ta on hoopis teistsugune, kui praegu paistab. Ometi närvutab Ise ka mu mõtteid, sest vangil tekib vangi mõtlemine. Loomingut aga ei saa olla ilma loominguvabaduseta. Omad mõtted muutuvad mõttetuks mõelda, kui see, millest mõeldakse, ei pruugi kunagi teoks saada. Oma on see, mida ma omaks tunnistan, mida ma olen valmis tunnistama Minu eneseteostuseks. Ma olen ehk tegelikult igav ja andetu looja, et ma ei taha tunnistada ebanormaalset, et ma ei tunnistagi enneolematut ja kõrvalekalduvat, ent Minu kogemuses on ebatavaline enese tunnetamise ja väljendamise vastand. See on omanäolisuse vastand…. Mina olen omanäoline olles oma nägu, sama nägu, mis enne, ilusat Pieta-nägu, mitte moodne skulptuur. Ainult see nägu oli võimeline midagi väljendama, midagi inimlikku ja isiklikku ja hingelist, ainult sellest näost paistis emotsioone ja tegelikku valu ja ainult see väljendas Isiksust. Inimesele pole omane abstraktne mittemidagisus ja mitte millegi väljendamine. Ikka pürgime sinnapoole, et väljendada iseennast. Siis oleme rahul.
Nojah. Rahulolu. Kas see on seismajäämine? Minu meelest mitte. Isegi kui eneseväljendus ei seisne enam keldriaknale prõmmimises, ei saa ka mitterahulolu seisundit lugeda vaid keldri seinte vahele kuuluvaks. Mitte rahul olemine on ju Minu õigus, eelkõige! Ja võib raudselt uskuda, et mida vabam Mina on, seda aktiivsemalt ta seda õigust teostab – OMA tahtega. Lihtsalt. Selle. Pärast. Et.
Lihtsalt.
Üks mees…. Andekas mees, huvitav isiksus, loojana tunnustust pälvinud ja saavutusi omav mees astus lihtsalt kõrvale ja loobus end üldse teostamast ning väljendamast. Ryan on ta nimi, temast endast on film tehtud, Ryan on filmi nimi ka. Chris tegi. Chris on selline onu, kellele meeldib visuaalselt kujutada inimeste hingeseisundeid, sellepärast ta ei filmi lihtsalt inimesi, vaid teeb animatsiooni. Paneb hinge elututesse punktikeste kogumitesse mis üle ekraani jooksevad ja kunagi otsa ei saa. Tema animatsioonides on inimesed füüsiliselt need, mis nad on sisemiselt, nende hing, anime, väljendub läbi keha. Ryanist pole Chrisi filmis füüsiliselt suurt midagi järel, ainult naharibad hoiavad koos aju ja prille. Ryanit kui Loojat peaaegu pole, sest ta loobus end väljendamast . Või ta loobus loomingust. Ta tegi nimelt filme, mida esitati oskaritele ja muule taolisele, noh, oli tavamõistes edukas ja hakkas justkui kuulsaks saama, saigi ehk, aga see oli ammu. Ega nad teda ikka tõsiselt ei võtnud, juhtus lihtsalt nii, et üks tema film neile meeldis. Kunstnikul ka veab vahel, väljendab midagi ja see ei osutugi p:::aks. Aga kas pole see fakt, astuda fookusest välja, peatada enda jaoks mingi hetk ja hõljuda mullina minema, jättes Kõik Mis Sa Oled kõrvale ning jättes Ise uksele prõmmima, iseenesest palju väljendusrikkam? Mida saab Looja, Kunstnik, veel olla? Ei ole ju võimalik, et looming ongi kogu meie olemise mõte ja sisu. Võib-olla see ongi põhjus, miks Ryan pubide ees oma kõhetut kätt sirutades möödujailt penne nurub. Olla mitte midagi, mitte keegi, viska raha ja kõnni edasi, aga ära tule tänitama, et miks ma oma elu ei muuda. The Life of Ryan. Niisugune ta ongi, on 20 aastat olnud ja kärab ju küll omamoodi. Näe, isegi film tehti must, ütleb Ryan. Ta ei taha uuesti filme tegema hakata. Ta vaatab kõrvale, võtab oma pudeli. Kui ainult loominguline eneseteostus saaks olla „Ryani elu“, kui ainult looming loojat täidakski, millist iseennast siis üldse väljendataks? Üks looja ei saa ju koosneda ainult sellest, MIDA ta loob, ta ei saa alata ja lõppeda vaid loominguga, väljendusega. Kui looja endast ära on, kas ta oleks siis tõesti tolle aukliku, katkise Ryani sarnane, või on midagi veel sügavamat kui looming, mis siis paistma hakkab – midagi, mis lapib augud kinni, midagi, mis korvab Minatuse? Ma arvan, et see miski suudab asendada eneseväljenduse Tõelise Olemisega.
Huvitav, kuidas Chris mind kujutaks? Kas oleksin tema filmi-Ryani sarnane räbaldunud muumia või teeks mu sisemine rikkus mind filmis terveks? Animeeriks mind, puhuks hinge sisse tagasi? Kunstiga on see võimalik: isegi siis, kui inimesest pole suurt midagi järgi, paistab hing ikka välja. Kunstnik, animaator on nagu psühholoog, ta on suuteline nägema füüsiliste objektide taha. Tema jaoks pole oluline, kas inimene ise ütleb midagi otse välja või vaikib ja salgab, ta suudab inimesi lugeda saab talle vähemalt multikaski uue näo anda. Kui ma uue näo saan, olen ma aga siis enam omanäoline? Kui keegi teine animeeriks mind, kelle hingeseisundeid ma siis tegelikult väljendaksin. Või ehk on iseendast ära olles ainuvõimalik saada väljendatud kellegi teise kaudu, kes oskab lappida auke ja rääkida meie lugu terviklikumalt, kui ise suudaksime? Seda vist nimetatakse kunstniku pilguga vaatamiseks…
Oleks ma rahul sellega, kuidas Mind väljendatakse? Ma ei tea, ilmselt ükstapuha, see ju pole ma Ise. Või äkki just Ise, mis on ekraanis kinni, mis ei saa enam midagi varjata, mis on paljastatud, esile toodud. Kätte sain su raisa. Ja siis võibki rahul olla. Aga….
Rahulolust hüpatakse üle, sest Mina on juba kord selline. Ei saa ju nii, et teed elus kõike vaid ühe korra ja jääd rahule. Ei usu, et Ryangi rahul on. Noh, Chris igal juhul pole rahul Ryaniga. Ta tahab, et Looja astuks jälle Pilti, sellepärast panigi ta filmi sisse, tõi esile, et see on Tema Ise, Ryan Larkin. Seesama kes. Teate küll. Looja on looja, ka siis kui ta aastateks kõrvale jääb. Inimesed ootavad ikka, nad loodavad ära oodata, et Looja jälle TEEKS MIDAGI. Ütleks välja. Näitaks ennast. Looja saab end näidata loomingu kaudu. Chris ootas, et see räbaldunud Ryan muutuks jälle Iseendaks, nii nagu teda kõige täielikumas variandis nähtud oli, looks geniaalseid filme ja kasvaks selle kaudu Loojana, kasvataks liha luudele tagasi. Aga kui ei tärka seda soovi, kui Tema Mina ei pääse keldrist välja…. Ons Looja Hing see, mis tegelikult ta sisu moodustab, kui see ei taha üldse mässata ega välja pääseda? Või tahab, aga see ei väljendu milleski, või suudab ainult keegi teine seda tema eest väljendada? Kuidas Pilti Tagasi Tulla?
Loojana, kunstnikuna, on see ehk lihtsam kui tavalisel inimesel. Loomingu kaudu saab endale näo. Saab Nähtavaks, mitte lihtsalt Tuntuks, saab selliseks loojaks, kes on tema Ise ka parasjagu mitte luues ning kelle Pilti Naasmist aina oodatakse. TEDA nähakse siis kui ta loob. Tema eneseväljendus on niivõrd tähtis, et varjutab kõik muu. Et ennast väljendada, peab ennast kõigepealt leidma. Et end loojana teostada, peab inimeses väljenduma nii vaimselt kui füüsiliselt kõik see, mis ta tegelikult on.
Mina olen end taasloomas. Tundub, et see on ainuvõimalik tee end taas leida. Ma pean end taaslooma nii füüsiliselt kui hingeliselt. Aga ….mis see on, mis ma SIIS väljendan, kui selle loomisega lõpule jõuan?.....
……
Ole nüüd nii kena ja keri see jutt algusesse tagasi.
Paljud mõtlevad, et kunst(id), see ongi eneseväljendus – ja ei midagi enamat. Ja et eneseväljendus, see on kas visuaalne, sõnaline, seisneb liikumises (tantsulises, erinevate spordialade harrastamisstiilides vmt) või konstruktsioonide loomises. Juba eneseväljendus kui sõna ütleb, et see on midagi väljapoole suunatut, endast välja toodut, kellegile välja paista lastut. Kuid tihtipeale leiame endast ka väljendamatut, midagi sellist, mida ei saagi lasta meelega paista. Just iseennast defineerides on inimene nii teoorias kui praktikas tihtipeale hädas, ja eriti hulluks läheb lugu siis, kui isegi inimese see Mina, mida ta vaevaliselt on suutnud enam-vähem mõistma ja väljendama hakata, järsku radikaalselt muutub (me ütleme, et „ei tunne ennast enam ära“ ) On palju väljendeid selle kohta, kuidas inimene Iseennast kaotab: kadunud hing, OMAdega läbi (st muserdatud Minaga) või „ta on täitsa otsa jäänud (füüsiliselt või vaimselt kurnatud) või „sa oled tundmatuseni muutunud“ (oled nagu keegi võõras, mitte sina ise). Võõriti käitumine, mitte iseenda nägu olemine, oma mina kaotamine (kellegi mõjutustele järeleandmine), kõik need väljendid jutustavad justkui iseendast väljas olemiseks või „mingi võõra jõu“ võimuhaaramisest inimese üle. Pole midagi imestada, et „kurjade jõudude poolt üle võetud inimesed /kehad“ on nii sagedasti leidnud tee filmidesse ja kirjandusteostesse. Juba muistsetest aegadest on jutustatud lugusid deemonitest ja kurjadest vaimudest, kes „poevad inimese sisse“ ja hakkavad end tema [keha] kaudu teostama ja väljendama. Mida tähendab iseenda väljendamine? On see seotud kehaga või vaimuga ning mida SIIS väljendatakse, kui ollakse „ennast kaotanud?“ Mismoodi käib siis see „iseendasse tagasitulemine“, „enese[taas]leidmine“, milles SEE väljendub, ning kas „endast väljas“ olemine (otseses tähenduses) meid mitte sedavõrd ei muuda, et oleme ikkagi „keegi teine“? Kas on üleüldse võimalik ENNAST väljendada, kui me ei oska end isegi defineerida ning oleme nõrgad ja abitud, laseme kergesti allutada oma tahet ja anname alla või SURUME mitmesugustes olukordades OMA MINA ALLA? Ja mille alla me selle surume, julgemata selle vastu VÄLJA ASTUDA, väljendada endas eksisteerivat sisemist protesti? On selge, et just inimene ise on see, kes lasen Iseend alla suruda ning ei julge siis end väljendada, mitte mingi väline võim ei saa ilma hüpnoosi, püssitoru või altkäemaksuta inimest ei ahvatleda ega sundida oma minast loobuma ja SUU KINNI PANEMA, vaid ta ise valib selle tee. Ka taoline otsus aga väljendab midagi… kas nii tehes me väljendame iseennast, oma tahet? Mida väljendab enesest loobumine, ja kas see tähendab ka enesehävitamist? Ka hävitamine on viis midagi väljendada. Kuid kas iseennast hävitav inimene väljendab enda või deemonite tahet, kes teda valitsevad?
Ma esitan ainult küsimusi. Kui mõtiskleda teema üle seda näidetega konkretiseerimata, võib küsima jäädagi. Kui aga mõtlen sellele, kas mul oleks võimalik tuua mingi näide oma mina kaotanud inimesest, isikust, kes on kaotanud oma näo ja kelle eneseväljendus seisneb pigem enesehävitamises, takistades tal end loomingu kaudu leida, siis jah, ma tean küll, ja päris mitut. Ja üks neist olen ma ise. Kui mõtlen oma isiklikule kogemusele olen läbi elanud pea kõik need nähtused, mida ülalpool nimetasin. Keegi pole mind sundinud, keegi pole pakkunud pistist. See, millest olen vaimselt loobunud, paistab füüsiliselt välja. Minu Mina-kaotus väljendub otseselt ja visuaalselt ning ei vaja vahendamist ega metafoore, kõik näevad niigi, milles see väljendub. Keeruliseks teeb loo see, et too seisund ei väljenda ainult võõraid jõude, mis justkui mu Mina allutanud on. See väljendab siiski suurelt jaolt just nimelt mind ennast, ning see on juba murettekitav fakt, sest siis on taoline eneseväljendus, enesehävitamine, ju mulle loomuomane ning kes teab, kas ma suudangi end millegi muu kaudu väljendada. Aga poolenisti avaldab miski mu sisemuses taolise eneseväljenduse vastu ka protesti. Ma ei tea, kumb pool jääb peale, võiks peale jääda, peaks peale jääma.
Nagu teema selgitusest võis lugeda….vahel oleme iseendast ära. Ja minu Ise on praegu ära. Ma isegi ei tea, kas ma Ise kirjutan seda teksti. Või – minu „ise“. Ma ei tea, kas ma väljendan praegu iseennast või midagi muud. Mina annan lihtsalt edasi…kust need sõnad tulevad, ma ei tea. Milleski ei saa kindel olla. „Mind“ pole ammu kodus olnud. Või hoitakse Mind keldris kinni. Ma näen aknast välja, ma näen iseenda peegeldust, kuid minu häält ei kuule ükski möödakäija. Mis kasu on eneseväljendusest, kui puudub vastuvõtja või puudub võimalus oma sõnumi vastuvõtjani viimiseks.
Aga ma tean, et kuni ma suudan seda probleemi sõnastada, väljendada, olen Ma mingil määral olemas, niipalju, kui mind üldse on.
Nii palju kui Mind üldse on… Võib-olla niipalju ongi kohe algusest peale? Võib-olla kirjutab siin just see toores Mina, kasvatamata Mina, see algaine, mis on inimeseks olemise eeldus. Ja kui eeldada, et Inimene peaks iseend väljendama, siis võib-olla nii palju algset Mind üldse ongi. Kohe füüsiliselt… kui füüsilist mind oleks praegu rohkem, siis kindlasti väljendaksin End teisiti. Sest Ma ise oleks ju hoopis teistsugune. Mina. Ise. Mina või Ise? Nimetagem seda ehtsat mind Mina, ja seda pealesuruvat, agressiivset sisemist sundi Ise. Muidu ei oskaks ma üldse väljendada, missugusena ma end tunnetan.
Aga igal ajahetkel me ju väljendame tegelikult Hetke Ennast. Ise tegutseb minu arust ju alati olevikus? Ma ei saa esitada süüdistusi a la „Ise ajas Mind Endast välja ja piiras mu eneseväljendamise võimalusi“. Jah, ma ei jaksa näiteks tantsida ja kulutan loomise asemel palju aega nii Ise mahasurumisele kui Enesesundusele. Aga ma ju pole Endast väljas! Muidu ma poleks üldse teadlik, mis Minuga sünnib. Muidu ma ei saaks kirjutada, ei saaks ühtki oma kohustust täita. Ent ma tunnen ka, et ei saa end TÄIELIKULT VÄLJA ELADA, st väljendada maksimaalselt seda, mida ma tunnen. Ma ei ela välja, vaid sisse. See tekitab küll HALVA ENESETUNDE, ent mis teha.
Kui ma väljendan praegu Ennast, siis toimub see ilma turvavõrguta. Ma pole väga enesekindel, iseenda õigsuses ja Minas veendunud. Enesekindluseta ei saagi olla aimugi, mida väljendatakse Iseennast väljendades ega ka selle tegevuse tagajärgedes. Ma ei tea, mis võib juhtuda, ma ei tea, mis ootamatusi see praegune Mina võib teha, kui üleüldse lasta tal end väljendada. Võib-olla oleks targem tal suu lukus hoida. Kui see Ise end väljendab, võib see ehmatada nii teisi kui mind ennast. Pigem on mul küll hirm selle ees, kuidas Ise Mind väljendaks, autentse ja õige Minu eest väljendaks midagi, mis Minust Endast vale mulje jätab (ent kust ma tean, et see on vale, kui puudub enesekindlus….). Võib-olla peaks praegu eneseväljendust täielikult vältima. See võib tuua kaasa Mulle Endalegi ootamatuid tagajärgi.
Aga ma olen teisalt ka mõelnud, et võib-olla on just nüüd õige aeg eneseväljenduseks. Selliseks SUUREKS eneseväljenduseks. Paljud kunstnikud ju teevad end tuntuks läbi isiklike läbielamiste toomise loomingusse. ….Samas, kas see on loomine? Ma ei tahaks pärast tunda end nagu peale mingit tõsielusarja. Enesehävitaja- T.
Pole mõtet Iseend ainult seepärast teiste ees piltlikult öeldes või otsesõnu paljaks koorida, et see on võimalik. Niimoodi tehakse. Mõnikord tundub, et kunstimaailmas seostubki eneseväljendus vaimse või füüsilise enesepaljastusega, mis on võetud kas videosse või jäädvustatud fotole. Minu meelest (kui poolenisti kadunud Minal tohib Oma arvamus olla) väljendab taoline kunst just tegija haiget, katkist, End mitte valitseda suutvat vaimu, mitte Neid Endid. Äkki see toobki hetkeks leevendust, ent pärast võidakse tunda kahetsust, sest tõeline Mina ei soovi end niimoodi väljendada. Võib-olla on see vaid prõmmimine keldriaknale keskööl, kui Mind kuulevad ainult kassid ja deliiriumis joodikud….teisisõnu, see viis kunsti teha tõmbab minu meelest ainult ebatervet tähelepanu. See pole eneseväljendus. Eneseväljendusel võib muidugi olla väga mitmesuguseid eesmärke. Kui väljendamine tähendaks vaid väljaelamist, siis võiks see toimuda omapäi või vahest nelja silma all… keegi ei keela oma tundeid välja näidata, kuni see ei ületa kriitilist piiri. Minu mina ei tunne vajadust end välja elada, vaid rohkem justkui välja saada, peale jääda, esile tõusta. Nähke TÕELIST mind, mitte defektiga varianti. Mis on Minu eesmärgid eneseväljenduseks? Kas ainult tähelepanu, muutus Endas või hoopis muutus Teistes?
Kas on üldse kunsti, mis ju sisuliselt ALATI on KELLEGI eneseväljendus, mis kedagi ei mõjuta? Võib-olla on. Võib-olla jääb osa Mind igaühel sellepärast väljendamata, et see ei tundu kellegile korda minevat. Need, kes panevad KÕIK välja, tembeldatakse friikideks ….või siis geeniusteks? Kas ma julgeks TEGELIKULT kõik välja panna, põhimõtteliselt? Noh, julgen öelda et…. Ma ei tea. Ma arvan, et lööksin ikkagi põnnama. Tegeliku eneseväljenduse puhul kisuksin paljaks hoopis selle kurja, paha Ise, kes Mind Endast välja ajas. Tegeliku eneseväljenduse puhul näitaks ma mitte Enda, vaid tolle Ise inetust ja oma suhtumist tema tegudesse. Ja võib-olla ma teengi seda. Taolise vaatenurga alt ma julgeks, muidu ei julge. Peab olema mingi moodus väljendada seda, kuidas tegelik mina oma situatsiooni tunnetab, ilma et ma riskiks kriitilise piiri ületamisega, ilma astumata meeleheitlikke samme. Heitunult saab end küll väljendada, kuid vahendite leidmine selleks võib osutuda võimatuks. Heitunult ollakse kui tuulte võimuses visklev õhupall, pinge all ja kohe lõhkemas.
Tõeline iseenda väljendamine tähendab mulle kõigest valest ja räpasest lahtisaamist. Enese keldrisopast puhtakskoorimist ja lahtiütlemist, oma tegeliku Mina võitu Ise üle.
Mine tea, äkki on see konkurendi kadedus. Äkki on Ise oma tegudega parem Looja kui Mina, sest ta on ju hakkama saanud millegi pompöössega. Perverssel moel on ta, olgu ta ise või misiganes, ju hakkama saanud loomistööga, millist teistel raske ettegi kujutada. Nagu oleks võetud Michelangelo Pieta või midagi, ja raiutud, lõhutud seda niikaua, kuni järgi jääb tundmatuseni muudetud ent siiski aimatava kuju säilitanud väänlev moodustis. Uus kunst. Uus esteetika – justkui Jokeril Batmani filmis. Elav skulptuur. Kõik see väljendub füüsiliselt, teadlikult, kuid ma ei tea, kas ka tahtlikult. Kas mittetahtlik eneseväljendus on üldse võimalik? Kas enesekontrolli puudumine võimaldab iseennast väljendada? Ma ei taha sellesse uskuda. Kui Mind kontrollib Ise, see anti-Mina, mis samas on osa minust, olen ma siis üldse kontrollimatu?
Aga see Ise on minu sees – kusagil. Ja ta JÄÄB sinna. Mina võib ükskord peale jääda, Ise alla suruda, tulla TERVENISTI tagasi koos kõigega mida mina väljendada ja luua tahan, aga Ise jääb alles. Ja võrdlus jääb ka alles. Kas ma hakkan, kas ma jään Enda väljendust edaspidi Iseendaga võrdlema? Selle „loomingu“ vari jääb ka Mind saatma, võib-olla arvatakse ekslikult, et see oligi MINU enda väljendus. EI!!!! Minal pole sellega midagi pistmist. Mina nii ei tee. See pole mulle omane. Mina kardab seda, mina ei väljenda End nõnda ja ei saa väljendama. Mina on parem, tal on OMA mõtted, OMA ideed, ta on hoopis teistsugune, kui praegu paistab. Ometi närvutab Ise ka mu mõtteid, sest vangil tekib vangi mõtlemine. Loomingut aga ei saa olla ilma loominguvabaduseta. Omad mõtted muutuvad mõttetuks mõelda, kui see, millest mõeldakse, ei pruugi kunagi teoks saada. Oma on see, mida ma omaks tunnistan, mida ma olen valmis tunnistama Minu eneseteostuseks. Ma olen ehk tegelikult igav ja andetu looja, et ma ei taha tunnistada ebanormaalset, et ma ei tunnistagi enneolematut ja kõrvalekalduvat, ent Minu kogemuses on ebatavaline enese tunnetamise ja väljendamise vastand. See on omanäolisuse vastand…. Mina olen omanäoline olles oma nägu, sama nägu, mis enne, ilusat Pieta-nägu, mitte moodne skulptuur. Ainult see nägu oli võimeline midagi väljendama, midagi inimlikku ja isiklikku ja hingelist, ainult sellest näost paistis emotsioone ja tegelikku valu ja ainult see väljendas Isiksust. Inimesele pole omane abstraktne mittemidagisus ja mitte millegi väljendamine. Ikka pürgime sinnapoole, et väljendada iseennast. Siis oleme rahul.
Nojah. Rahulolu. Kas see on seismajäämine? Minu meelest mitte. Isegi kui eneseväljendus ei seisne enam keldriaknale prõmmimises, ei saa ka mitterahulolu seisundit lugeda vaid keldri seinte vahele kuuluvaks. Mitte rahul olemine on ju Minu õigus, eelkõige! Ja võib raudselt uskuda, et mida vabam Mina on, seda aktiivsemalt ta seda õigust teostab – OMA tahtega. Lihtsalt. Selle. Pärast. Et.
Lihtsalt.
Üks mees…. Andekas mees, huvitav isiksus, loojana tunnustust pälvinud ja saavutusi omav mees astus lihtsalt kõrvale ja loobus end üldse teostamast ning väljendamast. Ryan on ta nimi, temast endast on film tehtud, Ryan on filmi nimi ka. Chris tegi. Chris on selline onu, kellele meeldib visuaalselt kujutada inimeste hingeseisundeid, sellepärast ta ei filmi lihtsalt inimesi, vaid teeb animatsiooni. Paneb hinge elututesse punktikeste kogumitesse mis üle ekraani jooksevad ja kunagi otsa ei saa. Tema animatsioonides on inimesed füüsiliselt need, mis nad on sisemiselt, nende hing, anime, väljendub läbi keha. Ryanist pole Chrisi filmis füüsiliselt suurt midagi järel, ainult naharibad hoiavad koos aju ja prille. Ryanit kui Loojat peaaegu pole, sest ta loobus end väljendamast . Või ta loobus loomingust. Ta tegi nimelt filme, mida esitati oskaritele ja muule taolisele, noh, oli tavamõistes edukas ja hakkas justkui kuulsaks saama, saigi ehk, aga see oli ammu. Ega nad teda ikka tõsiselt ei võtnud, juhtus lihtsalt nii, et üks tema film neile meeldis. Kunstnikul ka veab vahel, väljendab midagi ja see ei osutugi p:::aks. Aga kas pole see fakt, astuda fookusest välja, peatada enda jaoks mingi hetk ja hõljuda mullina minema, jättes Kõik Mis Sa Oled kõrvale ning jättes Ise uksele prõmmima, iseenesest palju väljendusrikkam? Mida saab Looja, Kunstnik, veel olla? Ei ole ju võimalik, et looming ongi kogu meie olemise mõte ja sisu. Võib-olla see ongi põhjus, miks Ryan pubide ees oma kõhetut kätt sirutades möödujailt penne nurub. Olla mitte midagi, mitte keegi, viska raha ja kõnni edasi, aga ära tule tänitama, et miks ma oma elu ei muuda. The Life of Ryan. Niisugune ta ongi, on 20 aastat olnud ja kärab ju küll omamoodi. Näe, isegi film tehti must, ütleb Ryan. Ta ei taha uuesti filme tegema hakata. Ta vaatab kõrvale, võtab oma pudeli. Kui ainult loominguline eneseteostus saaks olla „Ryani elu“, kui ainult looming loojat täidakski, millist iseennast siis üldse väljendataks? Üks looja ei saa ju koosneda ainult sellest, MIDA ta loob, ta ei saa alata ja lõppeda vaid loominguga, väljendusega. Kui looja endast ära on, kas ta oleks siis tõesti tolle aukliku, katkise Ryani sarnane, või on midagi veel sügavamat kui looming, mis siis paistma hakkab – midagi, mis lapib augud kinni, midagi, mis korvab Minatuse? Ma arvan, et see miski suudab asendada eneseväljenduse Tõelise Olemisega.
Huvitav, kuidas Chris mind kujutaks? Kas oleksin tema filmi-Ryani sarnane räbaldunud muumia või teeks mu sisemine rikkus mind filmis terveks? Animeeriks mind, puhuks hinge sisse tagasi? Kunstiga on see võimalik: isegi siis, kui inimesest pole suurt midagi järgi, paistab hing ikka välja. Kunstnik, animaator on nagu psühholoog, ta on suuteline nägema füüsiliste objektide taha. Tema jaoks pole oluline, kas inimene ise ütleb midagi otse välja või vaikib ja salgab, ta suudab inimesi lugeda saab talle vähemalt multikaski uue näo anda. Kui ma uue näo saan, olen ma aga siis enam omanäoline? Kui keegi teine animeeriks mind, kelle hingeseisundeid ma siis tegelikult väljendaksin. Või ehk on iseendast ära olles ainuvõimalik saada väljendatud kellegi teise kaudu, kes oskab lappida auke ja rääkida meie lugu terviklikumalt, kui ise suudaksime? Seda vist nimetatakse kunstniku pilguga vaatamiseks…
Oleks ma rahul sellega, kuidas Mind väljendatakse? Ma ei tea, ilmselt ükstapuha, see ju pole ma Ise. Või äkki just Ise, mis on ekraanis kinni, mis ei saa enam midagi varjata, mis on paljastatud, esile toodud. Kätte sain su raisa. Ja siis võibki rahul olla. Aga….
Rahulolust hüpatakse üle, sest Mina on juba kord selline. Ei saa ju nii, et teed elus kõike vaid ühe korra ja jääd rahule. Ei usu, et Ryangi rahul on. Noh, Chris igal juhul pole rahul Ryaniga. Ta tahab, et Looja astuks jälle Pilti, sellepärast panigi ta filmi sisse, tõi esile, et see on Tema Ise, Ryan Larkin. Seesama kes. Teate küll. Looja on looja, ka siis kui ta aastateks kõrvale jääb. Inimesed ootavad ikka, nad loodavad ära oodata, et Looja jälle TEEKS MIDAGI. Ütleks välja. Näitaks ennast. Looja saab end näidata loomingu kaudu. Chris ootas, et see räbaldunud Ryan muutuks jälle Iseendaks, nii nagu teda kõige täielikumas variandis nähtud oli, looks geniaalseid filme ja kasvaks selle kaudu Loojana, kasvataks liha luudele tagasi. Aga kui ei tärka seda soovi, kui Tema Mina ei pääse keldrist välja…. Ons Looja Hing see, mis tegelikult ta sisu moodustab, kui see ei taha üldse mässata ega välja pääseda? Või tahab, aga see ei väljendu milleski, või suudab ainult keegi teine seda tema eest väljendada? Kuidas Pilti Tagasi Tulla?
Loojana, kunstnikuna, on see ehk lihtsam kui tavalisel inimesel. Loomingu kaudu saab endale näo. Saab Nähtavaks, mitte lihtsalt Tuntuks, saab selliseks loojaks, kes on tema Ise ka parasjagu mitte luues ning kelle Pilti Naasmist aina oodatakse. TEDA nähakse siis kui ta loob. Tema eneseväljendus on niivõrd tähtis, et varjutab kõik muu. Et ennast väljendada, peab ennast kõigepealt leidma. Et end loojana teostada, peab inimeses väljenduma nii vaimselt kui füüsiliselt kõik see, mis ta tegelikult on.
Mina olen end taasloomas. Tundub, et see on ainuvõimalik tee end taas leida. Ma pean end taaslooma nii füüsiliselt kui hingeliselt. Aga ….mis see on, mis ma SIIS väljendan, kui selle loomisega lõpule jõuan?.....
……
Ole nüüd nii kena ja keri see jutt algusesse tagasi.
Kommentaarid