PÖFF-i muljed: Anarhist kolooniast. KjaV Moon Choi´ga Kosmos IMAX´is.

Alati on tore, kui näitlejad või režissöörid  eriti kaugetest kohtadest viitsivad tulla kohale festivalile, kus nende film linastub. Kuigi Anarhist kolooniast, teise nimega Parkyeol kannab justkui meespeaosalise nime ning Moon Choi oli minu jaoks tundmatu näitlejanna, siis nüüd olen ma väga tänulik, et just tema siin Tallinnas filmitegijaid esindas. Tema sorav inglise keel, intelligentsus, silmaring, ambitsioonikus ja avameelsus avaldasid mulle siiralt muljet. Tõeliselt nutikas tüdruk ja ma loodan, et ta tuleb kord festivalile tagasi päris oma lavastatud täispika mängufilmiga (ta on seni kirjutanud ja lavastanud paar lühifilmi - The Moon Stalker ja Tribute kui lavastaja-stsenarist ja Seoul, Lost kui stsenarist).

Kuigi postri peal on suurelt filmi meespeaosalise Lee Je-Hoon´i nägu (keda mina teadsin seriaalist "Signal"), siis tegelikult avaldas enim muljet just MoonChoi Kaneko Fumikona: julge, iseseisev, avameelne, näitlejanna nimetas teda ka veendunud feministiks, kes vankumatult uskus meeste ja naiste võrdsusesse ning oli läbinägelik ümbritseva patriarhaalse ühiskonna võltsenesekindluse suhtes. Võibolla just seetõttu suhtusid ka filmi mees-kõrvaltegelased temasse sümpaatia ja teatava austusega, nad ei suutnud teha talle halba, kuna see naine luges neid kui avatud raamatuid. ... või oli hull, ja hulle ei puututa. Kaneko surus end kõigist mentaalsetest tõketest mis teisi tema aja naisi piirasid, läbi kui kuum nuga võikänakast, ta oli pidurdamatu. Nagu säraküünal, mida ei saa kustutada... ja seetõttu on selle eluiga lühike.

Kuigi film tegeles raskete teemadega, oli meeleolu selles veidralt helge ja lõbus. Võibolla oli naer ja nali kaitsemehhanism, sest kui sa ei saa mitte midagi teha, naerda saad ikka. See pole traagiline film. Tal on kindlasti positiivne sõnum: sa saad alati midagi teha, sa saad alati ümbritsevat kuidagi mõjutada, isegi kui su elu ähvardab lõppeda enneaegselt. Ärge loobuge tegutsemast.

Filmis mängis mitmeid näitlejaid, kes on mulle tuttavad seriaalidest. Siin natuke parem ülevaade, et näod ja nimed kokku viia: Anarchist from Colony AsianWiki. Min Jin-Woong ühe rühmituse liikemna ja Kim Joon-Han kui Tatemasu mängisid mõlemad vastuolulisi karaktereid: üks, kuna tsrateegina võinuks tal olla pisut enam nutti. Tatemasu oli eriti huvitav tegelane, ei olnud võimalik lõpuni aru saada, mida ta mõtles ning kuigi temast õhkus empaatiat nii Park Yeoli kui Kaneko Fumiko vastu, ei väljendanud ta selgete sõnadega oma seisukohta. Tema püüdlused teha süüdistatavatele psühhiaatriline ekspertiis ja nad hulluks tunnistada andsid märku soovist säästa ülekuulatavaid, kes pika protsessi käigus olid talle ehk lähedaseks saanud, samuti luba kasutada kohtumaja ruume pildistamiseks. Sellest hoolimata viis ta uurimise lõpuni ja poetas kerge iroonilise noodiga, et tegi seda ametiredelil tõusmise nimel - kuid see väide ei tundunud siiras. Kohati tekkis mul isegi tunne, et Tatemasu võib hoopis osutuda korealaseks. Samas jäi vastupidine mulje ajakirjanik Lee-Suk´ist - et ta võibki olla jaapanlaste agent ja parem on temaga mitte saladusi jagada. Filmi tegelased olid seega väga mitmetahulised ja ja ei andnud välja oma tegelikku olemust kuni lõpuni. Jaapanlastest ministrid ja sõjaväelised juhid seevastu olid algusest lõpuni kujutatud paranoiliste, väiklaste, kramplike ja kohati idiootlikena, kelle inimlike külgede üle valitses etikett, protseduur ja hierarhia, kes olid kui marionetid nööri otsas ja võrreldes isegi eluaegse vangiga oli neil vähem vabadust. Nad olid oma eelarvamuste ja rahvusliku viha lõksus. Tuletab meelde nii mõndagi.

Küsimuste-vastuste ringis uuriti Moon Choi´lt, millist nõu andis talle režissöör Fumiko Kaneko tegelaskuju loomisel. Ta nentis, et topetus Lee Joon-Ik´i soovitusel suuresti klassikaliste filmide nagu La Strada naistegelastele ja otsis endast üles kogu jultumuse ning enesekindluse aga samas kogu naiivsuse ja lapsemeelsuse ning neid kombineerides sündis sõnakas ja samas habras tegelane, kes igatses armastuse ja perekonna järele. Ta leidis, et kõige raskem rolli juures oli rääkida halvasti oma emakeelt, kuna Fumiko oli jaapanlanna, kelle korea keele hääldus pidi olema puine ja komistav. Ta tegi isegi kogu stsenaariumile põhjaliku lingvistilise analüüsi, kirjutades kogu teksti välja jaapani märkidega ja leidis üles need kohad, mida jaapanlane poleks suuteline korea keeles hääldama. Lausega "Ma olen kuulnud, et isegi eesti ja vene keel on väga erinevad!" põhjustas ta saalis muidugi naerupahvaku, aga see ei näita mitte tema teadmatust, vaid meie tegemata tööd.
Moon Choi ütles, et oli väga õnnelik seda osa täites, kuna tavaliselt on näitlejannade osaks Koreas emad, õed, tüdruksõbrad, ja häid rolle spetsiaalselt naisosatäitjale krijutatakse vähe. Kui jutt aga läks samuti PÖFFil linastuvale Halastamatule ((The Villainess), ilmutas Moon oma kirglikku suhtumist filmikunsti, kirjeldades õhinal, kuidas kaameramees näitlejannaga kõik kaasa tegi kuni aknast välja hüppamiseni ja... Ohh, teid fanaatikuid. Kus me oleks ilma teieta?

Pärast filmi ootasid Moon´i kohalikud korealastest fännid (peamiselt noormehed, aga ka mõned imetlusest säravate silmadega koolitüdrukud, kes olid saanud endale uue superkangelanna). Tehti pilti ja vesteldi vabalt. Ma arvan, et meil vedas, et siia tuli just naispeaosatäitja, kahtlustan, et meesnäitleja oleks hulga kinnisem.

Soovitan seda filmi, kui:

• teile meeldivad dialoogile üles ehitatud lood
• teile meeldib mõelda inimeste saatuse üle
• te ei naudi actionit
• teile meeldib, kui tõsiste teemade kõrval saab ka nalja
• teile meeldivad tugevad naistegelased (isegi, kui meeste rollid on kardinaalses ülekaalus!)
• te ile meeldib tungida inimhinge mõistatuslikku "halli tsooni"
• teile meeldivad Lee Je-Hooni silmad

EDIT: Filmi on veel võimalik vaadata 27. novembril Tartus. Kes juba jõudis, see jõudis! Mõlemad Tallinna seansid müüdi täielikult välja.

LINGID:

Anarhist kolooniast PÖFFil
Seoul, Lost (IMDB)
The Moon Stalker (IMDB)
Tribute (IMDB)

Moon Choi ja Tiina Lokk #kanekofumiko #PÖFF #KosmosIMAX

Signal (draama - AsianWiki)