väga tagantjärgi Muuseumiööst

Silme eest võttis kirjuks. Ent mitte Muuseumiöö programm. Pigem Kaljo Põllu näitus Kunstihoones, mida õnnestus tol päeval veel enne ametlikku avamist kaeda. Heldene aeg, nii vähe ma Põllust siis üldse teadsin. Olin tüüpiline kunstiimbetsill kelle arvates Põllu looming = kivijoonislik graafika. Aga see mees muudkui seikles erinevate tehnikate ja vahendite keskel, pisut isegi hullumeelse õhinaga. Ettearvamatu ja vibreeriv... nagu tema optilisi silmapetteid esilekutsuvad maalidki. Kõigepealt vaata punkte ja siis maali. No mitte midagi ei näe ju. Siin pole aega süveneda igasse üksikusse pilti, sest kella 22-ks peab ju võimalikult palju muuseume nägema. Tundus, et äkki oli neid kirjususte kirjususi näitusel liiga palju... aga võibolla ka mitte. Millal õieti siis jälle Kaljo Põllu loomingut nii ammendavalt näidata saab.
NUKU Muuseumist jäi mul vist pool nägemata, sest pikk järjekord, pidev teatrirahvapoolne korralduste jagamine, peanuppude lugemine, segadus giidiga ja giidita ekskursioonide sisselaskmisega, kitsad koridorid ja konkreetsete publikulimiitide puudumine ajasid nii segadusse, et mida sa seal vaatad või oled. Trügisin kuidagi tähtsamatest saalidest läbi ja püüdsin mitte häirida nuppude vajutamisest pöördesse aetud vene põngerjaid, kes olid saabunud muuseumi ilmse missiooniga kõrgtehnoloogilisi lahendusi saboteerida, niikaua, kuni punane alarmnupp permanentselt vilkuma hakkab.
Nukud on nukud. Enamik seisis paigal. Mis neil seal ikka ilma näitlejata teha. Nukud on siiski vaid mängides huvitavad, mitte vitriini sees.
Rootsi Mihkli kirik üllatas tõeliselt mahuka väljapanekuga nn. kirikumuuseumiga. Väga vanad ja iidvanad asjad. Kellad, ei-tea-kuidas päästetud saarekirikuist. Kogukondade elu ümber kirikute. Täitsa huvitav. Seina peal rootsipärane rüiu ja laastukangas. Peale minu vaimustuvad nondest vist vaid napakad.
Linnamuuseumis on ikka tore käia. Tondid ja nõiad on sealsest showprogrammist veel puudu. Kitarrimuusika ja viiul hiinapäraselt aga kompenseeris seda üpris hästi. Eesti kitarriõpetajal on päris põnevaid õpilasi. Huvitav, kui palju teiste eestlaste higi mulle sealt lämmist ruumist külge kleepus?
Rohkem muuseume ei jõudnud ega tahtnud.
Hiljaaegu vaatasin ära ka Gustav Adolfi Gümnaasiumi muuseumitoakese. See tekitas mõtteid. Oma ajalugu. isiklik ajalugu. Väikemuuseumide sulgemine ja liitmine ühelt poolt. Igaühe tahe end jäädvustada teisalt. Mis jääb peale ? Vaadates väljapanekut, tekkis tunne, et kui palju siis ühe muuseumi loomiseks vaja ongi? ruum. vanu dokumente. mõned infotahvlid, mille tellimiseks toetust saab küsida. vitriine, stende. Need annab kombineerida. Väga vanad asjad nõuavad hoidmiseks muidugi eritingimusi. ent neid saab hoida mujal ja infotahvlitele vaid reprod trükkida. "Ehtsad asjad" on reliikviad, mida igaüks ei peagi nägema.
Igaühel muidugi ei ole mõtet muuseumi luua. Aga kui palju on meie elus tegelikult asju, mis teisigi piisavalt kõnetaks, millel oleks ajalooline väärtus! kas tassida kõik kokku suurde keskmuuseumi, kus neid vaadatakse sekundeid? Või tuua nad esile isikliku väärtustamisviisi kaudu.
Minul on üks kast. selline "tähtsate asjade ja momentide kast". Kas teil ka on? Seal on festivalipasse ja pardakaarte reisidelt ja salakirju ja võtmeid ja muuseumipileteid ja flaiereid ja e-maile ja kutseid ja tunnistusi ja kive ja muid materiaalseid memosid, millest igaühega kaasneb seik mu elust. Praegu pole suuremat kasti veel vaja, päris suvaline pudi-padi sinna ei satu. See on minu muuseum. see pole teistele eksponeerimiseks.
Võibolla aga siiski korraldan kunagi ka oma kodus Muuseumiöö ja näitan kasti sisu. Kellelegi. Ei tea.

Kommentaarid

Populaarsed postitused