Folkroonika 2017 vol 3. Oma laulu otsides.

Sõidab maha? Ei sõida maha? Etnokad jälgivad hinge kinni pidades Silveri purjekat. Politseinikuonu haigutab. Eks siin linnas ole liikluses juba kõik veidrused ära nähtud. Mööda saab. Mina kratsin kukalt. Ei oska arvata, kuidas puri selle kaadervärgi abil püsti vinnatakse. Aga näe, vinnasid.
                                                   Sisemaapurjekas Kultuuriakadeemia ees

Kohati kisub mind ka sinna, kuigi võiksin saata hoopis enda kõrval tänavat mõõtva kõverjalgse papsi. Või RAM-i kvintett võiks seal esineda. Rüütelliku Haikala laulu eestindatud sõnad on mul ka kadunud... pean otsima uue laulu. Äkki festivalil leian?
Kuigi purjekaga kokku ei põrganud, siis kraanakaamera käest saan ikka kerge vopsu.
Noh, see laul, mida ma otsin, võib ju olla ka vana. Päritud. Ainult mul pole olnud kelletki pärida. Mitte et ei oleks lauldud. Aga ei lauldud MULLE. Ma ei olnud seda väärt, et mulle midagi pärandada. Ehk nii ongi õigem. Ära võta minu vana laulu, otsi endale uus (uus vana). Tundub, et ka Tbilisi vanamehed (sest neist on vahepeal saanud vanamehed) ei  ole raatsinud pärandada või pole noored tahtnud pärida... uhkus või hoopis argus ja enesekindluse puudus? Eks see ongi peamine takistus. Seda enam on tore näha kogu festivalialal nii palju Julgeid Hunte ja hundukutsikaid, kes esitavad vanu lugusid nagu nad olekski nende omad.- ja nad ju ongi.
Oma laul... see võib olla ka postfolk nagu Silveri enda loodud lood, või pUULUUbi Chicapua. Kui rahvas kaasa laulab, on ju nagunii rahvalaul. Võibolla on aeg selliste lugude käes, võibolla peaks laulutuba järgmisel aastal eest võtma pUULUUp või kasvõi pool luupi. Ja rahvalaulude oskajad võiksid hoopis astuda aidast välja ning jalutada ringi nagu julged hundid. Seal leitakse ka nende laulud kindlasti üles. Publik oli agar otsimaie ja kaval katsumaie, kus põõsas või pingi all laul peidus, nad leidsid isegi Jaani kiriku taga sõna otseses mõttes panni taguva keskkonnakaitsja üles.
                                                         pUULUUp + Ilkka Heinonen

Mina aga otsin edasi. Mõni pärib lugusid otse pillidelt endilt. Nad on ju tihtipeale palju vanemad kui ta ise. Balthazar Montanaro näitab meiel, kellelt tema on mängutahte pärinud. Kus ma veel olen näinud selliseid perekoosseise nagu nemad ja poolakad, täitsa hiljuti? Õigus, Kimmo Pohjonen ja tema tütred Vabariigi aastapäeval või millalgi. Päritud pillimäng. Küll neil vedas...
Ööülikoolis jutustati samuti Veljo Tormise katsumustest leida seda oma ja jääda sellele kindlaks. Ah, mingid rahvaviiside töötlused. Aga kummana me neid praegu teame? Nii nagu nüüdsel ajal tuhnib ka Sandra Vabarna tunde arhiivides – seal ta nii targaks vist saigi, et poistele viktoriinidest ära teeb. See oma lugu ootab ja unistab seal arhiivi pimedates karpides, et keegi viiks ta välja ja mängiks kasvõi põõsa all pannilgi. Kõik ei pea ja ei saagi hakata Veljo Tormiseks. Aga see  loeng tõi ühe kunstniku kõigile teistele küll hulga lähemale. Ta oli täpselt samasugune, nagu need praegused hundikutsikad, kes ikka püüavad.

Ja on teatud laule, mis ootavadki ühte konkreetset inimest, et neisse tuleks vägi. Pikse Litaania. Selle ettekandmise ajal olevat välku löönud. Jälle need samad vanad ilmaloitsud, mis endiselt toimivad – aga mitte igaühe käes nad ei käivitu. Vanasti pidi ju ka šamaan või.... küla kõige vanem naine. Kui leiad selle oma laulu, siis toimub reaktsioon, laul omandab väe. Las olla juhus, triiv – see annab kõige originaalsema tulemuse.

Vaja ei ole ei kuulsust, ei raha, et sõita üks valgusfoor laevaga maha.
Me pole originaalid. Me kõik oleme üks pärimussülem. Laen siit, laen sealt... kõik on millesktki mõjutatud. Mis on siis see „oma“ laul? Kust ta tuleb?

Wimme Saari ütles, et ta tuleb maastikust. Ootab seal inimest. Ootas juba enne inimesi. Ta järgib pilvede, mitte sinu suu kuju. Tal on ojavulina, mitte sinu hääl.

Aga peale oma hääle ja väe on veel üks oluline faktor, et su laulu kuuldaks, et see kostaks kõvemini kui teised.... FÄNNID. See on see loodusjõud, mida tänapäeval välja kutsutakse nagu šamaani abivaime. Tulgu sulle peale kasvõi parmupillihullus, kui need abivaimud on vait, siis ei aita miski. Kuigi Meisterjaanil on oma laul selgelt olemas... võibolla vajab see lihtsalt rohkem õhku ja avarust või tervet sisekosmost. Kultrahoovis hakkas küll pikne peaaegu sähvima. Väge oli seal kõvasti rohkem. Või polnud Pillide Duelli ajal saalis karmisõnalist Triinut, kes hoiaks akent lahti, et tantsijad saali vaakumisse ei hingaks nii nagu ta tantsumajas tegi, et kas raiu tükkideks, aga seda akent sa ei sulge. Just.

Mõni laul võiks olla oma, justkui ongi, aga miks need pealkirjad nii vanad ja veidrad peavad olema et normaalne inimene mitte midagi aru ei saa? Eesti Etno noored igatahes ragistasid ajusid nii, et juhtmed kärssasid. Kuid need vanad ja arusaamatud lood on praegu vist uue põlvkonna sees inkubatsioonifaasis. Küll sealt midagi jälle koorub. Andke aega. Senikaua on nende oma lood need, mis nad on pärinud. Vladislavi kurb karjala viiul, Klimi, Paveli ja Ivani kaasavõetud lood on teiste jaoks just nende omad, nende päritud, mida teised ei saa pärida. Aga ikkagi tahan ma näha, mis neist lauludest koorub pärast inkubatsiooniperioodi.

Ja siis midagi, mis ei ole oma, aga mis on kõigi etnokate ühine „oma asi“, „their THING“ – haka. Sest keegi pole seda varem Folgil teinud. NEMAD on esimesed. NEILE kuulub selle siiatoomise au. Mitte keegi teine ei saa olla esimene.

Otsisin oma laulu... aga sattusin hoopis kogemata Nano Sterni sabas käima. Kord oli ta Silverit kuulamas, tundus, nagu hakkaks lahkuma, kuid tegelikult varjus inimeste selja taha lindistama. Kekeke. Siis Kultrahoovis – kes seal esineski? Kuid kuigi sabas käisin Nanol, ootas igal pool juba ees hoopis Villu Talsi oma mandoliiniga. Külalisesineja, Curly Stringsi demo, kultuuripesa muuseumi hoovis, kuulge minge metsa, mitu korda ma ühte ja sama meest pean kuulama? Äkki on Eva teda juba klooninud? Ta ei saa ju olla korraga igal pool. Või on ta end oma laulu otsides sedavõrd lõhestanud? Isegi tantsumajas ei pääse ma sellest mandoliinist. Ma ei julge homme poodi minna,vahest jalutab ta ka riiulite vahel vastu. Kultuuripesas leidis endine kolleeg ja tulevane Venemaa mõisavalitseja Mattias, et Villu labajalg on justkui temale mõeldes loodud ja vihtus euroaluste vahel tantsu.



Mina püüdsin ignoreerida mõtteid mandoliinimängijate kloonimisest ja kujutlesin muuseumi hoovi restoraniks elava muusikaga, et süüa ära oma kukeseenekaste riisiga. Äkki peaks laulma kukeseenekastest riisiga? Või labajalga tantsivatest mõisavalitsejatest? Ma ei tea, kas see ikka on päris „minu laul.“ Aga kui näiteks Silveri loomingust šnitti võtta, siis peakski laulud lähtuma sellest, mida sa päriselt koged... vahel võib ka ajalugu korduda ja sa saadki teha samasuguse laulu nagu tundmatu külamuusik 125 aastat  varem. Samad tingimused, samad sündmused sama viisi peal, aga enda moodi.


Poola muusikud on küll ainsad, kes suudavad oma lugusid mängida. Tundub, nagu sõidaks igaüks erinevas suunas erinevat teed pidi, aga jõuaks ikkagi samasse sihtpunkti. Nii veider ja võimatu kopeerida. Proovige näiteks ise plaksutada kätega üht rütmi, vilistada suuga teist ja las sõber laulab sinna rütmi peale hoopis  midagi kolmandat. Ei, enamik inimesi suudab  suud ja käsi korraga liigutada vaid sünkroonses rütmis. Aga poolakad suudavad mõelda üht, mängida teist ja laulda kolmandat. See ei mahu mulle üldse pähe. Oleks nad siis arvutiprogrammiga programmeeritud androidrobotid...

Toidutänavas mängib Julius. Ka temal on omad lood.. mõni on 8 minutit pikk. Ema oli teda ka kuulnud. Hommikul arutasime, et Juliuse lood olla sarnased neile, mida mängis mu vanavanaisa. Ta oli ka lõõtsamees Lilli külas. Oleks Juliuse kaasaegne, sõidaks nad sama bussiga. Kui Eesti Rahvaluule Arhiiv nüüd võtaks ja kõik Juliuse lood üles lindistaks.... tema lood võivad juhukombel ehk olla ka minu „pärimus“. Ma pole saanud kohata ei vanavanaisa ega oma vanaisa, mul on raske olnud midagi neilt pärida, aga need lood ei kuulunud ju ainult talle. Need kuulusid.... sellele paigale. Maastikule. Soodele, kraavidele ja vanadele linnamägedele, künklikele külateedele, millel sõites Silveri purjekas võibolla päris lendu tõuseks. Korraks.

                                                     Julius Vilumets, Viljandi Folk 2017

MIOAI väravas (millest sisse enam ei pääse, sest „sein on ees. Ilmatu lai. Kõrge ka.“ Jooksen taas otsa Nanole. Kui Silver andis viimasel päeval oma „Revolutsiooni“ ära, andis teisele laulda, selle laulu, millega koos ta Svjata Vatrast kunagi lahkus, sest see oli TEMA laul, mitte nende oma, siis Nano... Nano ei anna revolutsiooni ära, tema tahaks meid kõiki selle sisse imeda nagu inkubaatorisse ja siis lasta kooruda meil taasleitud mässumeelsuses. „Öelge neile neetud sigadele! Need s***pead, need mo*****ing poliitikud, jookske pikali, keerake pea peale, võidelge!“ Nano ei lepi mingi lauluga, tema tahab PÄRIS revolutsiooni. Mõni teeb sündmusest laulu, tema teeb laulust sündmuse. Ma ei tea kedagi teist, kelles on nii palju revolutsiooni.
Stefan ei taha mingit revolutsiooni teha. Ta lihtsalt mängib... või ma ei tea, kas see on mäng või kreeka-rooma maadlus, kuna ta mängib tõesti alati kogu kehaga ja isegi vist juuksekarvadega. Diederik on teistsugune, tal on alati selline imestunud ilme, et „Oih, näe, mingi lõõtspill, kuidas see mu sülle sattus?“ Kuulajad olid üsna leiged. Uus põlvkond folgil ikkagi. Neil on juba omad kangelased, nad ei saagi mäletada. Aga minu jaoks tähendab iga lugu midagi. See pole lihtsalt lugu, vaid ajalugu.
Etteaste läbi saades tuiskasid mu „folgivennad“ minust mööda, neil oli kiire Ugalasse. Mossitasin natuke. Ah hea küll. Kui oleksin teadnud, et nad Tallinnasse jõudes otsemaid muuseumisse mulle külla tulevad, poleks mossitanud. Endal pass ja rahakott ära varastatud (võibolla sai saatuslikuks repliik, et nad peaks müüma oma pillid ja töötama pangas?), aga tema läheb kuhu? Lennusadamasse! Küsib mind! No mida. Olin paraku teises muuseumis. Kolleeg helistas ja ütles äreva tooniga: „Kuule, siin on kaks karvast muusikut, kes ütlevad, et tunnevad sind.“ Pfffffff. Mul polnud vaja rohkem kuuldagi. Ma kujutan kolleegi vildakat pilku ette, sest pärast näljapäevast unetut folki.... em, nojah. „Kuidas sa nii värske välja näed?“ küsis, õigemini ahastas Stefan. „Ma olen tööl, mind sunnitakse olema korralik!“, vastasin mina. „Ma ei saa midagi parata,“ lisasin peaaegu vabandavalt. Nendega oli ka Peter, kes tegi suured silmad kuuldes, et merekaldal kõrgusse pürgiva kortsna ülemine ots on minu vanavanavanaisa ehitatud (mitte selle, kes Tormilinnu valmis nikerdas, vaid teise, kes olevat ka ehitanud heliloojate Kappide suvemajakese). Paksu Margareeta katusel kuuldud torupillilugu on ainult minu oma.
 Neil pole aimugi, ega? Et mis koht neil TEGELIKULT algse folgirahva eredamates mälestustes on? Või äkki on? Sest kontserdi lõpus Rohelisel laval ütles Stefan: „Ma loodan, et oleme siin ka 50 aasta pärast, aga kui oleme juba surnud, siis... siis oleme ikka siin!“
                              Stefan ja Diederik Timmermans Rohelisel Laval, Viljandi Folk 2017

Postfolk. pUULUUp ja nende andunud abivaimud. Seda on raske kirjeldada, mis nende vahel toimub. Võibolla ei ole asi isegi muusikas ega bändi ja fännide vahelises suhtes. Kahtlemata on neil erilised laulud. Ilmselt kõige erilisemad ja omapärasemad mitte ainult sellel folgil, vaid folkide ajaloos kokku. Ja see ehk annab inimestele märku, et „Sellel kontserdil võib...“ Siin võib karjuda, nagu viimnepäev oleks tulekul, emmata nuttes mängukaru keset tolmust tantsuplatsi, laulda „Puhja tuulikut“ kaasa härdamalt kui riigihümni ja nii edasi. Ja seekord näitas pUULUUp veel meile raha eest ehtsat soomlast – mitte neid, kellega Tallinnas harjunud ollakse. Tegelikult on nad vaiksed viisakad blondid Potterid, KUNI. Kuni on NENDE LAULU kord. Ja OMA LAULU esitades... Ma siiamaani isegi ei julge mõelda, mis olend nende soomlaste sees peidus on. Sellise vagura kesta all. Tahaks öelda, et selle Ilkka võiks tagasi kutsuda, aga mine tea, äkki pole see Viljandi-suuruses linnas hea mõte. Tema jouhikko võib moonduda mingiks hiidsisalikuks ja oma sabada kõik purustada.
Aga mis seal imestada, isegi eestlased heidavad siin tolle vagura kesta õlgadelt, möirgavad, hulluvad, võibolla naljaga pooleks, sest ega lavalolijad ka end ülemäära tõsiselt ei võta, aga esitavad oma jaburaid lugusid enesekindluse ja graatsiaga.
Kuna Meisterjaan teeb peaaegu sama asja mis pUULUUp, siis temast ma eraldi ei pajata. Koju minnes taarub vastu keegi, kes on leidnud laulu – mitte oma laulu, aga laulu igatahes, ja üürgab keset Väike-Turu tänavat refrääni Nano Sterni laulust Festejo de color: Lala lalala lalala lala lalalalala lala lalala lalala lala lalalalala!“
Ja võibolla see oli vajalik viimane arusaamatu koostisosa pruulises nimega „OmaLaul001ver12017“, sest järgmisel ennelõunal aias saialilli korjates (mida oli musttuhat ja tundus võimatuna need kõik ära korjata ja raske töö kõrvale on ju ikka lauldud) kargas mulle pähe viisijupike. Algul ehmatasin täiesti ära. Mis see on? Mis värk on? Kas need saialilled räägivad minuga? Võibolla ootas ta mind tõesti sealsamas oma aias saialillede vahel. Võibolla tuli ta  mu pluusikäisel müstilise sõõrja plekina koju. Mmm-mmm-mmm... nimetasin viisijupi Redfoxi polkaks, sest polka oli selle folgi valitsev meloodia, ja panin ajakapslisse, et saialilli edasi korjata.
                                                            Redfoxi polka toorik

See ei tähenda, et olen oma laulu nüüd leidnud. Too on lihtsalt „Mingisugune lugu“. Hindu ütles filmis, et ei tohi panna muusikat ja luulet ajakapslisse, aga kui ei pane, siis juhtub nagu Rüütelliku haikalaga“ – läheb kaduma. Aga kelle oma on laul ajakapslis... 

Viljandi Folk 2017

Kommentaarid

Populaarsed postitused