Folkroonika 2017 vol.2. Mõtted uuest ja vanast.

Mis uut? Uus trauma, rohkem küll hingeline. Sain avamisel kraanakaamera käest õrna vopsu. No kuulge. Natuke viisakamalt, palun! See-eest on mul uus ja värske pöidlaküüs. Pool küünt. See on juba vana trauma. Mis vana? Ninasarvikud on vanad. Need, mis Kaevumäe lavakaunistuse sakkidel. Ma nimelt lõikasin oma esimese folgi püksid puruks, lõikasin kõik loomad, kes polnud veel välja surnud ehk ära pleekinud. Mõned kaelkirjakud, elevandid, sebrad ja jõehobud ka. Kui vanaks ninasarvikud elavad ka muidu?

Tegelikult algas see teemafestival minu jaoks juba mitmed päevad tagasi. Kui ravimtaimede kuivama laotamise, söögivalmistamise ja marjade korjamise  kõrvalt aega jäi, luusisin Viljandis ringi ja tegin veel pilte  erinevate nurkade ja kallete pealt. Viljandis ongi uus ja vana väga loominguliselt kokku sulanud: ühe maja üksainus külg liidab kokku munakividest vundamendi, tellistest ukse- ja aknaraamistuse, laiadest püstlaudadest seinavooderdise, umbes 40 ruuduga eestiaegsed verandaaknad, plekist parandused, keraamilistest kividest katuse ning läbi akna paistvad Marimekko kardinad. Üks maja läheb üle teiseks, astudes samas sammu mäest üles või alla, funkstiil läheb sujuvalt üle heimat-stiiliks ja see silikaattellistest terrassisammasteks, moodsa koolimaja kõrval seisab ristpalkidest ait liliputtidele mõeldud uksega ning üleüldse näeb see linn välja nagu kihiline ja topelttosinat karva vikerkaarekook. Vanal lastakse väärikalt eksisteerida uue kõrval, nii nagu Ruslani tütar Rute kannab Eesti triibuseelikut rahumeeli koos Ukraina lilltikandi ja pärjaga, ning keegi ei kobise, et mis traditsioonide väänamine see selline on. Ei ole väänamine, see on hoopis austamine – vana ja juurdelisatu.

Linna sümbiootiline eklektika avaldas muljet ka mitmetele mu sõpradele, kes Viljandisse – ja festivalile – üsna vähe satuvad. „Tead, kus ma käisin?“ hüüatas  sõber, keda Lossi tänavas kohtasin. No kus ta küll käis, et ta nii pöördes on, mõtlen mina. „Ma käisin JALUTAMAS!!! Viljandi on NII ilus!“  Vot niimoodi. Minu jaoks vana nali juba. Mõne jaoks aga uus. Sama asi juhtub vist nendega, kellele festival on uus. Need kes on „Ikkagi juba TEIST korda“, püüavad kramplikult end mitte millegagi üllatada lasta, kuid ... vaadake...

Sarnaselt linnale oli möödunud Folk pealkirjaga Uut ja vana kirju ja kihiline nagu vikerkaarekook. Kes kuidas seda sõi, oli vaba valik: kas korralikult kihthaaval, ühe suutäie kaupa või lakkus ta vahelt ainult kreemi, kes eelistas siniseid või kes kollaseid toone, kes hoopis otsustas koogi sügavkülmutada, et seda hiljem nautida. Oli neidki, kes üldse ei saanud aru, mida nad söövad, aga ikka maitset kiitsid, ja neid, kellele ei maitsenud, ma ei leidnudki. Aga see pole ka kunagi päris sama kook – retsept on küll vana, aga iga kord on maitse veidi erinev. Need, kes seda kooki esimest korda proovivad, ei saagi aru, et ta võiks ka teistmoodi maitseda ning seetõttu pole nende lootusi võimalik petta. Omakorda need, kes arvavad end väga täpselt teadvat, kuidas see kook PEAKS maitsema, saavad taas üllatuse osaliseks. Ja ühest korrast pole kunagi küll. Kui jääbki mõni aasta vahele, mil koogi maitset üldse suhu ei saa, siis seda suurem nostalgialaks ja uutmoodi elamus on seda üle pika aja taas mekkida. Sellepärast võibki seda kooki süüa lõputult, ja ei saa kunagi küllalt. Nagu minul Viljandist. Ma loodan, et ka Viljandil pole minust veel kõrini.

Folk on koht, kus kohtad sõpru. Ka uusi sõpru, aga sõbrad ei ole kunagi vanad. Misasi on see „vanad sõbrad“? Mis mõttes? Minu sõbrad on iga aasta uued ja värsked ja aina uuemaks ja värskemaks lähevad. Kuidas saab sõber vana olla? Sõprus on ajatu. Sõbrad ei jää vanaks, vaid nad lihtsalt on.

Mis aga muutub ja küpseb, on ühtsustunne. Mulle meeldib rovva residendi sõna „folgisülem“. See iseloomustab seda tunnet, mis ühendab neid muusikahuvilisi, kes Viljandisse kogunevad – just MUUSIKA, mitte muude asjade huvilisi. See on tunne, kui kohtad vana naabrit või ka uut naabrit folgil ja tunned, et ahah! Meid ühendab midagi enamat kui piirdeaed majade vahel või sama trepikoda. Me oleme sama asja fännid. See paneb kõiki erinevusi unustama. Polegi see uus naaber nii imelik midagi, näe, käib isegi folgil.

Ühtsustunne väljendub ka selles, et kõik vead ja apsud antakse andeks. Uutele, kuna nad on uued,  ja vanadele, kuna nad on teeninud välja õiguse eksida. Igapäevases elus me nii leplikud ju pole. Ka mitte igal kontserdil, mida kuulame. Aga folgil on teisiti. Apsakad saavad veel kõvema julgustava aplausi (aga ausalt öelda ma neid suurt ei täheldanudki).

Pistan siia vahele igaks juhuks avamisel kuuldud õudussugemetega armastuslaulu sõnad, mille kiiruga üles kriblasin, võibolla mõni veel ei tea ja pole kuulnud või otsib neid sõnu meeleheitlikult taga.

Vaim kõndis lossivaremeis

Kõik mungad olid habemeis

Ja mõrvar pesi oma käsi ohvri vere sees

Üks laip oli siin

Ja teine seal

Ja kolmas rippus seina peal

Oli kuulda kondiklõbinat

Ja muistset armujobinat

Ja mõrvar pesi oma käsi ohvri vere sees

Kinka kilikili kinka konka, kinka kilikili kinka konka, kinka kilikili kinka konka

Hiinavasja vavaa vavaa

Olete kuulnud varem? Minu jaoks jälle midagi uut. „Ja mõrvar pesi oma käsi... ohvri veres.“ Vanade naiste veidrad laulud? Aga ehk oli ta noor, kui selle õppis?

„Kas see on August Maramaa?“, küsib üks vanatädi kõrvalistujalt, kui Ando kaevule astub. Küllap näeb ta mingit sarnasust tolle vana linnapeaga – võimalik. Koer on küll puudu. „Ei, see on see uus.... pealik,“ saab vanatädi vastuseks.

Kui Ruslani tublid lapsed sisestavad lootust, et uus põlvkond on juba vanale kandadele astumas, siis Tbilisi koor on veidi murettekitavam vaatepilt. Kus on uued liikmed? Neid paistab vaid üks. Aga kuni vanad jaksavad veel, siis.... sest vaata, kui vanadel pole midagi teha, kui nad peaksid kõrvale astuma, kuni nad veel suudavad ja jaksavad, siis muutuvad nad selliseks nagu minu naabritädi, kelle ainus meelelahutus on kuulata hoovis pingi peal linnulaulu ja oodata vihma, mis sunniks jälle tuppa minema, aga toas ootab ainult hall argipäev. Samas on tädi väga uudishimulik ja tahaks kogu aeg suhelda. Kuulda, mis uut siin päikse all ning kurta oma muresid valutavates jalgadest ja hingematvast igavusest.... jutt, mida noored väga ei mõista, sest neid see veel ei puuduta. Mina veidi mõistan, oma kokkulugematute traumadega. Sõbrad ütlevad vahel, et olen üks väike vanainimene või sõjaveteran, sest küll mul valutab põlv, küll äravenitatud õlg või põrutada saanud päkk või ukse vahele jäänud pöial. Nii et ma saan aru, ja ma saan aru ka tapvast igavusest, sest hinges on ju kõik noored ja tahaks tegutseda, mitte põõsa taga pingil istuda, tühja neist traumadest, mida tegutsedes võib saada. Haiget saamine, valu tundmine on hea asi, see näitab, et sinus on elu. Seda öeldi dokfilmis...

Oskus kedagi kuulata, ta ära kuulata, tema loosse süveneda.... mitte jutustamise oskus pole kadumas, nagu Aidas arutleti, vaid kuulamise oskus, sest kõik kiirustavad kuhugi, piiluvad nutitelefone ja kellasid, nagu aeg läheks hapuks, kui nad seda kohe ei kasuta. Nagu kihutaks Käesolev Hetk ülehelikiirusel unustusse, sest kogu aeg on vaja uusi stiimuleid. Kõigile meeldib kuulata Jan Blake´i muinasjuttu, aga millal sa viimati kuulasid oma naabritädi ja elasid tema Päris Elule kaasa? Või millal sa ise ta uksele koputasid ja tahtsid teada, kuidas tal läheb, panid ise teda jutustama?

Kui ruttu võib uuest ja tundmatust saada teada, tuntud ja vaata et elu loomulik osa; ja kui kerge on tegelikult ka unustada seda, mis kunagi on olnud. Praegu on Trad Attack, aga kas te Klappi mäletate? Või ansamblit Kratt (Sulev Reisberg, Kail ja Hendrik Visla)? Kas te mäletate Kalascima endist nime? Kui kirjas ei ole, on raske mäletada – neid vanu asju, eks ole. Seetõttu pange kirja, et poleks nagu kuu pealt kukkunud, samal ajal kui teised KÕIK teavad,   kui juhtutakse UUESTI mainima.

Uutest bändidest saavad tuntud tegijad, pillimeestest profid ja siis vanameistrid. Aga vanameistriks saad tõesti alles siis kui oled vana. Imelik ju oleks, kui Balthazar nimetaks end oma isa kõrval mängides juba  vanameistriks. Isegi meistriks ehk ei söanda. Selle tiitli võib kinkida ja taolise hinnangu anda ainult tee juba läbinu või tuleb see iseseisvalt ajaga välja teenida. Pillimees ise ei saa hakata kelkima, et on vanameister. Oleks see vast piinlik. Uus tulija kasutab pilli mängimiseks heal juhul mõlemat kätt, algaja alles üht sõrme. Tõusev täht suudab ehk võtta appi varbad takti löömiseks ja mängida kõigi kümne sõrmega. Meister vahetab pille nagu sokke ja püüab pilliga kõikmõeldaval moel eksperimenteerida. Vanameistril pole vaja eksperimenteerida ega end tõestada. Kõik, mis ta teeb, on õige, ja mängimiseks kasutab ta mitte ainult käsi, jalgu, suud ja kopse, vaid ka kintse, käsivarsi, hambaid, kaela, võib-olla isegi maksa, neeru ja põit – ojaa, põit kahtlemata, küll pillina ja küll seistes vastu vastupandamatule soovile külastada kohta, kus kuningas jala käib. Aga nad kõik peavad kindlasti panema mängu sisse hinge ja südant, sest ilma selleta uusi fänne ei võida. Mitte mingi nipiga.

Kuid isegi vanameistrist jääb väheseks, et tõelist väge näidata. Vaja on midagi veel vanemat kui vanameister. Näiteks püüdes mõjutada ilma. Kui vihma sajab, siis on ühtviisi ligemärjad nii meister kui õpipoiss, kui nad just ei võta appi iidseid ja universaalseid loitse, mis tunduvad olevat kultuurideülesed. Eesti vihm taandub vana Provance´i päikseloitsuga.Ilmselt on see mingit sorti algkeel, millest saab aru mistahes maa loodus. Sest ta veel mäletab ühiseid juuri...

Fännid. Traditsiooniliselt on enamike bändide fännklubides rohkem tüdrukuid ja naisi. Kuid noored hipsteri- ja maa ja itimehed on jõuliselt tungimas nende territooriumile. Naised Köögis kontserdile olid nad vist kõik viimseni kohale tulnud, niipalju kui neid Viljandis oli, nii et kontserdilt lahkuda püüdes pidin neist üle ronima. Peas kajas lause: „Kes sellele kontserdile satub, ei lahku siit enam kunagi!“ Vabalt, aga ma pidin sõbrale keebi viima. Pealegi andsid vanad head Viiratsi sead endast just seal Kaevumäel märku üle järve. Kes ei tea, need ehmatavad, neile on see uus nähtus. Meie, vanad olijad, oleme juba harjunud.

Aga mõni nähtus võib eksikombel tunduda uuena ka neile, kes juba ammu peaks teadma, võiks teada. Näiteks Paksu Margareeta salakäigud – kui need selleaastastel kaevamistel leiti, siis arvasime, et see on esmakordne avastus ja olime üpris üles köetud. Arheoloogid aga paljastasid, et kord on need käigud avatud juba varem – tõenäoliselt 1920. Aastatel, kuid miskipärast on info esimestest kaevamisest ajaga kaotsi läinud ja ära unustatud. See oli muidugi kaua enne seda, kui Meremuuseum üldse loodi, nii et meie arhiivis ei saagi mingit infot olla. Meie jaoks uued vanad käigud, tegelikult juba needsamad vanad vanad käigud.

Viljandi Folk 2017