esmaspäev, veebruar 22, 2010

Muuseumipäevik: rahvustemaatika, reaalsuse ilu ja vaateaken. Museum diary: national pride and the beauty of reality on a display window.

Kas olete kunagi mõelnud, mis tunne oleks olla mõnest teisest rahvusest? Suudate te ette kujutada, et armsaimad värvid oleksid sini-must-valge asemel näiteks kollane, must ja roheline? Või siis punane ja lilla.... Kas kujutate oma lapsi ette skandeerimas, et nad pühendavad oma elu Türgi õitsengule või kas suudate end ette kujutada kedagi sedavõrd rahvuslikul pinnal vihkamas, et ründate otseselt tema isiklikku elumaja ja võibolla kipute kellegi elu kallale?

Have you even wondered what it would be like being from another nationality than your current self?
Can you imagine your instantly recognizing different flag colors, different symbols and slogans? Would you agree to shout slogans to the prosperity of China or Turkey or dedicate your life to Iran or Burma? Can you imagine hating someone as much as to attack their house or maybe even kill them?

Arvan, et äärmuslik rahvuslus on tegelikult enamikule osale inimestest üpris raskestimõistetav, sellesse ei taha ega suuda üks harilik eesti inimene sisse elada. Seega on üsna raske vaadata ka Kumu näitust Räägime rahvuslusest! Ideoloogia ja identiteedi vahel. Teisalt on meil muidugi olemas kogemus ühe teise rahvuse türanniale allutatusest. Aga ikkagi, me ise ju pole sellised olnud? Või...

I think extreme nationalism is actuallydifficult to even imagine to most normal people, we can´t connect to it. For that reason it is pretty unexplicable to look at the exhibition on nationalities in Kumu (Between ideology and identity). We do have an experience on surrendering to another nations´ chauvinism but not what it feels like to have that kind of worldview.

Praeguses maailmas kõlab palju hääli, mis räägivad, et rahvusi kui selliseid pole kaasajal üldse vaja ning pooldada tuleks täielikku ühtesulamist või rahva määratlemist sootuks teistel alustel. Aga ikkagi püsib ka riikide rahvuslik iseloom ning ka paljukultuurilistes ühiskondades domineerib rahvuslikel traditsioonidel rajanev kultuuriruum ja arusaamad. See kaoks ainult siis, kui kõik inimesed korraga järsku loobuksid neidsamu arusaamu järgmisele põlvkonnale edasi andmast.

In the world of today many people are saying there is no place for nationalities as such and everyone should support complete globalization and integration or defining the concept of nationality from a totally different ground. But still, the national base of states and countries stays and even in multicultural societies  the dominant culture is based on national understanding and history. It would only disappear if suddenly evey single person would decide not to pass those principles on to the next generation.

Ja isegi fakt et rahvuslikus mõttelaadis võib peituda marurahvuslikkuse tekke oht, ei pane ometi inimesi oma rahvust salgama. Ja kui me ei saaks aru vajadusest rahvustunde järele, ei suudaks me ilmselt seletada ka äärmusi - nii kodumaatust kui über-patriotismi. Võibolla on asi pigem nii, et marurahvuslased on inimesed, kes ei oska piiritleda, milles tõeliselt seisneb rahvustunne, ning muutuvad seeläbi ise masinlikuks stereotüübiks. Nad ei leia oma rahvustundele loomupärast vormi ning see vormub vastuseisuks sellele, "Mida Ma Kindlalt Tean, Et Ma Ise Pole." Aga seda, kes nad ON, ei suuda nad sõnastada. Ilma vastase kujundita pole selliseid inimesi üldse olemas ning omaenda rahvuse jaoks on nad rahvuse antitees. 

even the fact that the threat of extremism may lie inside the national worldview probably won´t turn people away from their nation. If we did not understand the need for a nationality we would also not understand the extremes - patriotism, the lack of a national identity, hatred, chauvinism... Maybe the nationalists are people who can´t identify themselves at all, they don´t really know what their nationality is about. They turn themselves into stereotypes. They can´t find a natural shape and form to their national identity and it becomes just an opposition to What I Firmly Know I Am Not. But who they ARE, they can´t express. Without the image of the Other these extremists don´t exist as individuals. They are the antithesis of a nation to their own people.
Varuge aega. Näitusel on palju videosid, millest mõni üle 20 minuti pikk. Paar 10-minutilist ja mõned lühemad ja siis mõni lõputu. Kõiki tasub vaadata (välja arvatud eesti omi). Kvaliteet on küll selline, nagu amatöörfilmtegijast kunstnike puhul eeldada võibki, aga mõte on sees. Pean küll ütlema, et ma ei saanud videoist ega teistest teostest vastust, miks ekstremism, marurahvuslus, natsionalism mingis konkreetses kohas tekib. Isegi kui mulle näidatakse põhjust ja tagajärge, kirjeldatakse sotsiaalset olukorda, tutustatakse riigis kehtivaid seadusi või räägitakse ajaloost, ikkagi ei vasta see küsimusele, miks need tunded niimoodi väljenduvad, kui inimesed vähegi suudavad oma käitumise eest vastutada. Ja miks ei võeta neid mittesuutjaid vastutusele kui kurjategijaid? Kuidas on võimalik ametlikul tasandil aktsepteerimine ja kinnimätsimine mõrvade või veel hullema suhtes? Kas riik ja rahvus kui sellised tervikuna on suutelised kaotama mõtlemisvõime?
Take time. The exhibition has a lot of videos, some over 20 minutes long, some 10-minute clips and a few shorts and a few endless. All worth watching, except for the estonian pieces. I must say I did not get an answer to the question why extremism, jingoism, nationalism are born in some specific spot. Even if you show me a cause and the consequence, the reason and the result, I still don´t get it. Where does the model come from to express those feelings of uncertainty, fear of losing You Own Self and trying to identify as someone through violence, why are those feelings expressed in such an unnatural way? Is a nation capable of losing the ability to think?
Kes teab, kas ühelgi rahval on sellele vastuseid. Aga igal pool on siiski neid, kes vastuseid otsivad, ja see on hea. Et on salaja puu otsast luuravaid kunstnikke, kes lihtsalt jälgivad ja püüavad esile tuua nähtuste erinevaid aspekte, ise seisukohta võtmata.
I wonder if anyone has answers to that. but there are still those [artists] that are seeking for the truth, sitting in the tree observing that mad world, even if they can´t get to the bottom of things. It would be far worse to think we know how things are without bothering to check if it holds true
Viini saiakesed nägid kaugelt välja nagu hambaproteesid. Ärge laske ennast hirmutada.
I thought the very last pictures in the exhibition hall were dentures but they were danish pastries.
Allpool, 4. korrusel olid eesti skulptuuri ühe suurnime, Anton Starkopfi teosed. Skulptuuridel pole rahvust. Modellil oli ehk. Teoses võib aga eestlanna muutuda A La Jaapanlannaks. Ja mõnest rahvuskangelasest on saanud Täitsa Savi (keraamiline pea). Kui 5. korrusel lahatakse rahvustemaatikat, siis Starkopf kaardistab inimest kui keha, mis liigub, hingab, tunneb, kannatab, armastab... Me elame oma kehas, paneme selle tööle, nii elab rahvus omas riigis ja liigutab selle hammasrattaid. Mõni rahvus võib väänduda ja moonduda sarnaselt savikujuga. Mõnel juhul valatakse see vankumatusse pronksi.
Starkopfil oli kahtlemata väga tugev rahvustunne, kindel missioon ja sisemine vastutus võtta oma õlgadele kunstihariduse juhtimine. Kuid kunstis huvitas teda rohkem materjali kui inimeste päritolu. Mitte iga objekt ei omanda vormi, vaid kunstnik vabastab vormi üleliigsest asjasusest. Puhastab .... sellest, mis see pole. Kuid erinevalt rahvuslikest konfliktidest ei ole kunstis olemuslikult vajaliku ja üleliigse vahel vastuolu. Üleliigseta ei oleks kunstniku tööd ja vabaneva vormita jälle poleks tööl mõtet. On oluline eristada, aga väärtustada mõlemat. Inimühiskonnas ei ole üleliigset... on, nagu üksteisest eristudes ei lükka me mitte materjali kõrvale, vaid loome sarnasest puust mitu skulptuuri.
Satrkopfi teostes väljenduv emotsioon on pea füüsiliselt tajutav, ta on teinud lihtsaks sellesse sisseelamise. Imelik, et vahel on kergem samastuda elutu objekti kui endast erineva mõttelaadiga inimesega....

Ahsoo jah. Tasuta päeval oli Kumu täis vene keelt kõnelevaid külastajaid. Tekkis küsimus, et kas põhjamaa rahvas eestlased on peljanud täistuisanud teid ja seekord koju jäänud? Kuid vene hinge sisseelamisvõime teiste tunnetesse tundus mulle kõrvaltvaatajana siiski pealiskaudne ja kohati vältiv...

Nojah. Näitused on lahti kevade-varasuveni, aega maa ja ilm. Varem justkui suudeti neid tihedamini vaheldada...

Mikkeli muuseumis olid ju Kadunud aegade aarded ka päris kaua üleval, aga olen kindel, et paljudel teist jäi see ikkagi nägemata. Praegu on muuseum päris ärakadunud aegadest jõudnud 19. sajandisse, mil maailma vaadati sellisena, nagu ta oli... kui me üldse seda näha suudame? Kui kõik ainult näib, kas realismi saab üldse realismiks kutsuda?
Tolle näituse puhul on kõige olulisem ette kujutada nende maalide igapäevaelu nende omanike koduseintel (kõik olid pärit erakogudest). Kuidas see maal endale saadi, kui teadlikult seda otsiti, kui kaua selle hankimine aega võttis? Mida koguja selles hindab? Miks just need pildid? Miks just sellised vaated? Püüdsin ette kujutada et olen rikas kunstikoguja, kes osaleb oksjonil...teate, SEE on küll võimatu.  Mina, rikas koguja? Tule taevas appi. Pigem kujutlen end türklasena...
Ühel maalidest oli keegi daam nö. mandoliinimängijana. huvitav, mida kunstnik palus tal kujutleda. "Vaata unistavalt lakke / akna poole, nagu mõtleksid oma kõige meeldivamale kohtumisele!" See naine küll püüab, aga tema ilme jääb ikka kramplikuks. Mõni lihtsalt ei suuda end teise rolli panna. Isegi teeselda mitte.

Kuhu sa täistuisanud linnas ikka rohkem vantsid. Käisime veel Linnagaleriis kahe arhitekti Fjuki ja Vahtre pisut absurdseid fotokollaaže vaatamas. Kujutage ette, kui Lasnamäe paneelika akendest vaataks välja kellegi hiiglaslikud sääred! Või mis oleks, kui Lühike Jalg oleks majakatuste servani mullaga täidetud... Linnaruum kui keha, mis on seotud teiste kehadega. Linn  kui organism oma funktsioonide ja tundeseisunditega. Pesulõksud.
Misasja, ütlete. Mina ka. Mõnikord jäävad puhast taju häirima kõrvalised pisidetailid. Teose sõnumit varjutavad näiteks tuletõrjealarmid seinal, luugiservad, ülemäärased varjud ja kübemed. Mõni teos vajab täielikult puhastatud tajumisruumi. Näiteks EESTI rahvusluse teemalisel näitusel. Kuid kas see on üldse võimalik? alati asub teos mingis ruumis, alati see ruum kuidagi mõjutab seda. Galerii, muuseum, neil on oma aura, need muudavad teost. Kui ei eksisteeriks mitte kui midagi peale teose siis ehk tajuksime seda puhtalt. aga siis oleks ikka meie ise ja meie tunded.... absurd. sama ehk segab meil teiste inimeste tunnete tõlkimist, neisse sisse elamist. Ja mõista kellegi teise rahvustunde sisu on ilmselgelt võimatu...

Teate, Tallinnas on üks muuseum juures. Teatrinukkude muuseum Nukuteatri juures. Masinad ja kassid nurruvad vaateaknal. Nukurahvas.... nad jäävad rahvuse ja skulptuuri vahele kuskile. Nukkudel justkui olekski oma riik, justkui Buratinos. Neil on identiteet. Neil on ajalugu ja missioon. Aga nuku kaudu saab teinekord kujutleda kellegi teise mõttemaailma kergemini kui teise inimese kaudu. Miks on see ainult mängult nii lihtne?

Kommentaare ei ole:

Ja reisusihiks oli meile Rotermann

My felted thingies on a freaky fashion show

Bubbles, Ethical Estonian Souvenir/Design Gallery Tallinn

Personality test ( the color test)

ColorQuiz.com Redfox took the free ColorQuiz.com personality test!

""Feels that nothing can upset her or phase her and..."

Click here to read the rest of the results.

Blog.tr.ee
blog.tr.ee