PÖFF-i muljed. Der Mann aus dem Eis ehk Jäämees kinos Artis 19.11

  Algul oli mul plaanis pärast seda ikkagi veel ka Halastamatut (The Villainess) vaatama, aga pärast Jäämehe vaatamist enam mitte. Aitab küll verevalamisest. Ütleme nii, et tegu on tagaajamispõneviku /kättemaksudraamaga, kuid umbes poole pealt oli mul (ja tundus, et võibolla ka peategelasel endal) sellest küllalt. Jäta juba. See pole ju seda väärt. See oli film, mis, kuigi me ei tea, mis tegelikult juhtus enne, kui Ötzi mäele jäi (ehkki me teame lõppu ette, kuna Ötzi on Alpide kuulsaim muumia), paneb siiski mõttes manitsema: "Ära tee seda! ÄRA. TEE. SEDA!" aga Ötzi ei kuule meie manitsusi, sest tema lugu jääb 5300 aasta taha, ja ka meie hoiatame vaid fantaasiakujutist. Kuigi - režissöör, kes filmi lõpus küsimustele vastas, kinnitas, et konstrueeris loo arheoloogiliste leidude põhjal piirkonnas. See kõik VÕIS nii olla. Aga võis ka teisiti.
Jäämehe saatus ja tema reageerimine sellele lõhestab emotsioone: ühelt poolt äratab tema valu ja pühendumus sümpaatiat, teisalt ikkagi on ka tema kõhklematult valmis kelleltki elu võtma, ja küllaltki jõhkralt. Tuleb muidugi arvestada, et sel esiajaloolisel ajal asjad nii käisidki.
Et režissöör otsustas religioosse konflikti kasuks on minu meelest vaieldav. Müstilises karbis olnud ese, mille ümber kogu action käis, oli ainus, mis ei toetunud arheoloogilisele leiule. See oli täielikult filmitegija ettekujutus. Rituaalse esemena taolises kultuuris kujutaks ette midagi muud.... (vihje pildil).
Samas kippusin ma ka vaatajana palju oletusi tegema, kuna selleks oli vabadus. Arvasin, et see ja teine saab surma, arvasin, et Ötzi läheb hulluks - näitleja mängis teda selliselt, et seda võis eeldada, aga võibolla on see mingi saksa näitlejate eksistentsiaalne äng, mis sealt paistis. Paljud asjad ei läinud nii, nagu ma oletasin, kuid oli tõsi, mida üks filmivaataja ütles: terve see aeg tead sa tulemust ette ja justkui ootad, millal ta sureb. Ja isegi see on võiduhetk, kui sa arvad, et "Nüüd!", kuid mõni ootamatus annab pikendust, ja sa rõõmustad, et "Mitte veel".

Eriti, kui mõni stseen filmist vihjab, et ka järg on võimalik. Kuidas? Noh, nagu Hollywoodis tehakse. Aga võibolla mitte.
Emotsioon, millega lahkusin: mul oli Ötzist kahju, aga ei olnud ka. Jah, kui ta oleks pääsenud, läinud üle mäe, ja siis? Kuhu tal oma tegude eest oleks olnud joosta? Kui kaua? See oleks ta ehk tõesti hulluks ajanud, kui mitte hullus teda sellele teele ei ajanudki.

Film oli esimene visuaalne hüpotees, mis võis juhtuda. Aga miskipärast tahaks jätta selle asja nii ja mitte spekuleerida. Mõtlen hoopis, kust saaks ühe sileda sääreluu, et sellest vilepilli teha.

Filmi soovitan vaadata, kui:

• sa oled kuulnud jäämees Ötzist, aga ei tea, kuidas ta üles mäe peale sattus
• sa ei oska üldse ette kujutada, kuidas esiajalooline elu välja nägi
• sa talud ka jõhkraid stseene, tapmist verd ja muid koledusi
• sulle ei meeldi, kui filmis on palju teksti
• tahad näha, kuidas on võimalik teha mängufilmi ainult arheoloogiliste leidude põhjal ja ilma tekstiliste allikate abita
• aga tõsiselt, sul ei hakka kõhus keerama võigastest vägivallastseenidest (mis ei tähenda, et terve film seda täis on)
• tahad lihtsalt imetleda tegevuskoha maalilist  loodust, metsa ja mägesid
• oled muinasuurija ning tahad kontrollida, kas kangad on ikka õigesti kootud ja tööriistad autentsed jne
• sulle meeldib filmi lõppu ette teada
• ajasid filmi segamini Jääaeg 7-ga