Muuseumipäevik: Kondase Keskuse näitusi
6 näitust 5 krooni eest. Ja-jah, see on tõsi! Vist ainus koht ilmas, kus kunstniku töö ja vaev laotatakse su silme ette alla kroonise lõivu eest. Kas sellepärast, et nad pole "päris" kunstnikud? Aga Peeter Laurits? Tema fotod ülakorrusel?
Muidugi ei pea see, kui PÄRIS kunstnik /fotograaf end naivistliku kunsti keskuses esitleb, tähendama tema seekordsete tööde kategoriseerumist selle "mängult-päriselt" kunsti liivakasti. See koht on lihtsalt nii põnev ja vaimukas. Igaüks tahaks seal näitust teha. Mängiks kasvõi ullikest, peaasi, et saaks ühe ruumikese. Raha küll ei teeni, aga tunne jääb sisse. Umbes nagu mõnest tõeliselt erilisest kuumast vannist. Jõe kaldal ja tünnis.
Ma ei hakka Lauritsast naivismi idusid otsima. Kuid ta seikleb oma näitusega Trikcsters´ Office maailmades, mida ainult tema oskab näha. Kõik oleneb sellest, kelle silmadega vaadata. Nagu lapsemäng: kõrvalseisja ei näe käbis koletist ja puulehes langevarju. Laurits on vaadanud vanu riidekaltse ja nahatükke kui avastamata planeetide maastikku või äsjaloodud maailma algeid. Liivakastimaailm, algus. Ma ei tea, kas igaüks suudab mängu sisse elada. Võibolla see risk toobki pisut naivismi ka nendesse fotodesse. Ta ei tea ju, kas vaataja oskab vaadata tema silmadega, mõelda tema mõtteid, või jääb see talle segaseks lapsemänguks.
Või eelistab ilusaid värvilisi pildikesi, mida saab vaid ühtmoodi mõista. Kuid ka naivist võib maalida maailmu, kus seosed ja nägemused ei ole üks-ühele mõistetavad. vaadake või Svetlana Družkova maale.
Need ongi natuke teisiti tehtud. Piltidel on nii nähtavat kui nähtamatut, mõtet kaadri taga. Mängumaailm. Tema maailmades on ka lugu.... teistmoodi lugu. Sümbolid südame seest, visuaalne väljendus tema enda tunnetest millegi suhtes. Armastab-ei armasta. Keerleb, kulgeb. On. Linn on õun. Küladest, inimestest...mille poolest on see päris kunstnike seiklemistest fantaasiavaesem? Kui kunst on eelkõige idee, miks siis lähtuvalt teostusest on üks naivist ja teine päris? Kas me tegelikult teeks vahet, kes on mingi foto üles võtnud või mingi pildi maalinud kui me ei teaks tausta? Kui keegi mängib lapsemängu nimme ja keegi teine teismoodi ei oskagi, aga tulemus on sama, kas me siis teeme vahet? Suured kunstnikud (Picasso kuulsat lauset te ju teate?) püüavad jäljendada lapselikku vahetust ja spontaansust, naivistides teebki aga kunsti see laps kes unistas ilusate piltide jagamisest maailmaga, oma tunnete ja sisemaailma, kujutelmade ja fantaasiate jagamisest kogu maailmaga, kes tahtis lihtsalt end väljendada joonistades, mitte hoolides tehnikast ja "natuuri" eeskujust. Miks on primitivism ja laste joonistused kunstnikke niivõrd tõmmanud? Kas nad, laenamata kellegi mängusilmi, unustaks muidu mängimise?
José Borgese puulõikeid nägin läbi akna regilaulupesas käies. Ta ei pea end ise kunstnikuks, ta lihtsalt hakkas piltide tegemisega elatist teenima ja sai sellega kuulsaks. Kui irooniline. Enamik kunstnikke saab kuulsaks sellega, kui vähesed nende suurt kunsti mõistavad. Et see on midagi nii erakordset, niivõrd sügavalt nende sisemaailmast pärit et vaid valitud saavad pihta ja elavad mängu sisse.
Puulõige on puulõige. Aga naljakas, et kui täiesti suvaline tüüp töötab päris kunsti vahenditega, siis ma ei teagi mis ma siin öelda tahan, aga.... vahendid alluvad mõttele. Neist ei imeta välja võimatut, utiliseeritakse ainult põhiomadusi. Et jätab jälje. et on konkreetne ja selgepiiriline. Et kõik näevad, mis pildil on. Puulõige on ka nii vana tehnika. Selle kasutajad läbi aegade, ega siis enamik neist kunstnikud ei ole. Pigem on kunstnikud võtnud selle praktilise vahendi enda mängukanniks ja püüdnud siis "taset näidata". Normaalne inimene ei hakka ju jamama. See on, milleks ta on mõeldud. Lugu ei peitu tehnika kasutamises ja kaadritaguses ängis. Lugu on pildis näha. SEE mäng on lihtne.
Enne olid seal ruumis aga ikoonlikud kollaažid, portreed, mis tehtud erinevatest pisividinatest. Mul on ka kastitäis igasugu mõttetuid nublakaid ja otstarbetuid detaile. Päris lahe idee neist portreed teha. See on see mäng, et sul on ette antud nägu, tee talle kostüüm. Nagu laste sodiraamatutes. Pildimäng, kokkupanek, lego. Aga see on üks suurt kannatlikkust nõudev mäng, et tast näitus kokku saaks. Ma ei tea, kas enamikul kunstnikel säärast kannatlikkust jaguks.
Siin on väljas veel veidike keraamikat. Üks riskantne mäng on see keraamika. Savi tundub ju nii hästi alistuvat, aga siis tuleb see põletamine ja kõik võib lörri minna. Sada asja võib saviga juhtuda. Täielik hasartmäng...
Ja siis on päkapikud ja varspiste. see on jagatud mäng, jagatud mõte. Et see pilt peab olema meie käterätil. Moskva telefon. Anna edasi, aga pilt muutub natuke. Laiendame sõnumit, või jätame midagi ütlemata. Näis, kui kaua mäng saab jätkuda, nii et sõnum on veel peaaegu sama. Päris kaua. Sajandi jagu vähemalt. Kuigi toolid on üksteisest kaugemal kui tavaliselt.
Mängumaja. Igas toas oma maailm. Vaataja on nukumeister. Või hoopis nukk?
Muidugi ei pea see, kui PÄRIS kunstnik /fotograaf end naivistliku kunsti keskuses esitleb, tähendama tema seekordsete tööde kategoriseerumist selle "mängult-päriselt" kunsti liivakasti. See koht on lihtsalt nii põnev ja vaimukas. Igaüks tahaks seal näitust teha. Mängiks kasvõi ullikest, peaasi, et saaks ühe ruumikese. Raha küll ei teeni, aga tunne jääb sisse. Umbes nagu mõnest tõeliselt erilisest kuumast vannist. Jõe kaldal ja tünnis.
Ma ei hakka Lauritsast naivismi idusid otsima. Kuid ta seikleb oma näitusega Trikcsters´ Office maailmades, mida ainult tema oskab näha. Kõik oleneb sellest, kelle silmadega vaadata. Nagu lapsemäng: kõrvalseisja ei näe käbis koletist ja puulehes langevarju. Laurits on vaadanud vanu riidekaltse ja nahatükke kui avastamata planeetide maastikku või äsjaloodud maailma algeid. Liivakastimaailm, algus. Ma ei tea, kas igaüks suudab mängu sisse elada. Võibolla see risk toobki pisut naivismi ka nendesse fotodesse. Ta ei tea ju, kas vaataja oskab vaadata tema silmadega, mõelda tema mõtteid, või jääb see talle segaseks lapsemänguks.
Või eelistab ilusaid värvilisi pildikesi, mida saab vaid ühtmoodi mõista. Kuid ka naivist võib maalida maailmu, kus seosed ja nägemused ei ole üks-ühele mõistetavad. vaadake või Svetlana Družkova maale.
Need ongi natuke teisiti tehtud. Piltidel on nii nähtavat kui nähtamatut, mõtet kaadri taga. Mängumaailm. Tema maailmades on ka lugu.... teistmoodi lugu. Sümbolid südame seest, visuaalne väljendus tema enda tunnetest millegi suhtes. Armastab-ei armasta. Keerleb, kulgeb. On. Linn on õun. Küladest, inimestest...mille poolest on see päris kunstnike seiklemistest fantaasiavaesem? Kui kunst on eelkõige idee, miks siis lähtuvalt teostusest on üks naivist ja teine päris? Kas me tegelikult teeks vahet, kes on mingi foto üles võtnud või mingi pildi maalinud kui me ei teaks tausta? Kui keegi mängib lapsemängu nimme ja keegi teine teismoodi ei oskagi, aga tulemus on sama, kas me siis teeme vahet? Suured kunstnikud (Picasso kuulsat lauset te ju teate?) püüavad jäljendada lapselikku vahetust ja spontaansust, naivistides teebki aga kunsti see laps kes unistas ilusate piltide jagamisest maailmaga, oma tunnete ja sisemaailma, kujutelmade ja fantaasiate jagamisest kogu maailmaga, kes tahtis lihtsalt end väljendada joonistades, mitte hoolides tehnikast ja "natuuri" eeskujust. Miks on primitivism ja laste joonistused kunstnikke niivõrd tõmmanud? Kas nad, laenamata kellegi mängusilmi, unustaks muidu mängimise?
José Borgese puulõikeid nägin läbi akna regilaulupesas käies. Ta ei pea end ise kunstnikuks, ta lihtsalt hakkas piltide tegemisega elatist teenima ja sai sellega kuulsaks. Kui irooniline. Enamik kunstnikke saab kuulsaks sellega, kui vähesed nende suurt kunsti mõistavad. Et see on midagi nii erakordset, niivõrd sügavalt nende sisemaailmast pärit et vaid valitud saavad pihta ja elavad mängu sisse.
Puulõige on puulõige. Aga naljakas, et kui täiesti suvaline tüüp töötab päris kunsti vahenditega, siis ma ei teagi mis ma siin öelda tahan, aga.... vahendid alluvad mõttele. Neist ei imeta välja võimatut, utiliseeritakse ainult põhiomadusi. Et jätab jälje. et on konkreetne ja selgepiiriline. Et kõik näevad, mis pildil on. Puulõige on ka nii vana tehnika. Selle kasutajad läbi aegade, ega siis enamik neist kunstnikud ei ole. Pigem on kunstnikud võtnud selle praktilise vahendi enda mängukanniks ja püüdnud siis "taset näidata". Normaalne inimene ei hakka ju jamama. See on, milleks ta on mõeldud. Lugu ei peitu tehnika kasutamises ja kaadritaguses ängis. Lugu on pildis näha. SEE mäng on lihtne.
Enne olid seal ruumis aga ikoonlikud kollaažid, portreed, mis tehtud erinevatest pisividinatest. Mul on ka kastitäis igasugu mõttetuid nublakaid ja otstarbetuid detaile. Päris lahe idee neist portreed teha. See on see mäng, et sul on ette antud nägu, tee talle kostüüm. Nagu laste sodiraamatutes. Pildimäng, kokkupanek, lego. Aga see on üks suurt kannatlikkust nõudev mäng, et tast näitus kokku saaks. Ma ei tea, kas enamikul kunstnikel säärast kannatlikkust jaguks.
Siin on väljas veel veidike keraamikat. Üks riskantne mäng on see keraamika. Savi tundub ju nii hästi alistuvat, aga siis tuleb see põletamine ja kõik võib lörri minna. Sada asja võib saviga juhtuda. Täielik hasartmäng...
Ja siis on päkapikud ja varspiste. see on jagatud mäng, jagatud mõte. Et see pilt peab olema meie käterätil. Moskva telefon. Anna edasi, aga pilt muutub natuke. Laiendame sõnumit, või jätame midagi ütlemata. Näis, kui kaua mäng saab jätkuda, nii et sõnum on veel peaaegu sama. Päris kaua. Sajandi jagu vähemalt. Kuigi toolid on üksteisest kaugemal kui tavaliselt.
Mängumaja. Igas toas oma maailm. Vaataja on nukumeister. Või hoopis nukk?
Kommentaarid