Popkunst Kumus. Estonian pop art in Kumu
POPkunst Forever!
27. november 2009 – 11. aprill 2010
Kumu kunstimuuseum, Suur saal
The new art museum of Tallinn
Rõõmus. Värviline. Ülbe. Ninakas. Kaval. Lootusrikas. Püüdlik. Uhke. Õrn, armas õrn. Õrn-uhke-armas. Tõeline. Isiklik. Siiras. Irooniline. Lennukas. Kaasahaarav. Avangardistlik. Narratiivne. Igatsev. Mõtlik. Julm. Nooruslik. Impulsiivne. Puhas. Ergas. Vaimustunud. Imestav. Unenäoline. Närviline. Kahtlustav. Urbanistlik. Unistav. Jõuline. Resoluutne. Dünaamiline. Teraapiline. Särav. Multifilmilik. Soe. Elav, hingestatud. Eristuv. Suveräänne. Saladuslik. Salajane. Etteaimav. Riskantne. Provokatiivne. Esteetiline. Õilistav. Ikoonlik. Värskendav. Korrastatud.
Joyful. Colorful. Arrogant. Impertinent. Sly. Hopeful. Diligent. Proud. Tender. Sweet, tender, sweet. Genuine. Personal. Sincere. Ironic. Vivid. Enthralling. Avant-garde. Narrative. Longing. Thoughtful. Cruel. Youthful. Impulsive. Clear. bright. Thrilled. Amazed. Dreamlike. Nervous. Suspicious. Urban. Dreamy. Powerful. Decisive. Dynamic. Therapic. Glowing. Cartoonish. Warm. Alive, animated. Different. Autonomous. Mysterious. Foreseeing. Risky. Provocative. Aesthetic. Gloryfying. Iconic. Refreshing. Organized.
Popkunst võib küll olla kitšilik, peaaegu naivistlik oma vormilt, ent see oli üks kummist vorm, kuhu sai valada kaugelt enam tundeid, mõtteid, nägemusi ja ideid, kui ta pealtnäha võimaldas. Aga teate, eesti popkunstil võib ju olla sügavam sisu, ta võib esitada aateid, mille eest OMAL AJAL võis suurtesse pahandustesse sattuda, aga see ei loe mulle praegu. Ma avastan, et sedalaadi pilte on MÕNUS vaadata. Teeb seest soojaks ja paneb surisema. Paitab. Võibolla see ongi viis muuta muuseum nautimise ja chillimise kohaks, nagu unistas näiteks Soomes Helsingi Disainimuuseumi noor kuraator (ma ei ole vist Helsingi-muljeid ka teiega jaganud, ega?)
Pop art may be kitchy, almost naivistic by look, but it is a form that can contain far more throughts and ideas than you might assume. Estonian pop art may have a deeper content than pop in the rest of the world, it may present ideals that might have gotten the artist into big trouble in its time. This doesn´t count any more. The value of these works today is in the fact that they feel nice to look at and be amongst. They make me warm and sizzling inside. I enjoy them. Perhaps a museum of today IS a feel-good place like the young curator of the Design Museum in Helsingi dreamed. (I havent shared my experience from the trip to Helsingi, but I shall mention it here and there)
Kunstimuuseum võiks olla emotsioonide "spa". Igas saalis leiduv kunst mõjutab meid kuidagi mitte ainult vaimselt, vaid ka füüsiliselt. Normandia maalijad, millest ema terve trammisõidutee muudkui jauras, ei vaimustanud mind sugugi nii palju kui ehe eesti POP. Normandia saali füüsiline tundmus oli väsitav, pidurdav, takerdav, uimane, samas kui POP tuletas meelde kunagise Kadrioru Lõbustuspargi (MITTE Tivoli!!!) seda karusselli, kus istuti väikestes kosmoserakettides. Justkui võtaks paigalt, aga ei võta ka. Selline tunne, et Kosmosesse lennata on tõesti, TÕESTI võimalik. START! Aga jääd siiski maa peale.
The art museum could be an emotional "spa". The art that can be found in each of the halls has not just a mental, but a physical influence to us. The painters of Normandy my mom was so desperate to see did not leave me in awe at all, and the physical state they left me in was weary, unconcentrated, stalling, tangling. But the pop art reminded me of a merry-go-round from the once nearby tivoli that had spaceships as seats - you sort of took off from the ground, but not quite.
Kunst sünnib läbi vaataja, sel hetkel, kui keegi temast osa saab. Kunst ei ole teos ise, vaid selle suhe tolle teose kogejaga, emotsioonid ja mõtted, mida Vaataja ja Teose vahel tekkinud Side õhku paiskab. See mõjutab kogejat ennast aga ka teisi tema ümber. Tekib teatav Kogemusruum, mingisugune ühtsus.... vaatajad saalis on nagu nupud lauamängus. Me oleme ümbermaailmareisil. Kogemus konkreetses saalis oli seda huvitavam, et tol päeval oli muuseum prii sissepääsuga ning seetõttu oli külastajate hulgas inimesi, kes muidu ehk harvem muuseumi satuvad. Mutikesed ja lastega emmed, suured pered ja lastekodulapsed, seiklejad ratastel (ehk need, kes jalgade peal ei liigu) ja igasugu muud karvased ja sulelised.
Art is born through the viewer, at the moment someone receives an impulse from it. Art is not just a picture or a sculpture itself, it is a relationship between the receiver and the trigger, the emotions and thoughts surrounding the work of art floating around in the air of the gallery. It is a space of experience, an entity. The visitors in the hall are like buttons in a game, taking part of the trip around the world. We influence each others´ ways of receiving and paying attention. It is the more interesting the more different folks we meet. On that day there were lots of very different people in the museum, cause it was a free admission day. There were families, elders, students; bohemians and businessmen, secretaries and teachers, bluecollars and the unemployed... each with their own background and understanding and whatever they came to look for.
"Lugupeetud külastajad, kuna garderoobinumbrid on otsa lõppenud, palume teil olla kannatlikud ja oodata oma järjekorda. Üleriietega näitusesaalidesse sisenemine pole soovitav." kuulutab valjuhääldi. Ja järjekord on pikk... Küll on õnn, et meie seisime ukse taga juba enne avamist, muidu poleks kuidagi jõudnud üsna lühikese aja jooksul kõike vaadata (31. detsembril oli Kumu avatud kella 15-ni).
the museum ran out of the wardrobe numbers so by the time we were already finished with 3 of the halls, there was a huge line of people waiting for their turn to enter. They weren´t aloowed in their overcoats...
Muuseum kui spa...külastajate suurest hulgast võib näha, et inimesed VAJAVAD seda kohta. Siia ei joosta ainult tasuta sissepääsu tõttu. Siia tullakse KOOS või OMAETTE olemiseks. Siia tullakse mõtteid korrastama või stiimuleid saama. Mäletama või unustama. Oma suhtumist teistele näitama ja ise teiste mõtetest aimu saama. Enda lugusid koguma ja elamusi tagataskusse korjama. Ei võida see, kel surres rohkem asju on, vaid hoopis see, kes on oma sisemaailma toitnud täisväärtuslikumate emotsioonidega. Muuseumisse ei tulda ISE mitte ebamugavust tundma, vaid ikkagi otsima rahuldust, naudingut. Kui otsitakse ärritusi siis pole ta mitte spa, vaid ...ma ei tea. Sadomaso salong.
Museum as a spa. The large amount of visitors proved that people really need this place. They dont just come here BECAUSE of the free admission. It is more like a bonus. They come here to get away or to spend time together. they come here to get stimulants or to cool off their head. To forget or to remember. To express an attitude or to observe reactions. To collect little stories and experiences. To get a satisfaction, to get nourished.
Saatetekstid
HARRO! Soome popkunsti klassik
Finnish pop art
02.10.2009–28.03.2010 (IV korrus)
Kui eesti POP on täis tuttavaid kujundeid ja seob meid enda külge nagu soe kahhelahi, siis soome pop-sead jäävad pisut kaugeks ja võõraks. Noh, jah, ta on valinud sea oma kaasaegseid, kaaskodanikke ja nende elustiili sümboliseerima. Aga miks siga....? Võibolla oleks mulle tolle väljapaneku sõnum paremini kohale jõudnud, kui pildiallkirjad oleksid olnud esitatud ka originaal ehk soome keeles. Muidu ei jõua nali lihtsalt kohale. Aga noh, ilmselt olen ma üks väheseid, kes kohalviibivast seltskonnast võimeline soomekeelsest verbaalsest huumorist peaaegu "pärismaalasele" võrdselt aru saama. Olen sellest omal ajal lihtsalt nii läbi imbunud...
Estonian pop art is full of familiar images and meanings, binding us to itself like a warm chimney. Finnish pop art exhibition on the other hand feels like the art of aliens. It has a different approach and background, a cultural context around it. I wonder if I had understood Harro´s works better if the works of art had had their names in the original language. Finnish verbal humor only works in finnish, and I am definately able to understand it, being soaked with finnish culture from early childhood on, through and through.
Kujundlik ja otsekohene iroonia oma rahvuse suunal on muidugi riskantne mistahes ajas ja ruumis. Kui arvestada soomalste eneseuhkust ja patriotismi, võis Harro omal ajal neile ikka tõelise antirahvuslasena mõjuda. Aga tagantjärgi tundub vastupidi.... läbi kriitika paistab hoolivus. Vahel pannakse spas ka igasugu ebameeldivaid asju su selja peale, raskeid kive ja kaane ja mingit jubedat vetikalöga. See teeb head, lõppkokkuvõttes. Seda tehes pole kellelgi tõeliselt kurja tagamõtet. Igal juhul see silub ja ravib sinu või su rahvuse haigeid kohti. Mõnikord me ei avalda ise, kust meil valutab....aga terviklik mõjutamine võib leevendada ka spetsiifilise, salajase vaevuse. See on loll kunstnik, kes ei kritiseeri, loll ja isekas.
direct and visual irony against your own nation is of course dangerous in any space and time. Considering the patriotism and pride of the finns Harro might have pissed them off with his pig- characters and flag-wrecking in his time. But through his criticism I see empathy and concern. Sometimes you go to a spa and get stones and leeches put on your back, and the unpleasent things like seaweed paste and thick black mud heal your aching parts. You might not even say where it hurts but a general influence of some environment or activity touches all the right spots. An artist that doesnt try to cure the society with criticism is a dumb and selfish artist.
Helsingi Disainimuuseumis oli suureks plussiks võimalus nn. "tegevussahtlites" igasugu materjale oma käega katsuda, füüsiliselt kogeda, katsetada mitte eraldi ruumis ja ajal, vaid samaaegselt väljapaneku vaatamisega. See füüsiline kontakt on eesti muuseumis veel puudu. Ent eesti inimene elab ka sissepoole ja pelkvaimsed stiimulid puudutavad meid sama sügavalt kui Breulli kirjas haikud pimedat zen-munka.
in the design museum of helsinki the "activity boxes" - drawers full of materials and experiments - were a great plus. The touch is a lacking or modest sense in estonian museum experience. The physical contact is really important. true, there are workshops. but those drawers were a great way to make the direct touch a permanent way to connect. Although, I think the introverted estonian is equally strongly touched by purely spiritual stimulants as a blind zen monk is touched by haikus written in breulle letters.
Selleks, et muuseum oleks nagu spa, peab muuseumisse olema mõnus tulla. See peab olema inimese lähedal. Sellepärast on eriti lühinägelik, nõme ja juhm mõte ja ähvardus väikemuuseumite sulgemiseks. Väike ei tähenda "vähem", mis puudutab emotsioonide saamist. Väike, see tähendab kontsentreeritud, see on üks nõelakene spetsiifilises punktis meie kehast selles suures ajaloo ainevahetust korrastavas nõelravisüsteemis, meie muuseumide võrgustikus. Väike tähendab lähemat suhtlust ja isiklikku aega. Väikemuuseum on värav konkreetsesse paika kaugemalt tulijale, tema vastuvõturuum Kohalikku Kultuuri; või siis on ta aken mõne konkreetse isiku ellu. Väikemuuseum on kogukondlik päevaraamat, asutus, mis aitab inimestel mäletada, sest meie endi mälu on ju lünklik ning meil on järjest vähem aega seda korrastada. Väikses muuseumis ei ole vaja garderoobinumbrit oodata. Muuseumitädid on seal ise otseselt setud kohaliku ajalooga. Väikses muuseumis on oma konkreetne aeg ja ruum, mis isoleerib häirivad mõtted, sunnib peatuma ja süvenema.
To have the museum feel like a spa coming here has to be comfortable. It has to be close to the individual. In that sense, the thought of closing the small museums like they want to do in this country, or turning all of them into one huge state museum is so lame. Small means concentrated, closer contact, a more centered look on something, a personal realitionship. It is a social diary that helps people remember. It has a space and time that eliminates the disturbing factors.
Mul on selline mõte, et väikestesse, kaugematesse ja maakonnamuuseumitesse võiks suurematest linnadest käia spetsiaalsed bussid. Näiteks 5 erinevat bussi ja sihtkohta ühel päeval nädalas, mis viiksid sind otse muuseumi ukse ette, nii et sa ei peaks üksipäini seiklema ja võõras kohas mingit aadressi otsima. Kui on eribussid, mis viivad turiste pansionaatidesse ja hüpermarketitesse, ons´ muuseumibuss tõesti palju tahetud?
What if there was a museum bus taking city folks to more distant small museums on certain days of the week? Sometimes it is so complicated getting somewhere on your own and locating all the correct addresses. If there are buses taking drunken tourists vodka-shopping, why cant there be something far more sensible like a museum bus?
Selle asemel tahab Eesti riik vist, et muuseum oleks kontentratsioonilaager. Ajame aga kõik ühte vagunisse, toome ühte kohta, kogema ühte asja, ja siis teeme kokkuvõtte, mida Terve Eesti Rahvas Muuseumist (kui institutsioonitüübist, mitte konkreetsest kohast) mõtleb ja arvab. Koondaks õige Värska ja Haapsalu sanatooriumid ka kokku, viiks üle Tartusse ja sisendaks kõigile, et Emajõe vesi on sama hea kui allikad ja muda.
Instead, Estonian government probably wants to turn the whole museum system into a concentration camp without any diversity or originality. ... I can be on the wrong tracks of course. but you have to work hard to persuade me in the opposite.
Nii, rahune, vaata pilte, ära küta ennast üles. Vaatan, ja veidi aja pärast olengi väliselt sama tüün kui baltisakslane Kadrioru lossi näitusel "Seisuse pale" eksponeeritud teostel. Kodurahu ja harmooniliste suhete nimel...
Pärast muuseumideskäike oli aeg realiseerida ema vindumajäänud kinkekaart - VEEL enesepoputamist. Suundusime Kehrwiederi Saiakäigu keldriruumi, vanemad said koogi-ja kohviportsu, mina nosisin oma võileibu. Sacher-tort? Tänan, ei. Pange mulle parem juba kaane kaela peale. Kehrwieder on aga ise justkui muuseum oma erinevate toolide, eriilmeliste nõude ... ja linna ekstravagantseimate klientidega. Müüjatega, kes müümise vahepeal end tugitoolis pleedi all kerra tõmbavad ja ristsõnu lahendavad. Mugav koht, kus saab end vabalt tunda ja mis ei püüa end sulle pähe määrida. Kohvikud, sellised EHTSAD kohvikud, on tihtipeale sama ajatud nagu muuseumid. Ja muuseum võib olla sama mugav kui kohvik, nii et muuseumi enda kohvik on näitusesaali kõrval ilmetu, külm, võõras ja ebasõbralik.
After going to museums it was about time to cash in the benefits of a gift card my mom had received from the phone company I think. The cafeteria was in the Old Town. My folks had coffee and cake, I had brought sandwitches along. The gift card was for just two people anyway. The cafeteria itself felt like a museum with chairs from god-knows-where and completely unique, single sets of cups and plates collected from here and there. A whole collection of different stuff. A true cafeteria is also a museum of the aura, the athmosphere that can´t be found in modern trend-places especially planned and designed to look like ...whatever, a true cafe is alive, shaped by time and customers and stories and scsents. It is as timeless as a museum and the museum on the other hand can be as comfortable and cozy as a cafeteria, so that the museum cafe itself feels like a dismal, cold, anonymous place.
Minge, jooge tassitäis kuuma kunsti.
Go drink a cup of hot art.
27. november 2009 – 11. aprill 2010
Kumu kunstimuuseum, Suur saal
The new art museum of Tallinn
Rõõmus. Värviline. Ülbe. Ninakas. Kaval. Lootusrikas. Püüdlik. Uhke. Õrn, armas õrn. Õrn-uhke-armas. Tõeline. Isiklik. Siiras. Irooniline. Lennukas. Kaasahaarav. Avangardistlik. Narratiivne. Igatsev. Mõtlik. Julm. Nooruslik. Impulsiivne. Puhas. Ergas. Vaimustunud. Imestav. Unenäoline. Närviline. Kahtlustav. Urbanistlik. Unistav. Jõuline. Resoluutne. Dünaamiline. Teraapiline. Särav. Multifilmilik. Soe. Elav, hingestatud. Eristuv. Suveräänne. Saladuslik. Salajane. Etteaimav. Riskantne. Provokatiivne. Esteetiline. Õilistav. Ikoonlik. Värskendav. Korrastatud.
Joyful. Colorful. Arrogant. Impertinent. Sly. Hopeful. Diligent. Proud. Tender. Sweet, tender, sweet. Genuine. Personal. Sincere. Ironic. Vivid. Enthralling. Avant-garde. Narrative. Longing. Thoughtful. Cruel. Youthful. Impulsive. Clear. bright. Thrilled. Amazed. Dreamlike. Nervous. Suspicious. Urban. Dreamy. Powerful. Decisive. Dynamic. Therapic. Glowing. Cartoonish. Warm. Alive, animated. Different. Autonomous. Mysterious. Foreseeing. Risky. Provocative. Aesthetic. Gloryfying. Iconic. Refreshing. Organized.
Popkunst võib küll olla kitšilik, peaaegu naivistlik oma vormilt, ent see oli üks kummist vorm, kuhu sai valada kaugelt enam tundeid, mõtteid, nägemusi ja ideid, kui ta pealtnäha võimaldas. Aga teate, eesti popkunstil võib ju olla sügavam sisu, ta võib esitada aateid, mille eest OMAL AJAL võis suurtesse pahandustesse sattuda, aga see ei loe mulle praegu. Ma avastan, et sedalaadi pilte on MÕNUS vaadata. Teeb seest soojaks ja paneb surisema. Paitab. Võibolla see ongi viis muuta muuseum nautimise ja chillimise kohaks, nagu unistas näiteks Soomes Helsingi Disainimuuseumi noor kuraator (ma ei ole vist Helsingi-muljeid ka teiega jaganud, ega?)
Pop art may be kitchy, almost naivistic by look, but it is a form that can contain far more throughts and ideas than you might assume. Estonian pop art may have a deeper content than pop in the rest of the world, it may present ideals that might have gotten the artist into big trouble in its time. This doesn´t count any more. The value of these works today is in the fact that they feel nice to look at and be amongst. They make me warm and sizzling inside. I enjoy them. Perhaps a museum of today IS a feel-good place like the young curator of the Design Museum in Helsingi dreamed. (I havent shared my experience from the trip to Helsingi, but I shall mention it here and there)
Kunstimuuseum võiks olla emotsioonide "spa". Igas saalis leiduv kunst mõjutab meid kuidagi mitte ainult vaimselt, vaid ka füüsiliselt. Normandia maalijad, millest ema terve trammisõidutee muudkui jauras, ei vaimustanud mind sugugi nii palju kui ehe eesti POP. Normandia saali füüsiline tundmus oli väsitav, pidurdav, takerdav, uimane, samas kui POP tuletas meelde kunagise Kadrioru Lõbustuspargi (MITTE Tivoli!!!) seda karusselli, kus istuti väikestes kosmoserakettides. Justkui võtaks paigalt, aga ei võta ka. Selline tunne, et Kosmosesse lennata on tõesti, TÕESTI võimalik. START! Aga jääd siiski maa peale.
The art museum could be an emotional "spa". The art that can be found in each of the halls has not just a mental, but a physical influence to us. The painters of Normandy my mom was so desperate to see did not leave me in awe at all, and the physical state they left me in was weary, unconcentrated, stalling, tangling. But the pop art reminded me of a merry-go-round from the once nearby tivoli that had spaceships as seats - you sort of took off from the ground, but not quite.
Kunst sünnib läbi vaataja, sel hetkel, kui keegi temast osa saab. Kunst ei ole teos ise, vaid selle suhe tolle teose kogejaga, emotsioonid ja mõtted, mida Vaataja ja Teose vahel tekkinud Side õhku paiskab. See mõjutab kogejat ennast aga ka teisi tema ümber. Tekib teatav Kogemusruum, mingisugune ühtsus.... vaatajad saalis on nagu nupud lauamängus. Me oleme ümbermaailmareisil. Kogemus konkreetses saalis oli seda huvitavam, et tol päeval oli muuseum prii sissepääsuga ning seetõttu oli külastajate hulgas inimesi, kes muidu ehk harvem muuseumi satuvad. Mutikesed ja lastega emmed, suured pered ja lastekodulapsed, seiklejad ratastel (ehk need, kes jalgade peal ei liigu) ja igasugu muud karvased ja sulelised.
Art is born through the viewer, at the moment someone receives an impulse from it. Art is not just a picture or a sculpture itself, it is a relationship between the receiver and the trigger, the emotions and thoughts surrounding the work of art floating around in the air of the gallery. It is a space of experience, an entity. The visitors in the hall are like buttons in a game, taking part of the trip around the world. We influence each others´ ways of receiving and paying attention. It is the more interesting the more different folks we meet. On that day there were lots of very different people in the museum, cause it was a free admission day. There were families, elders, students; bohemians and businessmen, secretaries and teachers, bluecollars and the unemployed... each with their own background and understanding and whatever they came to look for.
"Lugupeetud külastajad, kuna garderoobinumbrid on otsa lõppenud, palume teil olla kannatlikud ja oodata oma järjekorda. Üleriietega näitusesaalidesse sisenemine pole soovitav." kuulutab valjuhääldi. Ja järjekord on pikk... Küll on õnn, et meie seisime ukse taga juba enne avamist, muidu poleks kuidagi jõudnud üsna lühikese aja jooksul kõike vaadata (31. detsembril oli Kumu avatud kella 15-ni).
the museum ran out of the wardrobe numbers so by the time we were already finished with 3 of the halls, there was a huge line of people waiting for their turn to enter. They weren´t aloowed in their overcoats...
Muuseum kui spa...külastajate suurest hulgast võib näha, et inimesed VAJAVAD seda kohta. Siia ei joosta ainult tasuta sissepääsu tõttu. Siia tullakse KOOS või OMAETTE olemiseks. Siia tullakse mõtteid korrastama või stiimuleid saama. Mäletama või unustama. Oma suhtumist teistele näitama ja ise teiste mõtetest aimu saama. Enda lugusid koguma ja elamusi tagataskusse korjama. Ei võida see, kel surres rohkem asju on, vaid hoopis see, kes on oma sisemaailma toitnud täisväärtuslikumate emotsioonidega. Muuseumisse ei tulda ISE mitte ebamugavust tundma, vaid ikkagi otsima rahuldust, naudingut. Kui otsitakse ärritusi siis pole ta mitte spa, vaid ...ma ei tea. Sadomaso salong.
Museum as a spa. The large amount of visitors proved that people really need this place. They dont just come here BECAUSE of the free admission. It is more like a bonus. They come here to get away or to spend time together. they come here to get stimulants or to cool off their head. To forget or to remember. To express an attitude or to observe reactions. To collect little stories and experiences. To get a satisfaction, to get nourished.
Saatetekstid
HARRO! Soome popkunsti klassik
Finnish pop art
02.10.2009–28.03.2010 (IV korrus)
Kui eesti POP on täis tuttavaid kujundeid ja seob meid enda külge nagu soe kahhelahi, siis soome pop-sead jäävad pisut kaugeks ja võõraks. Noh, jah, ta on valinud sea oma kaasaegseid, kaaskodanikke ja nende elustiili sümboliseerima. Aga miks siga....? Võibolla oleks mulle tolle väljapaneku sõnum paremini kohale jõudnud, kui pildiallkirjad oleksid olnud esitatud ka originaal ehk soome keeles. Muidu ei jõua nali lihtsalt kohale. Aga noh, ilmselt olen ma üks väheseid, kes kohalviibivast seltskonnast võimeline soomekeelsest verbaalsest huumorist peaaegu "pärismaalasele" võrdselt aru saama. Olen sellest omal ajal lihtsalt nii läbi imbunud...
Estonian pop art is full of familiar images and meanings, binding us to itself like a warm chimney. Finnish pop art exhibition on the other hand feels like the art of aliens. It has a different approach and background, a cultural context around it. I wonder if I had understood Harro´s works better if the works of art had had their names in the original language. Finnish verbal humor only works in finnish, and I am definately able to understand it, being soaked with finnish culture from early childhood on, through and through.
Kujundlik ja otsekohene iroonia oma rahvuse suunal on muidugi riskantne mistahes ajas ja ruumis. Kui arvestada soomalste eneseuhkust ja patriotismi, võis Harro omal ajal neile ikka tõelise antirahvuslasena mõjuda. Aga tagantjärgi tundub vastupidi.... läbi kriitika paistab hoolivus. Vahel pannakse spas ka igasugu ebameeldivaid asju su selja peale, raskeid kive ja kaane ja mingit jubedat vetikalöga. See teeb head, lõppkokkuvõttes. Seda tehes pole kellelgi tõeliselt kurja tagamõtet. Igal juhul see silub ja ravib sinu või su rahvuse haigeid kohti. Mõnikord me ei avalda ise, kust meil valutab....aga terviklik mõjutamine võib leevendada ka spetsiifilise, salajase vaevuse. See on loll kunstnik, kes ei kritiseeri, loll ja isekas.
direct and visual irony against your own nation is of course dangerous in any space and time. Considering the patriotism and pride of the finns Harro might have pissed them off with his pig- characters and flag-wrecking in his time. But through his criticism I see empathy and concern. Sometimes you go to a spa and get stones and leeches put on your back, and the unpleasent things like seaweed paste and thick black mud heal your aching parts. You might not even say where it hurts but a general influence of some environment or activity touches all the right spots. An artist that doesnt try to cure the society with criticism is a dumb and selfish artist.
Helsingi Disainimuuseumis oli suureks plussiks võimalus nn. "tegevussahtlites" igasugu materjale oma käega katsuda, füüsiliselt kogeda, katsetada mitte eraldi ruumis ja ajal, vaid samaaegselt väljapaneku vaatamisega. See füüsiline kontakt on eesti muuseumis veel puudu. Ent eesti inimene elab ka sissepoole ja pelkvaimsed stiimulid puudutavad meid sama sügavalt kui Breulli kirjas haikud pimedat zen-munka.
in the design museum of helsinki the "activity boxes" - drawers full of materials and experiments - were a great plus. The touch is a lacking or modest sense in estonian museum experience. The physical contact is really important. true, there are workshops. but those drawers were a great way to make the direct touch a permanent way to connect. Although, I think the introverted estonian is equally strongly touched by purely spiritual stimulants as a blind zen monk is touched by haikus written in breulle letters.
Selleks, et muuseum oleks nagu spa, peab muuseumisse olema mõnus tulla. See peab olema inimese lähedal. Sellepärast on eriti lühinägelik, nõme ja juhm mõte ja ähvardus väikemuuseumite sulgemiseks. Väike ei tähenda "vähem", mis puudutab emotsioonide saamist. Väike, see tähendab kontsentreeritud, see on üks nõelakene spetsiifilises punktis meie kehast selles suures ajaloo ainevahetust korrastavas nõelravisüsteemis, meie muuseumide võrgustikus. Väike tähendab lähemat suhtlust ja isiklikku aega. Väikemuuseum on värav konkreetsesse paika kaugemalt tulijale, tema vastuvõturuum Kohalikku Kultuuri; või siis on ta aken mõne konkreetse isiku ellu. Väikemuuseum on kogukondlik päevaraamat, asutus, mis aitab inimestel mäletada, sest meie endi mälu on ju lünklik ning meil on järjest vähem aega seda korrastada. Väikses muuseumis ei ole vaja garderoobinumbrit oodata. Muuseumitädid on seal ise otseselt setud kohaliku ajalooga. Väikses muuseumis on oma konkreetne aeg ja ruum, mis isoleerib häirivad mõtted, sunnib peatuma ja süvenema.
To have the museum feel like a spa coming here has to be comfortable. It has to be close to the individual. In that sense, the thought of closing the small museums like they want to do in this country, or turning all of them into one huge state museum is so lame. Small means concentrated, closer contact, a more centered look on something, a personal realitionship. It is a social diary that helps people remember. It has a space and time that eliminates the disturbing factors.
Mul on selline mõte, et väikestesse, kaugematesse ja maakonnamuuseumitesse võiks suurematest linnadest käia spetsiaalsed bussid. Näiteks 5 erinevat bussi ja sihtkohta ühel päeval nädalas, mis viiksid sind otse muuseumi ukse ette, nii et sa ei peaks üksipäini seiklema ja võõras kohas mingit aadressi otsima. Kui on eribussid, mis viivad turiste pansionaatidesse ja hüpermarketitesse, ons´ muuseumibuss tõesti palju tahetud?
What if there was a museum bus taking city folks to more distant small museums on certain days of the week? Sometimes it is so complicated getting somewhere on your own and locating all the correct addresses. If there are buses taking drunken tourists vodka-shopping, why cant there be something far more sensible like a museum bus?
Selle asemel tahab Eesti riik vist, et muuseum oleks kontentratsioonilaager. Ajame aga kõik ühte vagunisse, toome ühte kohta, kogema ühte asja, ja siis teeme kokkuvõtte, mida Terve Eesti Rahvas Muuseumist (kui institutsioonitüübist, mitte konkreetsest kohast) mõtleb ja arvab. Koondaks õige Värska ja Haapsalu sanatooriumid ka kokku, viiks üle Tartusse ja sisendaks kõigile, et Emajõe vesi on sama hea kui allikad ja muda.
Instead, Estonian government probably wants to turn the whole museum system into a concentration camp without any diversity or originality. ... I can be on the wrong tracks of course. but you have to work hard to persuade me in the opposite.
Nii, rahune, vaata pilte, ära küta ennast üles. Vaatan, ja veidi aja pärast olengi väliselt sama tüün kui baltisakslane Kadrioru lossi näitusel "Seisuse pale" eksponeeritud teostel. Kodurahu ja harmooniliste suhete nimel...
Pärast muuseumideskäike oli aeg realiseerida ema vindumajäänud kinkekaart - VEEL enesepoputamist. Suundusime Kehrwiederi Saiakäigu keldriruumi, vanemad said koogi-ja kohviportsu, mina nosisin oma võileibu. Sacher-tort? Tänan, ei. Pange mulle parem juba kaane kaela peale. Kehrwieder on aga ise justkui muuseum oma erinevate toolide, eriilmeliste nõude ... ja linna ekstravagantseimate klientidega. Müüjatega, kes müümise vahepeal end tugitoolis pleedi all kerra tõmbavad ja ristsõnu lahendavad. Mugav koht, kus saab end vabalt tunda ja mis ei püüa end sulle pähe määrida. Kohvikud, sellised EHTSAD kohvikud, on tihtipeale sama ajatud nagu muuseumid. Ja muuseum võib olla sama mugav kui kohvik, nii et muuseumi enda kohvik on näitusesaali kõrval ilmetu, külm, võõras ja ebasõbralik.
After going to museums it was about time to cash in the benefits of a gift card my mom had received from the phone company I think. The cafeteria was in the Old Town. My folks had coffee and cake, I had brought sandwitches along. The gift card was for just two people anyway. The cafeteria itself felt like a museum with chairs from god-knows-where and completely unique, single sets of cups and plates collected from here and there. A whole collection of different stuff. A true cafeteria is also a museum of the aura, the athmosphere that can´t be found in modern trend-places especially planned and designed to look like ...whatever, a true cafe is alive, shaped by time and customers and stories and scsents. It is as timeless as a museum and the museum on the other hand can be as comfortable and cozy as a cafeteria, so that the museum cafe itself feels like a dismal, cold, anonymous place.
Minge, jooge tassitäis kuuma kunsti.
Go drink a cup of hot art.
Kommentaarid