neljapäev, detsember 03, 2009

Postitan paar kooli esseed. Loovusest.

Lapse Loovuse areng [läbi eesti ühiskonna prisma]. Tuuli Reinsoo.

Jean Piaget: Hariduse peamine eesmärk on kasvatada lastest inimesed, kes on võimelised tegema midagi uut, mitte lihtsalt kordama eelnevate põlvkondade saavutatut – inimesed, kes on loomingulised, leidlikud ja avastamishimulised.

Loovus on inimtunnetuse üks olulisimaid kaasasündinud näitajaid. Paljuski võib kogu inimindiviidi ja inimühiskonnagi arengut iseloomustada loovuse ja loomingulise mõtlemise arengu põhjal. Eks näita ju iga põlvkonna edasijõudmist võrreldes eelmisega just uuenduslikkus, tegutsemisviiside pretsedenditus, maailma tunnetamise viiside muutumine, mis sünnivad läbi loova lähenemise tuntud asjadele. Loovus on kihk testida pähe torkavaid mõtteid, vaheldusrikkuse otsimine, viis end teistele oluliseks muuta ja nähtavaks teha. Loominguline mõtlemine on osa mõtlemisoskusest, mis võimaldab ratsionaalselgi alal mõtetega „mängida“, erinevate oletuste vettpidavust katsetada, „kasvatada“ mõttekäike ja lihtsalt lasta mõttel voolata, et avastada uusi teadmisi ning püstitada hüpoteese; kriitiline mõtlemine testib nende paikapidavust. Mõtteid võib oma peas ette kujutada ning väljendatuna on nad jälgitavad. Mõtteid saab väljendada visuaalselt – kui tihti võib lapsi või ka mõningaid täiskasvanuid kuulda ütlemas: „Ma ei oska seda seletada, aga ma joonistan sulle!“ Loovus tuleb appi, kui probleemi selgituseks pole vajalikke mõisteid meie peas olemas. Lapsed oskavad pilte varem „lugeda“ kui sõnu. Enamus infot on visuaalne: ka sõnad ja numbrid peavad olema visuaalsed, et neid lugeda. Selleks, et mõelda sõnadeta, tuleb vaid tajuda õigesti visuaalseid stiimuleid. Loovus väljendub tihti just kunsti kaudu. Kunst on fundamentaalne inimtegevus, viis uurida, eksperimenteerida ja avastada maailma ning ühiskonda selle sees. Kunst võimaldab väljendada tundeid ja mõtteid, mis on liiga sügaval, et neist midagi teada. See on viis asju ümber korrastada ja avastada nende juures aspekte, mis varem jäid kõigile märkamatuks.

Loomingulisus toetub alateadvusele. Loominguline mõtlemine ehk hüpoteeside püstitamine, intuitsiooni ja inspiratsiooni kasutamine kuulub kõigi teiste mõtlemisviiside sisse. Loovus on abiks ka ruumilis-visuaalse intelligentsuse kujunemisel. See on seotud ka kriitilise mõtlemisega, sest igal uuel ajajärgul on vaja mitte lihtsalt uusi, vaid eelnenuist paremaid mõtteid. Loominguliste võimete arengu võtmeks on vastastikune tähenduste otsimine (see sünnib läbi suhtluse kellegagi).
Loominguline mõtlemine on divergentne, avatud, mitteformaalne ja paindlik. Loovus, loomingulise mõtlemise võime pole korrelatsioonis IQ-ga – laps võib alati faktiküsimustele õigesti vastata, kuid tal ei pruugi olla originaalseid mõtteid. Loomingulisus eeldab motiveeritust ja järjekindlust, harjutamist, püsivust, tagasilöökide aktsepteerimist ja ületamist, mis kokkuvõttes kasvatab tugeva isiksuse.
Ka oma eesmärkide konkretiseerimine nõuab loovat vaatenurka. On suur vahe selles, milline on kuskilt kuuldud, loetud ja milline lapse isiklik vaatenurk ning kui palju toimivaid alternatiive on ta võimeline esitama. Ainult omaenda ideedega saab inimene vabalt mängida.
Loovuse äratab ja suurendab seda tähelepanu teravdamine millegi suhtes, näiteks pildi vaatlemine, detailide esiletoomine ja seoste loomine nende vahel, äraarvamine, mis on pildi kinnikaetud osal. Inimlapsel on vaja millegi üle mõelda (näiteks jutu või luuletuse, mis tekitavad erinevaid kujutluspilte). Kui anda väikegi tõuge, oskab ta leiutada masinaid, aretada imeloomi, ehitada maailmu, leida uusi viise jõuda ühest kohast teise. Kavandamine, abstraktse, utoopilise mõistlikustamine ja põhjendamine rakendavad loova mõtlemise täisvõimsusel tööle. Laste mõtlemisel pole piire. Nad joonistavad suvalisi kõverikke, millest võib järsku välja kasvada saurus või mitmetasandiline tulevikulinn. Nad leiutavad oma piltidele nimesid, mille peale piiratud loomuga täiskasvanud iial ei tuleks. Mäng ja nali, mis kuuluvad enesestmõistetavana enamiku laste ellu, on loomingulise mõtlemise vorm. Nali avardab ka mälu. Nali, mäng ja mõistatused intrigeerivad ja nõuavad asjade seostamist teistsugusel viisil nii rääkijalt kui öeldu mõttest arusaamiseks. Lastel kukub eriti hästi välja kahe seostamatu asja seostamine: nt hobune ja klaver. Kujutlusvõime äratamiseks on vaja väga väikest stiimulit, tuleb äratada vaid tähelepanu.
Täiskasvanuil tasub õppust võtta laste loovusest. Nende endi loovus rakendub tihtipeale aga sootuks teistsugusel viisil. Me võime pidada tähtsaks loovuse arendamist uues põlvkonnas, ent peame ise olema eeskujuks, kuidas ja miks seda rakendada ning väärtustada. Juba Eesti ühiskonda analüüsides tuleb esile palju vasturääkivusi, mis ohustavad meie kui rahva loovust tervikuna ning takistavad laste loovusel tiibu täielikult välja sirutamast. Eestlase ideedest saavad vähesed lennukateks…. Ühiskondlik mõju, sotsiaalne keskkond ja suhtlemine on laste loovuse arengus määrava tähtsusega. Siin on suurim roll vanematel, ent ka kõigel muul, mis last vastavas ühiskonnas ja kultuuris ümbritseb ja kasvatab.
Vahetevahel ei pruugi motivatsioon loovuse rakendamiseks olla just kõige puhtam – inimene kasutab seda valetamiseks, varjamiseks, süsteemi aukudest läbilipsamiseks, võimaluste leidmiseks ühiskonna reegleid rikkudes enda tahtmist saavutada. Samas, muutuvas keskkonnas on raske panna vastu kiusatusele negatiivses tähenduses „loovalt“ toime tulla. Ei saa väita, nagu poleks taoline loovus konstruktiivne. Me näeme, et paljud inimesed nõnda just elavadki, rakendamata samas oma loovust valdkondades, kus see võiks toota positiivseid väärtusi, mis inimese toimetulekut ja mainet palju rohkem edendaks. Võib-olla on loovuse pahatahtliku väljenduse põhjuseks igapäevaelu sfääris püüe rikkuda rutiini ning murda traditsioone, olla mässaja? Ainult vähesed on puhtad mässajad, nemad on enamasti kultuuriinimesed. Tavainimesele on oluline elust läbi saamine ja igapäevane toimetulek, pigem probleemide vältimine kui provokatsioon loovuse kaudu, pigem „oma liini“ häirimatu kulgemise tagamine kui ühetaolisuse, monotoonse elurütmi vaheldusrikkamaks muutmine. Mingisugune uudishimu podiseb kindlasti igaühes, aga mulle tundub, et enamik inimesi ei viitsi sellele reageerida. Võib-olla see pole too kõrgema taseme, vaid pigem keskmise inimese keskmine loovuse tase. Väga vähe läheneb eesti inimene loovalt ISEENDALE, oma tunnete ja arusaamade, kahtluste ja mõttesulgude puntrale. Me lihtsalt mõtleme VÄHE. Kogu aeg ainult tegutseme… Eesti inimesele on loovust aga samas lihtne peale suruda veenmise abil, tehes talle selgeks, et kasvõi loovuse teesklemine ilma sellesse siiralt uskumata annab talle konkurendi ees mingi eelise ning võimaldab tal pälvida konkreetset tunnustust. Eestlane ei usu veel täiel rinnal loovuse jõusse või on see temas maha surutud. Kas võiksid tema lämmatajaks olla süütunne mineviku ees, pessimism, ajalooliselt sissejuurdunud tahtejõuetus autoriteetidele vastuhakkamises, iseenda emotsioonide eiramine, isekus ja individualism, kus teiste arvamust ja ideid kohusetundest küll küsitakse, ent tegelikkuses arvesse ei võeta? Või pärsib eesti loovaks ühiskonnaks saamist ja selle kaudu meie laste loovuse maast madalast lõkkele puhumist soov, et kõik oleks kontrollitav, etteaimatav, reeglipärane, mitte täis ootamatusi ja ebakindlust? Eestlaste irratsionaalsed hirmud, et iga uus päev võib osutuda mitte võimaluseks, vaid tema tasakaalu ja rütmi ohustavaks väljakutseks, sunnivad meid endas maha suruma soovi terve maailm enda tahtmise järgi ümber kujundada. Ja samas on too soov vist alateadlikult väga tugev….aga me rakendame teda vales kohas. Me hakkame ÜKSTEIST looma, ütleme ette, milline keegi peaks olema. Sellise pealetükkiva ja unifitseeriva tungi taga on ilmselt segaseks jäänud tähendus mõistete „individualism“ ja „individuaalsus“ taga. Neid mõisteid kiputakse samastama, kuid minu isekas soov öelda teisele, milline ta olema peaks, ei ole kuidagi seotud minu ega sinu ega tema individuaalsusega. Paraku just oma tahtmise saamise, oma mätta otsas istumisega meil individuaalsust samastataksegi, taipamata, et peaks kasutama hoopis teist sõna.
Teine faktor, mis eesti inimest aiva tagasi hoiab ning lämmatab temas soovi end isikupärasel ja uudsel moel väljendada on ühiskonnas levinud halvustav, ironiseeriv, mittetunnustav suhtumine, selle otsesed verbaalsed väljendused, isegi visuaalne mõnitamine ja lõõpimine, mille taga on kadedus ja kahetsus et „miks mina selle peale ei tulnud?“, selle asemel, et kellegi heast ideest siiralt vaimustuda ja selle teostumisele kaasa elada (vaadakem kasvõi nii eelnevat kui pärastist suhtumist Minu Eesti kampaania korraldajasse). Kuni me ei suuda väärtustada heatahtlikkust, ei suuda me ka tunnustada loovust piisaval määral. Eestlane kardab oma positsiooni kaotada, sattuda naerualuseks kui „näe, veel üks napakas!“, saada visatud samasse patta „lootusetute unistajatega“. Meil on „ärapanijate ühiskond“ Ilmselt on siin oma osa nõukogudeaegsel SITAL kasvatusel, kus seltsimehelikkus oli üks aegajalt võetavaid rolle, vennalikkus tähendas kontvõõraste omavoli koduõuel ja isiklikud saavutused olid teisejärgulised kollektiivsete eesmärkide kõrval. Võib-olla, et võtame taolisi siiraid ja naiivseid algatusi samas liiga tõsiselt, ootame neilt väga konkreetseid ja mõõdetavaid tagajärgi (plaani täitmist) ning läheme endast välja, kui tulemus on raskestihinnatav ja abstraktne. Soov mitte olla halvem kui teised suurendab küll püüdlikkust, eestlane võib isegi tahta olla parem kui teised. Ent mõnikord jääb see paremus tõestamata kartusest eksida, vigu teha, täpselt samuti naerualuseks saada kui olles visionäär. See tekitab tahtmise tulemus „läbi pressida“, jõuda selleni kasvõi läbi müüri. Ja kui seda ei suudeta, kui ei õnnestu iga hinna eest edukas olla, mõeldakse: „Mis mul viga on?“ selmet analüüsida „Mida ma saaks järgmine kord teisiti ja paremini teha?“

Probleemilahendus on omaette rakenduslik mõtlemistüüp, mis on seotud uurivate mõtlemisviiside - loomingulise ja kriitilise mõtlemisega. Koolis esitatavad probleemid on enamasti suletud probleemid, mis ei arenda uurivat loomu ja loovust. Elu aga on täis lahtiste otstega probleeme, millele pole ühest vastust. Noor inimene pageb vastuseid otsima välismaale, sest teda pole õpetatud kodus ja kodumaal ette juhtuvaid probleeme lahendama. Rakendades veidi rohkem loovust, on ka eestis võimalik juhtida protsesse ja nähtusi sellises suunas, et eneseteostuseks poleks vaja kusagile kaugele sõita (ja sinna jääda otsustada). Võimalused tuleks endale LUUA kohapeal, ent ilmselt pole seda lapsena õpitud.
Ka eesti ühiskonna tohutu ebavõrdsus on üks madala loovuse põhjuseid. Ühtedel pole vaja teha üldse mitte midagi peale paari paberi läbilugemise päevas, et tagada hea elu; neil pole tarvidust isegi mõelda, millegi pärast muretseda ega otsida alternatiive ja lisatuge pinnalpüsimiseks. Nagu ütles üks õpilane: „ Milleks mul on vaja õppida tööd tegema, kui Eestis saab raha ka mitte millegi eest? Aga kui tööd ei tehta, pole tarvidust ka loovuseks… sest milles seda rakendada? Ning kui tarvete rahuldamine ongi eesmärk omaette, on eneseväljendus seejuures teisejärguline.
Teised rabavad kolmel töökohal ja on õhtuks puruväsinud, nii et nende aju ei pane lisatööd tegema isegi mitte elektrišokk. Kuidas saab väsinud inimene loov olla? Ületöötanud ühiskonna kondid jäävadki kangeks ja sunnivad karkude järgi ringi vaatama, selmet lendav vaip leiutada ja tõusta kõrgusse, et üldplaanis oma väiksele probleemikesele adekvaatne hinnang anda. Me keskendume teisejärgulisele, ei tee endale ASJU SELGEKS, ei näe tervikpilti ning meie loovuse väljendused on suunatud huupi meie endi keskele, ei saa nähtavaks laias ilmas, tekitades pigem segadust, ärevust ja paanikat kui sundides inimesi probleeme selgemalt nägema ja tajuma nagu üle taeva lendavat komeeti. Siin on oma osa ka selles, mida meedia esile tõstab – vähetähtsusetu telestaari visatud juhuslik kild kipub omama suuremat loomingulist väärtust kui mõni arhitektuurimälestis, uudne ajalookäsitlus või laineid murdev teadustöö.
Meil on palju katkisi kodusid ja perekondi, üksikvanemaid ja hooletusse või tähelepanuta jäetud noori, kes selle asemel, et leida endale loovat rakendust „hängivad“ kusagil suvalises kaubakeskuses ja seostavad „saavutusi“ pigem „omandamise“ kui „ millegi [valmis]tegemisega“. Kas neil „jopedel“ ongi õieti oma mina, kui palju suudab nende kodune keskkond nende unistusi ja soove arvestada ja toetada? Laps võib ju koolis avastada, et on midagi, mida ta suudab teistest paremini, ent kui kodus seda ei märgata ega tunnustata (tihti poolsurnuks töötanud) vanemate poolt, siis võib lapsel enda arendamise vastu huvi kaduda. Loovust arendab kokkupuude mitmekesisusega, paljude erinevate inimgruppide ja isiksustega, suhtlemistasandite mitmekülgsus ja rikastavad jutuajamised endast erinevate, vanemate, noorematega…ent kui tihti pole meil rahulikuks omavaheliseks jutuajamiseks lihtsalt aega. Kust saab siis tulla see rikastav maailmakogemus, mida võiks loovalt väljendada ja enda valitud vormi valada? Loovuse arendamisel on kodul ja vanematel, kodus valitseval suhtlemisviisil ja huvialadel juhtiv roll. Kuid eesti kodud on jäänud vaeseks, ja ma ei mõtle majanduslikult. Meil on väheks jäänud loovaid koostegemisi, ajaveetmisvorme, mis arendaksid laste fantaasiat.
Me elame elektrooniliste vidinate maailmas, mis tõmbavad meie tähelepanu ära konstruktiivsematelt tegevustelt ja panevad mõtted liikuma kindlat liini pidi. Näilises võimaluste paljususes peitub tegelikult justkui Trumani telestuudio – ühel hetkel tuleb sein ikka ette. Tänapäeva inimene oleks palju loovam, kui tema ümber poleks nii palju kindlate funktsioonidega asju, või kui ta vähemasti peaks osa neist asendama millegi muu käepärasega. On kohutav katastroof, kui arvutisüsteemi satub mingi viirus ja andmed kustuvad. Me ei oska siis midagi peale hakata, oleme täitsa abitud. Kui mobla tühjaks saab, siis jõuame koju alles järgmisel päeval, kuna ei tea, mis kell on ja kas me jõuame viimase bussi peale. Käsitsi kirjutada omas käekirjas, mis oli seni üks isiksuse olulisimaid ja unikaalsemaid omadusi, me enam ei taha. Kui printer ei tööta, jääbki essee esitamata! Käsitsi kirjutada on ju ometi palju loovam?
Sarnaselt on „asjastunud“ laste mängumaailm. Selle asemel, et viibida õues, kus mänguvahendeid napilt ja tuleb toetuda oma fantaasiale, et mõelda välja end ja sõpru erutavaid ja kaasa tõmbavaid seiklusi, istub laps ilusate leludega täidetud toas, tundmata vajadustki mängude paljususes omaenda pea tööle panna. Öeldakse, et mänguasjade paljusus tuleb loovuse arengule pigem kahjuks kui kasuks. Lapse fantaasiale tuleb ruumi jätta ning palju olulisem kui asjadega mängimine on suhtlemine ja koostegutsemine vanemate, õdede-vendade, tuttavate laste ja sõprade, lasteaiakaaslastega jne. Aga paljud eesti lapsed ei käigi enam lasteaias…. Neid õpetatakse kodus.
Õnnelikud on need lapsed, kelle kodust on loodud unikaalne, perekonnale ainuomane paik kogu oma kujunduses, tegevustes ja funktsioonides, kelle vanemad võib-olla ka töötavad kodus…kui palju selliseid peresid leidub? Tihti ongi tegu kunstnike või kultuuriinimestega, hummide ehk humanitaarvaldkonna inimestega, kellele see on loomulik elustiil. Aga enamik lapsi kasvab „mingis korteris kuskil linnas või alevis“, millel on kõigi teistega sarnased pitskardinad akna ees, milles sarnane on nii väljanägemine kui elustiil. „Ja igas selles kuramuse kastis on inimene, kes tahab olla õnnelik“, öeldi filmis „Sügisball“. Kuidas saame nõuda noortelt loovust ja silmapaistvalt omanäolisi mõtteid, kui füüsiline keskkond peegeldab suures osas rutiini? Isegi taluühiskonnas elades võis kindlalt öelda, kus inimestes on rohkem loovust – Muhu triibuliste ustega majades tikiti palju värvikamaid sokke kui kuskil Tartumaa idanurgas, iseteadlikud ja kaugemal asuvad mulgid säilitasid kõige eestlaslikuma, kõige arhailisema ja omanäolisema ornamentika, samas kui põhjaeesti inimene lasi linnadel ja mõisatel endale palju hõlpsamini stiili dikteerida. Ka praegu mõjutab linn inimese loovust: maal on meil omad nurgad, omad rajad ja paigad, oma salateadmised, linnakeskkond kuulub justkui kõigile ja on anonüümne, nimeta. Siiski on ka linnas paiku või piirkondi, mille omapära mõjutab inimesi kes seal elavad: olen üsna kindel, et Kalamajas või Pelgulinnas kasvav laps mängib briketilõhnade, plankaiaga hoovide, põik- ja umbtänavate segadiku ja värvikireva „elustiku“ keskel palju loovamaid mänge kui mustamäelase oma. Isegi meie noortekeskused on paraku enamasti standardse kujundusega ja üldsegi mitte inspireerivalt mõjuvad kohad.
Mäletan, kui olin laps. Minu tegevusväljaks oli kogu linn, Kadriorust Nõmmeni. mitte ainult koduümbrus. Kaubakeskusi ei olnudki…. Olid väikesed poed, üks rohkem kokkuvarisemise äärel kui teine, täis markantseid müüjannasid, üks pöörasemalt mukitud kui teine. Inspiratsioon missugune. Ainuüks teel koolist koju (25 minutit Mulla tänavast Kalamajja) kogesin nii palju huvitavat, et istusin seda kõike üles joonistades oma laua taga iga päev 3 ja pool tundi. Poole aastast olin vanaema juures…kui palju tänapäeva linnanoortel veel elavad vanavanemad kusagil kaugemal, et pisut teistsugust keskkonda kogeda? Kui paljud isegi teavad ühes linnajaos elades teiste paikade nimesid või oskavad neid iseloomustada? Me ei tunne õieti oma jalgealustki, kodulinnast tervikuna rääkimata. Kust saab siis tulla see inspireeriv ja loovust tagant tõukav füüsilise keskkonna mitmekesisuse kogemus? Lapse ümber on tuvid, varblased ja siis veel auto alla jäänud tuvid ja siis kasside murtud tuvid ja lihtsalt niisama ära surnud tuvid. Loomad on loomaaias, koerad on ketis, lehmad on jogurtipaki peal ja lammas … see on võtmehoidja kujuline, eksju?
Minu kodus on ajast aega olnud palju ise tehtud asju, minu ema teeb pidevalt mingit käsitööd (isa on paraku küll soss-sepp, aga ega mul polnudki vaja eeskuju puutööks või tinutamiseks). Ei oskagi öelda, kas loovus on käelise tegevuse impulss või tekib ta tegevuse käigus, igatahes on käsitöö tegemisel olnud oluline mõju minu isikliku loova mõtlemise arendamisel. Tänapäeval on käsitöö populaarsus paljude noorte seas taas tõusuteel – poes on kõik väga kallis ja tuleb ise teha.
Meil levib ka tendents mõelda, et kõik vastused on ammu avastatud ja lõplikud. Kui öelda teadmisi ette (nt see on koer, see kass) ei teki lapse ajus nii palju seoseid kui lastes tal ise oletada, ära arvata. Kui seda teatud eas pärssida, on sel väga kahjulik mõju (enam ei ürita mõistatada või ise nimetada, vaid küsib „mis see on?“); õpib nii, et vastused on kellegi teise, mitte ta enda peas.

Meie rahvus, eestlaseks olemine, üldse mistahes rahvuse oma kultuur ja traditsioonid on tohutu tõukejõud kõigi inimeste, mitte ainult laste loovusele. Pärandkultuur on sisuliselt ammendamatu inspiratsiooniallikas mitte ainult esteetiliselt, vaid elamise viiside ja erinevate situatsioonidega toime tulemise mõttes. Esivanemate loovus ja leidlikkus kumab läbi nii lauludest ja mängudest, mitmesugustest tavadest kui ka suhtlemisest, õppimise ja õpetamise viisidest, laste kasvatamise ja kantseldamise viisidest raske töö ja kiire elu kõrvalt ning meeste kantseldamisest kõrtsis…. Minu vanaema on rääkinud, kuidas talle alati kodus õpetati: elus võib ette tulla ootamatuid olukordi, homne päev on ettearvamatu (see oligi ettearvamatu, eriti lapse jaoks, sest laps ju alles hakkab maailma kogema); nii valmistati lapsi ette igas elusituatsioonis toime tulema. Ja toimetulek ootamatute olukordadega ju nõuab vägagi loovat vaimu. Loovuseta oleks Siberisse saadetud eestlased jäänud päris abituks, emade (isad pandi laagrisse) taiplikkus ja leidlikkus on lapsena asumisel viibinute mälestusis üks tähtsamaid õppetunde, mille rolli nende endi ellusuhtumise ja hoiakute kujunemises nad ei väsi tähtsustamast.
On raske öelda, mis mõjutab seda, kuidas eesti kodudes aega veedetakse ning kui palju loovaid tegevusi üks perekond suudab välja mõelda (kui juhtub olema pere, kel on aega teineteise seltsis viibida). Kindlasti oleneb see mingil määral ühiskonna üldistest mõttemallidest, aga olulisemal määral perekonnatraditsioonidest, juba üle mitme põlvkonna ulatuvatest mõjudest. Mõnikord võib aga ka juhtuda nii, et inimene otsustab oma last nimme kasvatada teisiti kui tema oma vanemad. Näiteks õpetada lapsele kitarrimängu, sest et teda ennast ei lastud muusikaga tegeleda. Või ehk vastupidi – keelab igasuguse loova tegevuse kui mõttetu ja sunnib last hoopis füüsiliselt ponnistama ja trenni tegema. Öeldagu spordi kohta mida tahes positiivset, loovust saab seal küll rakendada ainult dopingu jälgi peites. Laps võib olla väga andekas ja loov näiteks teadusaladel, tal võib olla potentsiaali saada heaks kirjanikuks …või meisterlikuks murdvargaks. Kodus, kus on teised väärtused, seda ei märgataks ega tunnustataks, pigem manitsetaks teda valima endale mõistlikumat hobi. Õpi raha lugema ja teistest kiiremini jooksma, mida sa sellest kitarritinistamisest SAAD. See aga võib tekitada pingeid ja omavahelisi konflikte. Vastuolud, tülid, lahkarvamused, stress, seesmine protest, survestatus ei ole just nähtused, mis loovuse arengut konstruktiivselt mõjutaks. Negatiivne õhkkond sunnib igaüht oma nurka tõmbuma ning puudub väli positiivsete, loovate mõtete ja ideede tekkimiseks…või ehk luuletatakse pisut sahtlisse, aga frustratsiooni väljendamiseks pole vaja loovust vaid ainult „korgi eemaldamist“. Frustratsioon lihtsalt voolab välja, luuletamine kui loov tegevus aga nõuaks loovuse vargsi välja meelitamist, sõnade jahtimist mööda mälusoppe ja kujutelmi. Paljud lapsed lihtsalt ARMASTAVAD salme kirjutada, lapse jaoks on vaja rõõmsaid riime, nende keeleline loovus on positiivse iseloomuga. Teismelise äng pole enam mingi loovus.
Laste eneseväljendust ei tohiks piirata, et neil oleks julgust katsetada midagi uut. Aktsepteeriv suhtumine loovusesse tekitab kodus loomingulise õhkkonna. Sellises keskkonnas väärtustatakse isikupära, mitte konformismi, erinevust eelistatakse tavapärasusele. Kas mitteloominguline inimene oleks meeldiv isiksus: kahtlev iga uue asja suhtes, ettevaatlik, kivistunud harjumustega, järgib reegleid seadmata kahtluse alla nende otstarbekust, toetub igas ettevõetavas tegevuses teistele, mitte endale, on ebahuvitav ja tavapärane, väldib igasuguseid riske, ei andesta omaenda ega teiste vigu, väldib eksimist ja seeläbi ka tegemist, on tõsine, mõtleb enne iga asja tagajärgedele, pessimistlik, emotsioonitu? Samas kui eksperimenteeriv, loominguline inimene on avatud, uudishimulik, teeb oletusi, ei karda tegutseda, on iseseisev, omapärane, mänguline, otsib võimalusi, loob huvitavaid seoseid, teeb kõike rõõmuga ega karda eksida, suhtub positiivselt ootamatustesse ja on hea kujutlusvõimega. Kui lapsest soovitakse kasvatada loovat mõtlejat, siis peab ka lapsevanem ise olema just säärane loov eeskuju. Temas endas peab peegelduma kõik see, mida ta soovib oma lapses näha.
Loomingulist õhkkonda lõhub kritiseeriv, alandav suhtlemine (see on võimatu, sa ei oska, loll mõte, mõtle mis sa suust välja ajad); taolise pidurdava ja lapse püüdlusi naeruvääristava suhtelmisviisi tulemuseks on passiivus, tahtejõuetus ja õppimishuvi surmamine, mis loovusele hävitavalt mõjuvad. Selle asemel tuleks kasutada kommentaare nagu: kui tore mõte, kuidas sa selle peale tulid? Eks sa proovi ja vaata, mis välja tuleb! Kindlasti saad hakkama! Alati tuleb toetada pingutust, mitte tegematajätmist. Nagu ütles sotsiaalteadlane Torrance: kui sul mõtteid pole, samastuvad sinuga kõik, kui sul aga tekib uus mõte, oled üks vähestest ja sul on poole raskem toetust leida. Teistega koos on turvaline, aga loomingulisus nõuab julgust. Just lapsevanem, suure, kogenum ja tasakaalukam peab maandama lapse hirmud midagi ise järele proovida ja loovust rakendada.

Julgustav vanem annab aega, keskendub lapse mõttetegevusele, innustab mängima, ei kiirusta otsustamise ja hinnangutega, kasutab avatud küsimusi, rõhutab iseseisvust, oskab vigadest õppida, on optimistlik tulemuste suhtes, on valmis aitama, kuulab aktiivselt, peab last endaga võrdseks, mõtleb kaasa, tunneb huvi, riskib koos lapsega, aktsepteerib tema otsustusi, ei hoia last tegevuses tagasi; pärssiv vanem ei anna tagasisidet, on autoritaarne ja tähelepanematu, pessimistlik, kriitiline, hukkamõistev, naeruvääristab, ütleb vastuseid ette, enne kui laps ise selleni jõuab; tõrjub uudsust, ristküsitleb, on kannatamatu ja katkestab lapse mõttekäike, surub oma arvamust peale ega tunne sisulist huvi lapse kavatsuste ja ideede vastu.

Vanemad vaatavad tihtipeale oma lapse joonistusi ja ahhetavad, kui loov laps neil on. Tegelikkuses ei pruugi lapse joonistustes sugugi just loovus olla see, mis need huvitavaks ja erakordseks teeb, vaid joonistustes reflekteeruv tegelikkus. Vanemad ei tea ju, et need, mida nad peavad fantaasiakujudeks, on tegelikult nemad ise; et situatsioon pildil pole pärit põnevusfilmist, vaid näiteks üleeelmise nädala neljapäeva õhtust…. Raske on öelda, millal ja millest lapse loovust märgata saab. Ja, ohh, eestlast – ta samastab loovuse, mis on tegelikult omane igale lapsele, koheselt erilise andekusega, paneb ta kunstiringi või kunstikooli ja läinud see loomistahe pealesunnitud olukorras ongi. Loovaid algeid on kõige lihtsam lämmatada neid tagant sundides ja vaba tegutsemist ning isetegutsemist piirates. Et loovust toita, tuleb last tunnustada tema enda valitud ja leitud huvialade eest, mitte ainult nende eest, mis on tähtsad vanematele endile. Mida mitmekesisemate aladega laps tegeleb, seda loovamaks ta muutub, sest erinevad valdkonnad annavad erinevaid impulsse, tekitavad uusi seoseid ja loovad võimalusi, mitmekordistavad üksteise mõju. Teadushuvi toetab füüsise tundmist, hea füüsiline ja vaimne tervis soodustab vaimuerksust ja kunstidega tegelemist ja nii edasi.
Eriti vajavad loomingulist mõtlemist andekad lapsed. Loovus = idee ja selle teostus, loomisprotsess, loominguline isik ja – õhkkond. Loomingulisuse tulemuseks pole alati ainult kunstiteosed, vaid teooriad, filosoofiad, ideoloogiad; inimese taiplikkus ja võime teha järeldusi, sh intuitiivselt ehk vähese info põhjal on just loomingulisuse funktsioon. Albert Einstein ütles ju: kujutlusvõime on tähtsam kui teadmised, sest teadmised on piiratud.
Loominguline hoiak ja pühendumus paneb lapse uurima ja riskima, mõtlema keerukamalt ja kasutama kujutlusvõimet. L.M-il on 4 aspekti: voolavus, paindlikkus, originaalsus ja täiendamine. Voolavus on talletatud info kasutamise kergus, sujuvus. Paindlikkus on võime ületada mõttelõkse jmt (nt nuputamisülesanded). Originaalsus on ebatavaline lähenemisviis tavapärasele asjale, probleemile. Täiendamine on väga lihtsast algest keeruka ja kompleksse mõtte kujundi vmt tuletamine. Olemasolevat tehakse ümber, kombineeritakse, lahutatakse osadeks, moondatakse eemaldatakse midagi, reorganiseeritakse. Ideede testimine toimub läbi loova ja kriitilise mõtlemise koostöö: lahatakse läbi idee head ning halvad küljed ja selle huvitavaim moment. Analüüsitakse idee enda kõiki tahke, selle mõjusid, mis nõuab samuti kujutlusvõimet. Mõeldakse tagajärgedele (mis juhtuks kui…) ja eesmärkidele (mida me tegelikult tahame saavutada?) Kõik see aitabki just leida neid ideid, mis LOOKSID uue ja parema maailma, ühiskonna, millest inimene ei tahaks end „minema unistada“ või päriselt ära joosta.
Kas loovuses on ka omad ohud? Kindlasti. Elava fantaasiaga laps (mõni sangviinik või koleerik, kes on omapäi jäetud) võib näiteks internetist lugeda, et põrguleegid võivad külmuda ning püüda seda väikse tiku- ja-jääkatsega tõestada. Voila… Ta võib olla tundide kaupa kusagil kapis peidus, kui talle ainult naaaaa-tukene õudsat muinasjuttu räägitakse. Sellest pole midagi, see loovuse tahk jääbki enamasti lapsepõlve. Küll võib mõnikord leida kartlikke vanainimesi, kelles taoline fantaasia on taastärganud… vana inimese kujutlusvõime on sarnane lapse omaga. Lapsed võiksid seetõttu omada rohkem kokkupuudet vanavanematega, mängida unustatud ja uusi mänge, tunda sarnast rõõmu tegevusest, mis neid erutab. Ainult et laps ei väsi, kuid vanaema küll…Lapse loovus ja fantaasia ei väsi, kuid tema ise võib vanaema sülle magama jääda…
Loovust saame avastada ja taasavastada, aga ka unustada seda kasutada. Tegelikult ei tohiks kunagi lapsele ette heita, kui ta ei oska kasutada igaühes peituvaid loovuse algeid. Neil tuleb aidata ärgata, nagu meie intellekti kõigil muudelgi aspektidel. Laps pole mingi Vana-Hiina deemon, kes juba imikuna värssides kõneleb. Kes aga eitab loova alge peitumist lapses, eitab ka iseenda loomisvõimet.
Iga loominguline impulss ootab avaldumist, stiimuliks teiste inimestega suhtlemine ja nende mõtted. Inimlapsel on kalduvus pead murda ja küsimusi esitada. Raskestimõistetavad ideed ja probleemid panevad inimest juurdlema ja erinevaid vastusevariante tekitama. Loomingulise mõtlemise kaudu saamegi teada vastuseid küsimustele, millele valmis vastuseid veel ei ole või mis ei ole veel meie teadvusse jõudnud.
Ei ole midagi enesestmõistetavat, vaid igaühel on õigus näha asju teistest erinevalt. Kvaliteet tekib läbi kvantiteedi, mida rohkem ideid, seda kergem on nende hulgast leida head ideed. Mida iseseisvam on mõtteprotsess, seda vähem kardab laps eksida. Pole õiget ega vale vastust, vaid erinevad variandid probleemilahenduseks.
Eesti inimene hindab „hea hariduse SAANUD indiviide“. Kuid ta ei mõtle, et haridust tegelikult ei saada, vaid see kujundatakse, LUUAKSE enda jaoks. Me püüame standardiseerida hariduse omandamise mehhanisme, et MEIL oleks lihtsam (st ühiskonnal) hinnata tulemusi ja protsessi jälgida. Tegelikkuses võiks ideaaliks nimetada seda, kui iga indiviid saab just temale vajaliku hariduse temale omasel viisil, kui ta ise loob, paneb kokku, otsekui disainib selle, mis ta on, teab, oskab, mõtleb, kujutleb, unistab… ilma loovuseta ei teki originaalsust, ilma loovuseta ei suudeta eluga kohaneda ning mis minu arvates kõige olulisem: loovus on nauding omaette, mis tekitab positiivse tundetulva, avardab meie konnatiigina kitsast maailma, võimaldab pääseda rutiinist, see on teistmoodi olemisviis, oma võimalustes piiramatu. Kui inimene oma loomult ka on selline lihtne eesti jõmm, et tunneb end igalt poolt kammitsetu ja piiritletuna, siis on loovus see, mis ta vabastab.



Toetusin enamjaolt Jean Jacques Rousseau Emile, Robert Fisheri teostele Mõtlemismängud ja Õpetame lapsi mõtlema, Dorothy Einoni raamatule Loov laps, Silvia Kera Kasvada kaasinimeseks ja oma konspektidele.

Kommentaare ei ole:

Ja reisusihiks oli meile Rotermann

My felted thingies on a freaky fashion show

Bubbles, Ethical Estonian Souvenir/Design Gallery Tallinn

Personality test ( the color test)

ColorQuiz.com Redfox took the free ColorQuiz.com personality test!

""Feels that nothing can upset her or phase her and..."

Click here to read the rest of the results.

Blog.tr.ee
blog.tr.ee