PÖFF-i muljed. Ekskavaator. Kosmos Imax 30.11 + Q&A (täiendatud)

Ekskavaator  on natuke imelik film ja ma ei tea kuidas sellesse suhtuda. Kim Ki-Dukiga seotud filmid on mulle alati kuidagi võõraks jäänud. Ju ma siis ei mõista suurt kunsti. Tunnen alati rohkem kaasa tema filmide keskseks sümboliks valitud elututele esemetele - sedapuhku vaesele kopale ehk ekskavaatorile, mis ei tundunud üldse tahtvat mööda asfalti kolistada ja sprayvärvipurgist värvi näkku pritsitud saada. Kas ta palka üldse sai? Roostetõrjetki?

Mitmed lavastuslikud lahendused tekitasid küsimusi. Filmi algus oli järsk: mees lõi kopa maasse, kaevad välja kondid, ta jooksis koju, tuhnis sahtlipõhjast välja vana foto ja põrutas pikemalt mõtlemata pildilolijaid üles otsima. Ei mingit mõtete seedimise inkubatasiooniperioodi, ei kõhklusi. hit the road, Jack, ja kõik. Kas ta oli 20 aasta jooksul, mis Gwangju tapatööst möödas, juba piisavalt palju mõelnud? Kas see pidi tähendama, et minevik võibki sama järsku pinnale kerkida nagu oleks ta   kopakühvlisse kahmatud? Või oli Kim Ki Duk (sedakorda stsenarist) omal ajal selline koolipoiss, kes kunagi kirjandile sissejuhatust ei viitsinud kirjutada? Või algas film sellepärast nii, et läbi oli vaja võtta pikk rodu tegelasi, aga kopp sõidab aeglaselt? Huvitav, kas siis, kui tal oleks olnud kiire auto, oleks pool filmist sissejuhatus ja viimased 5 minutit action?

Filmis läks Uhm Tae Woong´i mängitud kopajuht pärast metsast inimluude leidmist otsima vastuseid sellele, miks teda ja tema kaaslasi sõduritena omal ajal neidsamu tsiviilisikikuid tapma saadeti.  See on lugu, mis korealastele on märgilise tähendusega, aga eestlasele ütleb vähe, sama kehtiks muidugi ka vastupidi - mõni meile peaaegu maailma alusmüüdiga võrduv lugu ei kanna teiste jaoks sama emotsionaalset laengut. Samas peab filmide aluseks olevais lugudes olema alati midagi universaalset, vähemalt nendes, mida näidatakse rahvusvahelistel festivalidel ja veel põhivõistlusprogrammis. Võibolla on selleks ajaloo ja inimeste tegude mitmetahulisus. Nii nagu Ekskavaatoris või ausam oleks öelda Kopamehes, sest ekskavaatori rollil polnud isegi repliike oli süngel minevikul ka heledam pool, sest tuli välja, et peategelane polegi kedagi tapnud, on mõnedel traagilistel, kuid kangelaslikel lugudel meie minevikust tumedam pool - näiteks suur põgenemine. Peale kurva saatusega põgenike oli ka neid inimesi, kes püüdsid kriisiolukorrast kasu lõigata, põgenikelt raha välja pressida, nende pakke ja väärisesemeid röövida, neid petta ja paadikohast ilma jätta. Ja need olid ka eestlased. Aga kas ajaloo varjatud külgede paljastamine ja üles tunnistamine aitab meil siis teha otsuseid, mida me tulevikus enam ei kahetse?  Ja kas see muudab midagi? Eestis esitab seesuguseid küsimusi küll rohkem üks teine rühm inimesi, kes ei taha, et nende endi kangelased paljastatuks lihtlabasteks marodöörideks... Sellepärast on ka raske tõeliselt Gwangju tapatöös osalenud sõdureid täielikult rehabiliteerida: kas neil tõesti ei olnud valikut?

Filmi juhatas sisse Tiina Lokk ise, mis näitab, et see on vist üks peaauhinna pretendentidest. Kui saali reakstsiooni järgi otsustada, siis ei tekitanud see suurt vaimustust. Võibolla pole eestlased lihtsalt võimelised tundma empaatiat kellegi muu kui vaid oma lemmikjalgpallimeeskonna suhtes. Ka mu vanemad ütlevad, et Korea jääb liiga kaugele ja liiga võõraks. 

Tõlkebeebi (sest ta oli tõeline beebi oma ametis) Park Jihun pingutas kõvasti, et režissööri novellilaadset juttu paari lausesse ümber panna. Vaene Uhm seisis keskel üsna vagusi ja keegi ei tahtnud temalt suurt midagi küsida, kuigi paistis, et saalis oli peale minu teisigi, kes seda näitlejat tundsid.  ja enne, kui mina sain küsida, et kui kaua ta kopa juhtimist harjutas või kas ta mediteeris filmimise ajal, öeldi dänkjuverimats ja mindi laiali. 

Algusest lõpuni jäi filmi sisse vastuolu endise sõduri, praeguse kopajuhi sisemaailmas möllava tormi ja rahuliku, vaikse argipäeva ning juhuslikult kohatud inimeste vahel, kes ei näinud temas midagi peale toreda onu kopaga. Joodikute takso, hullude karussell, laste meiupuu.  Tudeng, kes ta hukka mõistis, võis seda teha pigem lojaalsusest oma Alma Materi kui isikliku viha tõttu. Lõpuks kannatas peategelane rohkem iseenda mõtete kui teiste inimeste hukkamõistu all. Kõik läksid lihtsalt eluga edasi ega mõelnudki talle sugugi. Võibolla peitub siin sõnum, et igaüks peab oma taaka ise kandma ja pole mõtet teiste käest lahendusi küsida. 

Küsimuste-vastuste voorus selgus, et film oli tehtud täielikult Kim Ki-duki isikliku rahaga, mis võimaldas olla sõltumatu riiklikest ja muudest institutsioonidest ning rääkida teemast tsenseerimatult ja endale sobivas vormis. Aeg oli selle filmi jaoks küps, sest eelmisel aastal tagandati Korea viimatine president just sarnaste protestide tulemusena, milliseid Gwangjus sõjaväe abiga maha suruti. Režissöör mainis ka, et 1990. alguses räägiti veel Korea koolides Euroopa ajaloost tunduvalt rohkem kui nende endi omast, kuna sõjaväelise diktatuuri haavad olid veel värsked. 

Võite seda filmi vaadata, kui

 * te ei vaja algust, lõppu ega kindlat struktuuri, mustvalget heade-pahade jaotust ega planeeti päästvat lõpplahendust

* te olete ekskavaatorite fänn

* teil on kõigest muust kopp ees

* tahate rohkem teada saada Korea ajaloost (aga te ei saa, sest kõik jääb küllaltki üldplaaniliseks)

ärge vaadake seda filmi, kui:

* loodate näha Ekskavaatorit peaosas või osana armukolmnurgast

* olete kriminaaluurija (nad katsuvad inimjäänuseid palja käega seal ja songivad terve kuriteopaiga segamini!)

*  vihkate metallikriginat asfaldil

* tahate näha tublit sinikraed töötamas (ta natuke teeb ja siis tõmbab tükiks ajaks lesta)

Saalist väljudes olid ka seansi külalised juba uttu tõmmanud erinevalt Anarhist Kolooniast linastusest, kus Moon Choi veel pikalt fännidega vestles. Aga kui nad hotelli ka kopaga sõidavad, siis muidugi peabki vara minema hakkama. Hääletasin lemmikfilmi... Gogoli poolt. Kui valitaks parimat ekskavaatorit, siis võidaks muidugi tänane. Ma panin talle nimeks Lenny.

TÄIENDUS: Ekskavaator võitis PÖFF 2017 Oikumeenilise žürii preemia ja Lee Ju-Hyoung Parima Režissööri auhinna.