Folkroonika 2017 vol. 4. Spontaansusest.
Digidipappa degalidumda dagididagidi degidiai
Dagidiak dadum dagidiak dadum dalalalaladekdek dalalalaladekdek dadilidadilidekdek dadilidadili...
Isegi sellist muusikat on võimalik kaasa laulda. Kui Maarja Soomre võib laulda „Diidadudidldeelaataat!“, miks siis mitte ka ungari muusika...Oi, näe, vares ajab katusel kassi taga. Kass laulab: „Müääneu müääneu kissshhhkräu kräu.“ Vares laulab „krou krou karrr KRÄÄK! Krou krou karr KRÄÄK!“
On need ungari rütmid, mis varesedki peast segi ajavad või on midagi muud õhus? Folk paneb inimesi veidraid asju tegema. Püüdma suhelda pronksist kujuga läbi kõrilaulu või etendama öösel kell kolm vaiksel uulitsal hulgakesi muusikali „Pipi Pikksukk.“ Neile tüdrukutele ma plaksutasin kaugelt, see oli päris vahva. Ma ei tea, kas kõrvalasuvate majade asukatele ka sama palju meeldis…
Turvamees paneb sissepääsuväravas sellist house´i et vähe pole: “Näennäennäennäen tänannäen tänannäen näennäennäennäen liiguliiguliiguliigu näennäennäennäen...tänannäentänannäen...”
Ilkka Heinonen üllatas Pillide Duellil ootamatult raju tantsuga. Kusjuures prillid ei kukkunudki tal peast.
Diederik pani Rohelisel Laval pähe Eesti lipu värvides vihmavarju. Väiksed poisid, kelle Tarmo Noormaa oli võtnud vahele piirdeaia ümberkukutamise katsel, tõstsid pöidla püsti.
Maakera laul. Noh, see on huvitav. Julguse eest muidugi 10 punkti. Ma mõistan, Kadrikene, mida sa öelda tahad, aga...
Noor Austraallanna elab ennastunustavalt kaasa pUULUUbile, kelle olemus talle hetk tagasi lahti seletati. Ega ta ei pruugi aru saada, kes on Chikapua või kus asub Puhja Tuulik, kuigi eestlanna analüüsib ansamblit teadlase põhjalikkusega, võttes appi isegi joonised. Kaaslane kuulab hetke tardunult, näos peegeldumas näiline ükskõiksus, siis võpatab ja kukub väänlema tantsu, mida võibolla tema aborigeenidest esiisadki ei suudaks ette kanda.
Martin Müller ütleb Tantsumajas poole ilusa valsi pealt „Persse!“ Asja teeb huvitavamaks see, et tema hääl meenutab kangesti Artur Rinnet. No ehk ütles Rinne ka vahel „Persse!“?
Need on hetked, mis ei jõua ühelegi CD-le, paljusid asju ei jõua keegi kuskile talletada. Ja nagu too hindu ütles... ajakapslid tapavad Hetke. See pole enam see. Spontaansus toimib ainult reaalajas. Ei, kas teate, ma ei usu seda. Kui see nii oleks, siis poleks meil Rahvaluule Arhiivi.
Spontaansed hetked. Kui Trad Attacki kolmik ajakirjanikule poseeris, olin täpselt nende taga. Oi kui hea fotopomm saaks, kui... aga see pole hetk, mida härdusega mäletada. Pigem see, kuidas nt Stefan täitsa lambist vahel lava peal eesti keelega lajatab, kuigi väidab, et ei oska: „uks kaks kolm nelli viizkuuz seite kahegsaühegsa KÜMME!“ Ei olnud põhjust, aga lihtsalt… Tundub, et ka Tõnut on sama putukas hammustanud mis mind, põrkleb seal trummide taga nagu gaasimolekul ja kostitab kuulajaskonda Jalmari “pirnide” vahele (aga mõnikord lambist täitsa tühja koha peal) spontaansete trummikõllidega (“Ka-tšiko-PUM!”). Hädasti on vaja mingit Folgi stand-up´i või koomilist vaatemängu, kus Tõnu saaks võimalikult palju kõlli lüüa. Ja asja eest. Ka-BÕM!
Nano vastu muidugi spontaansuses ei saa, kuigi temale ongi see loomulik olek, need pole puhangud ega hetked, see on elukestev spontaansusetornaado. Temast lausa purskub seda igast kehapoorist. Ja tornaado ning Nano kogu olek meenutavad mulle miskipärast Zorrot. Mis juhtuks, kui veel anda Nanole hobune? Ei, igaks juhuks mitte. Lõpukräu ajal ei suuda ta rahulikult paigal olla, vaid kogu aeg sosistab, sehkendab, sebib ega suuda välja kannatada ühtki sündmustevaest sekundit. Ta on tõesti rebane mis rebane. Sarnane tunneb sarnast, Redfox, Zorro, rebaste rahutust klannist. “We can be lovers for a long time! Let´s go crazy!” seda ütles tema, mitte mina…
“Aibleiö djuun to chew you up!” ütleb Ilkka Heinonen. Täh? Misasja? Närib meid katki? Ei, “to CHEER you up,” tahtis ta kindlasti öelda. Oh, Ilkka - kui labajalg meie tuju parandaks, oleksime maailma kõige õnnelikum rahvas. Aga võibolla et olemegi. Sest mulle meenub, millise mõnuga Mattias muuseumi hoovis seda tantsis. Kui hiljem küsib Silver purjekalt (purjeka pealt, mitte purjeKALT, purjekas ei oska rääkida. Veel…) “Kas keegi oskab polskat tantsida?”, siis tahaks tõsta käe ja (mitte sellepärast, et mina oskaks, minul oleks turvalisem tantsida kõhuli maas ja sõuda kätega nagu kilpkonn kabelis, sest nii kui ma mõne sammu teen, komistan kuskile juhtmetesse ja tõmban kirikutorni pikali vmt), aga ma tõstaks käe, et hüüda: “Ma ei tea, kes polskat oskab, aga Mattias oskab Labajalga!” Ja lugeda “Kevade” esimest rida vene keeles, nagu näha. Harjutab. See oli küll tõeliselt spontaanne. Tagasi Ilkka juurde minnes: “Dis kät reel staff juukän dääns nau.” Kadrill? Vist jah, kadrill. Kui võrrelda teda “Kalascima” või ga” (kas üldse mannavahtu ja tahkestunud testosterooni annab võrrelda?) siis on erinevused pealtnäha mäekõrgused, kuid spontaansust ja avatust on kõigis neis ühepalju, ja soomlastel on veel midagi väga olulist: leplik meel, lahke süda ja austus ka täielike võõraste vastu. Nad kannatavad isegi oma arrogantsete hõimuvendade tögamise välja leebe naeratusega. Kalascimal seevastu on energiat nii palju, et jätkuks tervele Viljandile paariks aastaks, isegi, kui mu tädi ööpäev läbi arvuti taga istuks.
Ro: Toro kui pooldemokraatlik kausi- ja vilebänd paneb oma musta limusiiniga saabunud VIP-liikme laval paika „Tee ennast korda, kuhu see kõlbab, et ...“ Pooldemokraatlik on see bänd kuna näiliselt on kõigil sõnaõigus, aga Marko Mägi saksofoni tagant pole neid sõnu mitte kunagi kosta.
Kõige rohkem spontaansust on muidugi kitarristides. Ma arvan, et kui nende pillil vahel juhe tagant ära ei tuleks, siis nad ei märkaks üldse, et on laval ja seal viibib ka teisi muusikuid. Iga kord hõljuvad nad soolode ajal oma pilliga kuskile järve taha ära... Kuulge, meie oleme ka siin, ärge armatsege seal avalikult. Samas on tore näha, kuidas ülejäänud bändiliikmed pikaleveninud kitarrisoolo ajal närviliselt tõmblema hakkavad. Võibolla tuleb see kutt jalad ees lavalt ära kanda ja viia meedikute telki rahunema? Kuigi sama kirglik suhe oma pillidega tundub olevat ka Silveril, kes, alustanud kord pajatust kausipillide sünniloost ja seosest Šoti „bodrumiga“ muudkui räägib ja räägib ja räägib... kuni Cätlin enam ei kannata ja hakkab torupilli peale mängima. Ehk on see liiga ennatlik tegu. Fanaatikutel tuleb vahel lihtsalt lasta end tühjaks rääkida.
Ent me saame aru. Ma ise jahvatan samamoodi näiteks mulgitanu tikandite sarnasusest Viljandi Riia maantee surnuaia ristidega, lehtkapsa kasulikest omadustest väsinud tudengite toidulaual ja parimast hetkest korjata raudrohuõisikuid.
Mul torkab just pähe mõte: „Aga Viljandi linnale pühendatud Folki ei olegi veel olnud!“, kui Finlay MacDonald esitleb pala nimega „Viljandi“. Nonoh. See olla talle spontaanselt pähe karanud eelmisel õhtul Vanalinnas jalutades. Sellest saaks hea raadiohitt. Kas keegi teab, kus ma seda uuesti võiks kuulda?
Ka lõõtsavägilastes on noortele omaselt palju spontaansust. Keegi rahva seast ütles: “Ah, need on nagu update´itud Untsakad!” Noored ise: “Me siis üritame… ei, mitte ei ürita, vaid mängime!”
Koguni Jaani kiriku kellamäng liitub selle spontaansuse-lainega, kui rastapatsidega paljasjalgne naerupall Sisemaapurjekal “Revolutsiooni” teeb: “Igaühe hinges on revolutsioon..” - “Kõll!” - “...südamel rääkida..” - “Pimm-pamm!” - “Igaühe hinges on…” - “Pammdidipamm!”- “Lase hingel kõll-kõll-kõll!” loo lõppedes ja kirikukellade vaikides kõkerdab paljasjalgne rastakutt: Issand kui lahe! Hihihi aitäh!"
Spontaansus valitseb ka Laulupesas (või on see nüüd laulutuba? ma olen ikka pesaga harjunud). Mida laulda ja kuidas laulda, otsused sünnivad spontaanselt. Ka see, kui valjusti laulda, mis asendis, kelle kõrval, millise emotsiooniga, kellest kinni hoida, mis liigutustega end saata. Muidugi võib see mõnel juhusisenejal silmad krõlli ehmatada, nii et ta ei tea, kas astuda edasi või helistada kuskile. Kardab vist, et nakkab juba siis, kui vaevalt jala põrandale maha paneb, sellepärast hoidis vaene Krõll ka üht jalga õhus.
Ootamatu avastus on see, et ka itaallased on kasutanud vanu salvestisi ja lasevad naishäälel aegade tagant olla yin nende yang´ile. Jalmar, Sandra ja Tõnu, kas kuulsite? Teil on selle pundiga mõndagi ühist. Meil on alati teistega rohkem ühist kui alul arvame. Sama kehtib vastupidi ka: itaallased avastavad lõpukräul, et Kukerpillide “Kihnu neiu” meenutab üht nende traditsioonilist lugu, ja nii esitatakse kaht pala vaheldumisi. Torkab pähe spontaanne mõte: kui nüüd esitada labajalga näiteks 7 korda kiiremini, kas see kõlaks nagu midagi Kalascima repertuaarist? Kas see muutuks tantsides tarantellaks?
Kahe viimase kontserdi ajal avastan, et ka minu folkrooniku-staatus on leidnud liigikaaslasi: keegi on Lauluväljaku pingile unustanud klade rootsikeelsete ülestähendustega. mis rändab vabatahtliku abiga Aita, ja Ando ning Sõprade ajal kipun lausa turtsatama, sest satun seisma täpselt teise kirjatsura kõrvale. Kriblame võidu, tibu-tibu ära näita. Folk-kloonitud folkroonikud. Ka temale on nähtavasti muljet avaldanud “The Listen Project´i” film, kuna ta pöördub oma kaaslase poole küsimusega: “Kelle sa sellelt folgilt paneks ajakapslisse?” - “Kedaiganes, ainult mitte mind, mul on klaustrofoobia!”
“Näidake oma käsi, mis õitsevad nagu augustikuu hein!” Kes seda ütles? Kloon-kroonik, said sa kirja selle? pUULUUp ütleks (näe, nii saab lause alata väikse tähega), et see heinakõrs on küll üle pea kasvanud. Me oleme suureks kasvanud. Loodetavasti ei pea meid nüüd niitma.
Spontaansed tõlgendused kellegi loost või väljendist sünnivad hetkedega. “Kolm, neli - HEA BÄND!” saab ühe vaba kasvatusega viieaastase suus uue kuju: “Kolm, neli - TAHAN ÕLUT!” Vau. “And I try, and I try, and I try, but I can´t get no satisfaction!”, kuulutab Nano. “Gjangstas´ paradise”, sõnastab lõpukontserdi Jalmar. “Ja igas paradiisis on Eva… ja Tõnu.” - Ka-bum-tšik! Jah, Tõnu, siin kohal võis tõesti kõlli teha.
Külmatunne ajab mind Lauluväljakult Aita. Poleks läinud, poleks näinud (no tavaliselt ma ju lihtsalt KANNATAKS nagu eestlane muiste, aga ehk olen ma kokkupuutes turistidega pehmoks läinud). Ma poleks näinud Ando spontaansusest kantud kõnet vabatahtlikele. Ma pole kunagivarem kuulnud… kas see on traditsioon? Kui äge.
Et tont võtaks seda spontaansusepuhangut, mis mul esmaspäeval turul peale tuli. Kuidas ma selle tavaariga Tallinnasse saan? Kas seal toidupoode pole, Redfox, mõtle ka, mul on arvutikott, seljakott, suur spordikotitäis lehtkapsast ja peterselli, joonistuste mapp, fotokas ja käekott. Samas ei suuda ma vastu seista Viiratsi pagari saiale ja magusatele naeristele talunike lettidel Raske südamega jätsin maha oma juustukera. Aga rongile ma sain ja rong hakkas isegi liikuma vastu kõiki ootusi.
Järgmine kord väldin ma spontaanset luusimist nagu tuld ja käin ainult publikumagneteid mööda, luban endale. Siis õnnestub ehk hiljem leida endast ka mõni foto (millel poleks ainult kõrv või kukal pilkases pimeduses). Luban, jah? As if... Kuigi ma võin ju fotošoppida nina ja kõrva seal kolmandal pildil oleva selja peale ja on juba peaaegu, eks ole?
Viljandi Folk 2017
Dagidiak dadum dagidiak dadum dalalalaladekdek dalalalaladekdek dadilidadilidekdek dadilidadili...
Isegi sellist muusikat on võimalik kaasa laulda. Kui Maarja Soomre võib laulda „Diidadudidldeelaataat!“, miks siis mitte ka ungari muusika...Oi, näe, vares ajab katusel kassi taga. Kass laulab: „Müääneu müääneu kissshhhkräu kräu.“ Vares laulab „krou krou karrr KRÄÄK! Krou krou karr KRÄÄK!“
On need ungari rütmid, mis varesedki peast segi ajavad või on midagi muud õhus? Folk paneb inimesi veidraid asju tegema. Püüdma suhelda pronksist kujuga läbi kõrilaulu või etendama öösel kell kolm vaiksel uulitsal hulgakesi muusikali „Pipi Pikksukk.“ Neile tüdrukutele ma plaksutasin kaugelt, see oli päris vahva. Ma ei tea, kas kõrvalasuvate majade asukatele ka sama palju meeldis…
Turvamees paneb sissepääsuväravas sellist house´i et vähe pole: “Näennäennäennäen tänannäen tänannäen näennäennäennäen liiguliiguliiguliigu näennäennäennäen...tänannäentänannäen...”
Ilkka Heinonen üllatas Pillide Duellil ootamatult raju tantsuga. Kusjuures prillid ei kukkunudki tal peast.
Diederik pani Rohelisel Laval pähe Eesti lipu värvides vihmavarju. Väiksed poisid, kelle Tarmo Noormaa oli võtnud vahele piirdeaia ümberkukutamise katsel, tõstsid pöidla püsti.
Maakera laul. Noh, see on huvitav. Julguse eest muidugi 10 punkti. Ma mõistan, Kadrikene, mida sa öelda tahad, aga...
Noor Austraallanna elab ennastunustavalt kaasa pUULUUbile, kelle olemus talle hetk tagasi lahti seletati. Ega ta ei pruugi aru saada, kes on Chikapua või kus asub Puhja Tuulik, kuigi eestlanna analüüsib ansamblit teadlase põhjalikkusega, võttes appi isegi joonised. Kaaslane kuulab hetke tardunult, näos peegeldumas näiline ükskõiksus, siis võpatab ja kukub väänlema tantsu, mida võibolla tema aborigeenidest esiisadki ei suudaks ette kanda.
Martin Müller ütleb Tantsumajas poole ilusa valsi pealt „Persse!“ Asja teeb huvitavamaks see, et tema hääl meenutab kangesti Artur Rinnet. No ehk ütles Rinne ka vahel „Persse!“?
Need on hetked, mis ei jõua ühelegi CD-le, paljusid asju ei jõua keegi kuskile talletada. Ja nagu too hindu ütles... ajakapslid tapavad Hetke. See pole enam see. Spontaansus toimib ainult reaalajas. Ei, kas teate, ma ei usu seda. Kui see nii oleks, siis poleks meil Rahvaluule Arhiivi. Spontaansed hetked. Kui Trad Attacki kolmik ajakirjanikule poseeris, olin täpselt nende taga. Oi kui hea fotopomm saaks, kui... aga see pole hetk, mida härdusega mäletada. Pigem see, kuidas nt Stefan täitsa lambist vahel lava peal eesti keelega lajatab, kuigi väidab, et ei oska: „uks kaks kolm nelli viizkuuz seite kahegsaühegsa KÜMME!“ Ei olnud põhjust, aga lihtsalt… Tundub, et ka Tõnut on sama putukas hammustanud mis mind, põrkleb seal trummide taga nagu gaasimolekul ja kostitab kuulajaskonda Jalmari “pirnide” vahele (aga mõnikord lambist täitsa tühja koha peal) spontaansete trummikõllidega (“Ka-tšiko-PUM!”). Hädasti on vaja mingit Folgi stand-up´i või koomilist vaatemängu, kus Tõnu saaks võimalikult palju kõlli lüüa. Ja asja eest. Ka-BÕM!
Ro: Toro kui pooldemokraatlik kausi- ja vilebänd paneb oma musta limusiiniga saabunud VIP-liikme laval paika „Tee ennast korda, kuhu see kõlbab, et ...“ Pooldemokraatlik on see bänd kuna näiliselt on kõigil sõnaõigus, aga Marko Mägi saksofoni tagant pole neid sõnu mitte kunagi kosta.
Kõige rohkem spontaansust on muidugi kitarristides. Ma arvan, et kui nende pillil vahel juhe tagant ära ei tuleks, siis nad ei märkaks üldse, et on laval ja seal viibib ka teisi muusikuid. Iga kord hõljuvad nad soolode ajal oma pilliga kuskile järve taha ära... Kuulge, meie oleme ka siin, ärge armatsege seal avalikult. Samas on tore näha, kuidas ülejäänud bändiliikmed pikaleveninud kitarrisoolo ajal närviliselt tõmblema hakkavad. Võibolla tuleb see kutt jalad ees lavalt ära kanda ja viia meedikute telki rahunema? Kuigi sama kirglik suhe oma pillidega tundub olevat ka Silveril, kes, alustanud kord pajatust kausipillide sünniloost ja seosest Šoti „bodrumiga“ muudkui räägib ja räägib ja räägib... kuni Cätlin enam ei kannata ja hakkab torupilli peale mängima. Ehk on see liiga ennatlik tegu. Fanaatikutel tuleb vahel lihtsalt lasta end tühjaks rääkida.
Ent me saame aru. Ma ise jahvatan samamoodi näiteks mulgitanu tikandite sarnasusest Viljandi Riia maantee surnuaia ristidega, lehtkapsa kasulikest omadustest väsinud tudengite toidulaual ja parimast hetkest korjata raudrohuõisikuid.
Mul torkab just pähe mõte: „Aga Viljandi linnale pühendatud Folki ei olegi veel olnud!“, kui Finlay MacDonald esitleb pala nimega „Viljandi“. Nonoh. See olla talle spontaanselt pähe karanud eelmisel õhtul Vanalinnas jalutades. Sellest saaks hea raadiohitt. Kas keegi teab, kus ma seda uuesti võiks kuulda?
Ka lõõtsavägilastes on noortele omaselt palju spontaansust. Keegi rahva seast ütles: “Ah, need on nagu update´itud Untsakad!” Noored ise: “Me siis üritame… ei, mitte ei ürita, vaid mängime!”
Koguni Jaani kiriku kellamäng liitub selle spontaansuse-lainega, kui rastapatsidega paljasjalgne naerupall Sisemaapurjekal “Revolutsiooni” teeb: “Igaühe hinges on revolutsioon..” - “Kõll!” - “...südamel rääkida..” - “Pimm-pamm!” - “Igaühe hinges on…” - “Pammdidipamm!”- “Lase hingel kõll-kõll-kõll!” loo lõppedes ja kirikukellade vaikides kõkerdab paljasjalgne rastakutt: Issand kui lahe! Hihihi aitäh!"
Spontaansus valitseb ka Laulupesas (või on see nüüd laulutuba? ma olen ikka pesaga harjunud). Mida laulda ja kuidas laulda, otsused sünnivad spontaanselt. Ka see, kui valjusti laulda, mis asendis, kelle kõrval, millise emotsiooniga, kellest kinni hoida, mis liigutustega end saata. Muidugi võib see mõnel juhusisenejal silmad krõlli ehmatada, nii et ta ei tea, kas astuda edasi või helistada kuskile. Kardab vist, et nakkab juba siis, kui vaevalt jala põrandale maha paneb, sellepärast hoidis vaene Krõll ka üht jalga õhus.
Ootamatu avastus on see, et ka itaallased on kasutanud vanu salvestisi ja lasevad naishäälel aegade tagant olla yin nende yang´ile. Jalmar, Sandra ja Tõnu, kas kuulsite? Teil on selle pundiga mõndagi ühist. Meil on alati teistega rohkem ühist kui alul arvame. Sama kehtib vastupidi ka: itaallased avastavad lõpukräul, et Kukerpillide “Kihnu neiu” meenutab üht nende traditsioonilist lugu, ja nii esitatakse kaht pala vaheldumisi. Torkab pähe spontaanne mõte: kui nüüd esitada labajalga näiteks 7 korda kiiremini, kas see kõlaks nagu midagi Kalascima repertuaarist? Kas see muutuks tantsides tarantellaks?
Kahe viimase kontserdi ajal avastan, et ka minu folkrooniku-staatus on leidnud liigikaaslasi: keegi on Lauluväljaku pingile unustanud klade rootsikeelsete ülestähendustega. mis rändab vabatahtliku abiga Aita, ja Ando ning Sõprade ajal kipun lausa turtsatama, sest satun seisma täpselt teise kirjatsura kõrvale. Kriblame võidu, tibu-tibu ära näita. Folk-kloonitud folkroonikud. Ka temale on nähtavasti muljet avaldanud “The Listen Project´i” film, kuna ta pöördub oma kaaslase poole küsimusega: “Kelle sa sellelt folgilt paneks ajakapslisse?” - “Kedaiganes, ainult mitte mind, mul on klaustrofoobia!”
“Näidake oma käsi, mis õitsevad nagu augustikuu hein!” Kes seda ütles? Kloon-kroonik, said sa kirja selle? pUULUUp ütleks (näe, nii saab lause alata väikse tähega), et see heinakõrs on küll üle pea kasvanud. Me oleme suureks kasvanud. Loodetavasti ei pea meid nüüd niitma.
Spontaansed tõlgendused kellegi loost või väljendist sünnivad hetkedega. “Kolm, neli - HEA BÄND!” saab ühe vaba kasvatusega viieaastase suus uue kuju: “Kolm, neli - TAHAN ÕLUT!” Vau. “And I try, and I try, and I try, but I can´t get no satisfaction!”, kuulutab Nano. “Gjangstas´ paradise”, sõnastab lõpukontserdi Jalmar. “Ja igas paradiisis on Eva… ja Tõnu.” - Ka-bum-tšik! Jah, Tõnu, siin kohal võis tõesti kõlli teha.
Külmatunne ajab mind Lauluväljakult Aita. Poleks läinud, poleks näinud (no tavaliselt ma ju lihtsalt KANNATAKS nagu eestlane muiste, aga ehk olen ma kokkupuutes turistidega pehmoks läinud). Ma poleks näinud Ando spontaansusest kantud kõnet vabatahtlikele. Ma pole kunagivarem kuulnud… kas see on traditsioon? Kui äge.
Et tont võtaks seda spontaansusepuhangut, mis mul esmaspäeval turul peale tuli. Kuidas ma selle tavaariga Tallinnasse saan? Kas seal toidupoode pole, Redfox, mõtle ka, mul on arvutikott, seljakott, suur spordikotitäis lehtkapsast ja peterselli, joonistuste mapp, fotokas ja käekott. Samas ei suuda ma vastu seista Viiratsi pagari saiale ja magusatele naeristele talunike lettidel Raske südamega jätsin maha oma juustukera. Aga rongile ma sain ja rong hakkas isegi liikuma vastu kõiki ootusi.
Järgmine kord väldin ma spontaanset luusimist nagu tuld ja käin ainult publikumagneteid mööda, luban endale. Siis õnnestub ehk hiljem leida endast ka mõni foto (millel poleks ainult kõrv või kukal pilkases pimeduses). Luban, jah? As if... Kuigi ma võin ju fotošoppida nina ja kõrva seal kolmandal pildil oleva selja peale ja on juba peaaegu, eks ole?
Viljandi Folk 2017
Kommentaarid