Mõtteid kunstiõpetuse uute ainekavade kohta
Põhikool: väga lapsesõbralik lähenemine, tasa ja targu, samm-sammult, step-by-step järjest sügavamale kaevumine (kuid mitte keerulisemaks ajamine!!!). Rõhk on asjade mõistmisel ja toetumisel juba kogetule. Meeldivaks küljeks on avastuste, mängulisuse, innustamise, positiivsete kogemuste saamise-kogumise esiletoomine, laps peaks justkui korjama enda sisse häid kunstikogemusi. See on sissejuhatav, ust avav, õrnalt tagant tõukav ja julgustav õppekava. Korduvalt tuuakse esile sõna „visuaalsus“ ja „märkamine“, kõik algab nägemisest, huvi äratamisest. Ei oodata mingit põhjapanevat tulemust, oluline on panna õpilase mõtlemine tööle, avada uks Imedemaale.
Väga positiivne on ka õppekeskkonna mitmekesisuse tähtsus.
Gümnaasium: TEA MÕTLE LOO on mõnusad hüüdlaused, sest see jääb meelde nii õpetajale kui õpilasele. Minu arvates need märksõnad toimivad [teatava „nupuna“, millele vajutades oskad kohe ka mõelda kuidas edasi minna]. Lühike konkreetne selge – õppekavast on „risu“ välja roogitud ja tehtud arusaadavamaks, mis on tõesti oluline, mis peaks olema keskne. Samas, igasugu lööklaused vajavad tuge reaalsusest, me ei tea, kui hästi nad toimivad, kui pole neid järgi proovinud. Aga ma usun, et nad toimivad, kui olla järjekindel ja mitte oma arusaamisega puusse panna.
Ei tasuks väga peale suruda ideed moodsate tehnoloogiate kasutamisest (video jne) sest kõikide eesti koolide võimalused ei ole reaalsuses ühesugused ja hoolimata normide kehtestamisest ei pruugi kõik õpetajadki olla võimelised seda teostama, nt. vanemad õpetajad. . Kõigil peaksid olema võrdsed võimalused. Ei pea niivõrd rõhutama vahendeid kui sisu.
Arvestada kõiki õppimisstiile ja kasutada tunni raames eri õppemeetodeid on ehk raske, kuid vajalik, eriti, kui järjest enam kasutatakse eesti koolides mitmiktunde.
Hea on see, et protsessil on suurem kaal kui tulemusel, ent ka järelduste tegemine ja mõtestamine on oluline. Ning et õpilased mõistaks kunsti rolli ühiskonnas.
Tundub et kadunud on vana õppekava sõnastuse ja taotluste teatav elitaarsuse, kõrgkultuuri, hea ja halva kunsti vahet tegemise moment. Oluline on lähtumine reaalsest keskkonnast ja terviknägemus, see, et KOGU kunst on omavahel ja ühiskonnaga seotud võrgustik, läbipõimitus iseendas, sõlmpunktide võrk läbi aja, keskkonna ja inimteadvuse.
Mõneti eeldaks õppekava ehk juba täiskasvanu arusaamisvõimet? Samas on palju rõhutatud eksperimentaalsust ja omaenda kogemuste loomist, neile toetumist, igaühel on võimalik niimoodi oma arusaamine üles ehitada. See lähtub indiviidist.
Minu meelest on õppekava mitmekesine, võimalusterohke, on konkreetne ja selge, samas jätab õpetajale ruumi interpretatsiooniks ja õpilastele individuaalseks lähenemiseks kunstile kui elavale nähtusele, mitte kui peamiselt ajaloole. See on eluline.
Väga positiivne on ka õppekeskkonna mitmekesisuse tähtsus.
Gümnaasium: TEA MÕTLE LOO on mõnusad hüüdlaused, sest see jääb meelde nii õpetajale kui õpilasele. Minu arvates need märksõnad toimivad [teatava „nupuna“, millele vajutades oskad kohe ka mõelda kuidas edasi minna]. Lühike konkreetne selge – õppekavast on „risu“ välja roogitud ja tehtud arusaadavamaks, mis on tõesti oluline, mis peaks olema keskne. Samas, igasugu lööklaused vajavad tuge reaalsusest, me ei tea, kui hästi nad toimivad, kui pole neid järgi proovinud. Aga ma usun, et nad toimivad, kui olla järjekindel ja mitte oma arusaamisega puusse panna.
Ei tasuks väga peale suruda ideed moodsate tehnoloogiate kasutamisest (video jne) sest kõikide eesti koolide võimalused ei ole reaalsuses ühesugused ja hoolimata normide kehtestamisest ei pruugi kõik õpetajadki olla võimelised seda teostama, nt. vanemad õpetajad. . Kõigil peaksid olema võrdsed võimalused. Ei pea niivõrd rõhutama vahendeid kui sisu.
Arvestada kõiki õppimisstiile ja kasutada tunni raames eri õppemeetodeid on ehk raske, kuid vajalik, eriti, kui järjest enam kasutatakse eesti koolides mitmiktunde.
Hea on see, et protsessil on suurem kaal kui tulemusel, ent ka järelduste tegemine ja mõtestamine on oluline. Ning et õpilased mõistaks kunsti rolli ühiskonnas.
Tundub et kadunud on vana õppekava sõnastuse ja taotluste teatav elitaarsuse, kõrgkultuuri, hea ja halva kunsti vahet tegemise moment. Oluline on lähtumine reaalsest keskkonnast ja terviknägemus, see, et KOGU kunst on omavahel ja ühiskonnaga seotud võrgustik, läbipõimitus iseendas, sõlmpunktide võrk läbi aja, keskkonna ja inimteadvuse.
Mõneti eeldaks õppekava ehk juba täiskasvanu arusaamisvõimet? Samas on palju rõhutatud eksperimentaalsust ja omaenda kogemuste loomist, neile toetumist, igaühel on võimalik niimoodi oma arusaamine üles ehitada. See lähtub indiviidist.
Minu meelest on õppekava mitmekesine, võimalusterohke, on konkreetne ja selge, samas jätab õpetajale ruumi interpretatsiooniks ja õpilastele individuaalseks lähenemiseks kunstile kui elavale nähtusele, mitte kui peamiselt ajaloole. See on eluline.
Kommentaarid