Paksu Margareeta värkstoad - 2,5 aastat osavaid käsi
Ma olen juba ammu võlgu ühe kokkuvõtte Paksu Margareeta värkstubadest, töötubade sarjast, mis kestis umbes 2 ja pool aastat ning milles osales kokku umbkaudu üle 700 inimese. Uskumatu, eks ole?
Alguse said need värkstoad tänu Liiliale ja Helenele, kellest üks ei tööta praeguseks enam Meremuuseumis ja teine on lapsehoolduspuhkusel. Olin ammu välja pakkunud, et Paksu Margareeta veidi kivistunud keskkonda (no ta ju tegelikult ongi kivist, aga...) võiks tuua veidi elu ja sagimist töötubade näol, mis ühtlasi tooks esile mõne eksponaadi või teema meie ekspost. Esemeid ja teksti on stendidel nii palju, et külastaja võib küll pilgu üle libistada, aga selleks, et ta midagi lähemalt tundma õpiks, peaks korraks koos maha istuma ja kinnistama loetu ning nähtu ka tegevuse ning huvitavate lugudega. Nii sündiski värkstuba, mis on omamoodi mini-muuseumitund, kus aga muuseumitunni tavapärane jutu ja tegevuse suhe on ümber pööratud: 80% tegevust ja 20 % juttu. Nime "värkstuba" pakkus välja Liilia.
Esimeseks teemaks sai Merekoletised tuši all ja esimene värkstuba toimus 12. märtsil 2016. Olin juba tükk aega fantaseerinud meremütoloogia teemalise materjali kokkupanekust. Mõtlesin, et sellest võiks koguni olla raamat. Näkid, tritonid, Kraken, Leviaatan ja kotermann, Vodolei, ningyo ja umibozu - korjasin kokku mütoloogilised mereolendid üle terve ilma ning avastasin neil mõndagi ühist. Näiteks seda, et enamus neist on mehed, kuigi ristiusu tulek muutis kalasabaga olendite sugu ja tegi näkkidest naised. Aga kuidas naised merre pidid saama, kui neid laevale ei lubatud? Ainult vanaslaavi russalkad olid end uputanud hüljatud pruudid (kes siiski jäid kalda ja saarte lähedusse, mitte ei seigelnud kaugel avamerel). Merekoletistega oleme käinud isegi Kihnu saarel - siis oli parasjagu Merekultuuri aasta ja meil oli olemas tore sinine buss, millega Eestit mööda ringi sõita.
Merekoletiste töötuba tõstis Paksu Margareeta ekspost esile Olaus Magnuse merekaardi koopia, millel sehkendavaid olendeid siis tušiga jäljendasime. Avastasin juba toona, et tušš ja sulg on unarusse vajunud tehnika, mida paljud täiskasvanud pole proovinud juba algklassidest peale ning lapsed üldse mitte, ehkki vahendid selleks ei maksa peaaegu midagi (komplekti hind inimese kohta umbes 3 eurot!) Tušš ja sulevars ning erinevaid otsikud (a´20-40 senti) tasub endale hankida, sellega harjutamine annab näiteks lastele parema käekirja.
Järgmiseks teemaks 26. märts 2016 oli Pudelilaevad, ent kuna värkstoa kestus on vaid 4 tundi, siis mõtlesime, et pudeli SISSE me laeva ajama ei hakka, pigem joonistame selle sinna peale klaasivärviga. Kolisime värkstoa ajutiselt lastenurka, ent seal oli üpriski kitsas ja pime ning lisaks halb ventilatsioon, mis tähendas, et värvilahusti lõhnad jäid meie ümber hõljuma. Siiski oli meil tore töötuba jasaime ise palju huvitavaid fakte teada pudelisse aetud laevade ajaloost.
Tutvustav tekst selleletöötoale (minu kirjutatud!) sõnastas teema sedasi:
"Laevakaptenitele ja -omanikele on ikka olnud uhkuseasjaks oma laeva kuidagi jäädvustada. Kes tegi laevast väikese mudeli ja pani selle pudelisse, kes maalis alusest ilusa pildi. Merekultuuriaasta teises värkstoas vaatamegi Paksus Margareetas esmalt laevu pudelis ja lõuendil ning siis proovime oma unistuste kuunari ise pudelile maalida."
09.04. 2016 tegime postkaarte värkstoas "Kaart kaugest sadamast".
"Meresõit on läbi aegade olnud üks vaevarikas ja aeganõudev töö. Meremehed on kodust eemal nädalaid, kuid ja isegi aastaid. Ometi ootasid ja ootavad paljusid kodus igatsevad pered. Sajandeid oli ainuke sidepidamisviis lähedastega kirjade saatmine. 19. sajandi teisel poolel hakkasid laiemalt levima ka erinevad postkaardid, mis lisasid kirjale atmosfääri ja konteksti. Värkstoas uurimegi, milliseid postkaarte on meremehed oma kodustele saatnud. Seejärel proovime ka ise kätt akvarellmaalis ja kujundame romantilise mereteemalise postkaardi."
23. aprillil 201 juhendas värkstuba Roman Matkiewitz, meie kunstnik, ning kujundas koos osalejatega merelisi postmarke eelmise teema täienduseks. Kordasime markide-teemalist töötuba möödunud aastal, tehes "margi täis". Nimelt jäi Romanil erikujundusega margitoorikuid alles...Mina olin sel ajal Budapestis, sellepärast ma värkstuba ise ei teinud.
Natuke kehvasti kukkus välja üle-Eestilise talgupäeva värkstuba 7. mail, mida oleks tulnud selgemalt kommunikeerida. Plaan oli organiseerida „Teeme ära!“ vaimus parandustalgud „Teeme korda!“, õpetades inimestele näiteks sokinõelumist ja riiete paikamist, kuid ... jah, mis sest üldse rääkida, järgmisel korral lihtsalt teeme paremini.
Maikuu oli üldse vale aeg töötubade jaoks, sest nagu ilmselt enamik eestlasi oleksin pigem isegi aias peenraid sonkinud, mitte tolmuses vanas tornis võrke kudunud või sokke nõelunud. Kuid see õppetund oli meile vajalik, et edaspidi paremini planeerida ja arvestada inimeste muude vajadustega. Võrgukudumist käis meile õpetamas tore daam Meeri Vabaõhumuuseumist, kellega sai ka hiljem koostööd tehtud pillirooehete töötoas. isegi tekstiilikunstnikule nagu mina ei ole see töö aga nii lihtne kui võiks arvata. Võrgusilmad peavad olema täpselt ühesuurused ja ühe pingega ning sõlmed ei tohi lahti libiseda.
Erisündmusena korraldasime katuse-värkstuba ka lastekaitsepäeval 1. juunil 2016, visandades tušiga Vanalinna vaateid. See töötuba oli väga populaarne, osales 30 inimest.
Värkstubade 2. hooaeg tõi meile viikingite teema, kuna Paksus Margareetas avati näitus Viikingiaja aarded Eestist ning samal ajal oli Rootsist toodud viikingite teemaline näitus ka Lennusadamas. Niisiis tegime 10. septembril paelu ja kõlavöösid, rääkides juurde ka paelte maagilisest tähendusest ja kasutamisest nõianduses. Nagu ma kirjutasin töötoa tutvustuses: "Paelad ja vööd on alati mänginud olulist rolli ka argimaagias. Punaseid paelu on seotud kaitseks kurja eest või soovide täitumist oodates nii hiiepuude kui inimese randme külge, nendega seoti kimpu pulmaveimed ja jätkati füüsilist jaksamist neid tihedalt vööle sidudes. Selle hooaja esimeses Paksu Margareeta värkstoas punumegi endale häid mõtteid mõteldes maagilise vöö või randmepaela, et peagi võimust võtva pimeda hingedeaja vastu kindlustatud olla."
24. septembril 2016 tegelesime mütoloogilise monotüüpiaga Islandi saagade ainetel ning populaarseimaks olendiks osutus Midgardi madu, kes hoiab rõngassetõmbununa koos maailmakõiksust.
Oktoobris valmistasime traadist ehteid ning need said hämmastavalt uhked. Tehnika, mis tundus alguses teostamatuna, osutus tegelikult üsnagi lihtsakoeliseks, andes siiski maitseka ja suursuguse tulemuse. Pange kõrva taha puhuks, kui mõne uue oskuse omandamine teile hirmu peale ajab.
Lisaks rääkisime osalejatele viikingite rännuteedest ja sellest, kuidas nad hinnalist maksevahendit hbedat just ehetena kaasas kandsid.
Teises oktoobrikuises värkstoas rääkisime viikingite nahatööst ja valmistasime nahast helmeid. Rääkisin juurde ka üsna võikaid seiku viikingiaegsest nahatöötlemisest, näiteks sellest, kuidas nahku pargiti loomaajudega või hoiti koera ja tuvi väljaheidete segus. Kirjutasin nii: "Viikingid olid teadupärast meisterlikud nahatöötlejad ja -kunstnikud. Nahk oli oluline nii igapäevaelus kui viikingiretkel. Nahast valmistati muuhulgas saapaid, paunu, vöösid, aga ilmselt ka kiivreid ja turviseid ning sellega tugevdati kilpe. Tähtsamad mehed kandsid oma õlgadel koguni uhkeid kasukaid. Legendaarne hõimupealik ja kuningatapja Thorir (Tore) Hund olevat kandnud lausa maagilist põhjapõdranahast kasukat, mis kaitsnud teda mõõgahoopide eest."
Novembris 2016 tutvustasime viikingite lauamänge hnefataflit ja mängude rolli viikingite ühiskonnas üldse. Soovitan uurida, väga põnev teema. Näiteks sain teada, et ujumisoskus ei olnudki viikingite hulgas eriti levinud, kuigi ujumisvõistlusi peeti (teineteist vee alla surudes), ja et viikingid tundsid muuhulgas algelist keeglimängu, pesa- ja jalgpalli ning isegi jäähokit.
Järgmises töötoas rääkisime viikingite kingadest ja ka viikingite rõivastusest, tõstes esile võluvõimetega rõivaesemeid ja aksessuaare viikingi müütidest. Proovisime õmmelda viikingi susse iidsete arheoloogiliste leidude järgi ning need osutusid ülimugavateks ja stiilseteks, tehes tänapäeva kingadele praktilisuse ja maitsekusega silmad ette.
Ning detsembris jõulude ootuses valmistasime helmeid, kuhu tuli kohale meie rekord - 37 inimest! Õnneks ei vajanud helmeste tegemine ka üleliia palju ruumi ja materjale. Sain teada, et viikingid kasutasid helmeste tegemiseks peale klaasi veel merevaiku, mäekristalli, erinevaid kivimeid, puitu, savi ning luud.
võtsime enne jõule ette ka kingikarbid ning kaunistasime neid kuninglikult. ornamentide, mütoloogiliste olendite ja kaitsemärkidega. Rääkisime talismanidest ja kaitsemaagilistest sümbolitest.
Minu lemmikuimad teemad olid 2017. aasta esimeste värkstubade põhjamaise looduse ja kaamose omad. Rääkisime loomadest, taimedest, päevavalguse hulgast põhjala piirkonnas ning pimeduse mõjust inimese psüühikale. Tuleb välja, et talvemasendust täheldasid juba esimesed rändurid, kes polaarjoone taha sattusid, märkides, et palju kala ja vaalarasva tarbivatel küttidel Norra rannikul esineb seda vähem kui sisemaa põlluharijatel. Valmistasime laternaid ja trükkisime kangast.
Alguse said need värkstoad tänu Liiliale ja Helenele, kellest üks ei tööta praeguseks enam Meremuuseumis ja teine on lapsehoolduspuhkusel. Olin ammu välja pakkunud, et Paksu Margareeta veidi kivistunud keskkonda (no ta ju tegelikult ongi kivist, aga...) võiks tuua veidi elu ja sagimist töötubade näol, mis ühtlasi tooks esile mõne eksponaadi või teema meie ekspost. Esemeid ja teksti on stendidel nii palju, et külastaja võib küll pilgu üle libistada, aga selleks, et ta midagi lähemalt tundma õpiks, peaks korraks koos maha istuma ja kinnistama loetu ning nähtu ka tegevuse ning huvitavate lugudega. Nii sündiski värkstuba, mis on omamoodi mini-muuseumitund, kus aga muuseumitunni tavapärane jutu ja tegevuse suhe on ümber pööratud: 80% tegevust ja 20 % juttu. Nime "värkstuba" pakkus välja Liilia.
Merekoletiste töötuba tõstis Paksu Margareeta ekspost esile Olaus Magnuse merekaardi koopia, millel sehkendavaid olendeid siis tušiga jäljendasime. Avastasin juba toona, et tušš ja sulg on unarusse vajunud tehnika, mida paljud täiskasvanud pole proovinud juba algklassidest peale ning lapsed üldse mitte, ehkki vahendid selleks ei maksa peaaegu midagi (komplekti hind inimese kohta umbes 3 eurot!) Tušš ja sulevars ning erinevaid otsikud (a´20-40 senti) tasub endale hankida, sellega harjutamine annab näiteks lastele parema käekirja.
Tutvustav tekst selleletöötoale (minu kirjutatud!) sõnastas teema sedasi:
"Laevakaptenitele ja -omanikele on ikka olnud uhkuseasjaks oma laeva kuidagi jäädvustada. Kes tegi laevast väikese mudeli ja pani selle pudelisse, kes maalis alusest ilusa pildi. Merekultuuriaasta teises värkstoas vaatamegi Paksus Margareetas esmalt laevu pudelis ja lõuendil ning siis proovime oma unistuste kuunari ise pudelile maalida."
09.04. 2016 tegime postkaarte värkstoas "Kaart kaugest sadamast".
23. aprillil 201 juhendas värkstuba Roman Matkiewitz, meie kunstnik, ning kujundas koos osalejatega merelisi postmarke eelmise teema täienduseks. Kordasime markide-teemalist töötuba möödunud aastal, tehes "margi täis". Nimelt jäi Romanil erikujundusega margitoorikuid alles...Mina olin sel ajal Budapestis, sellepärast ma värkstuba ise ei teinud.
Natuke kehvasti kukkus välja üle-Eestilise talgupäeva värkstuba 7. mail, mida oleks tulnud selgemalt kommunikeerida. Plaan oli organiseerida „Teeme ära!“ vaimus parandustalgud „Teeme korda!“, õpetades inimestele näiteks sokinõelumist ja riiete paikamist, kuid ... jah, mis sest üldse rääkida, järgmisel korral lihtsalt teeme paremini.
Värkstubade 2. hooaeg tõi meile viikingite teema, kuna Paksus Margareetas avati näitus Viikingiaja aarded Eestist ning samal ajal oli Rootsist toodud viikingite teemaline näitus ka Lennusadamas. Niisiis tegime 10. septembril paelu ja kõlavöösid, rääkides juurde ka paelte maagilisest tähendusest ja kasutamisest nõianduses. Nagu ma kirjutasin töötoa tutvustuses: "Paelad ja vööd on alati mänginud olulist rolli ka argimaagias. Punaseid paelu on seotud kaitseks kurja eest või soovide täitumist oodates nii hiiepuude kui inimese randme külge, nendega seoti kimpu pulmaveimed ja jätkati füüsilist jaksamist neid tihedalt vööle sidudes. Selle hooaja esimeses Paksu Margareeta värkstoas punumegi endale häid mõtteid mõteldes maagilise vöö või randmepaela, et peagi võimust võtva pimeda hingedeaja vastu kindlustatud olla."
24. septembril 2016 tegelesime mütoloogilise monotüüpiaga Islandi saagade ainetel ning populaarseimaks olendiks osutus Midgardi madu, kes hoiab rõngassetõmbununa koos maailmakõiksust.
Oktoobris valmistasime traadist ehteid ning need said hämmastavalt uhked. Tehnika, mis tundus alguses teostamatuna, osutus tegelikult üsnagi lihtsakoeliseks, andes siiski maitseka ja suursuguse tulemuse. Pange kõrva taha puhuks, kui mõne uue oskuse omandamine teile hirmu peale ajab.
Lisaks rääkisime osalejatele viikingite rännuteedest ja sellest, kuidas nad hinnalist maksevahendit hbedat just ehetena kaasas kandsid.
Teises oktoobrikuises värkstoas rääkisime viikingite nahatööst ja valmistasime nahast helmeid. Rääkisin juurde ka üsna võikaid seiku viikingiaegsest nahatöötlemisest, näiteks sellest, kuidas nahku pargiti loomaajudega või hoiti koera ja tuvi väljaheidete segus. Kirjutasin nii: "Viikingid olid teadupärast meisterlikud nahatöötlejad ja -kunstnikud. Nahk oli oluline nii igapäevaelus kui viikingiretkel. Nahast valmistati muuhulgas saapaid, paunu, vöösid, aga ilmselt ka kiivreid ja turviseid ning sellega tugevdati kilpe. Tähtsamad mehed kandsid oma õlgadel koguni uhkeid kasukaid. Legendaarne hõimupealik ja kuningatapja Thorir (Tore) Hund olevat kandnud lausa maagilist põhjapõdranahast kasukat, mis kaitsnud teda mõõgahoopide eest."
Novembris 2016 tutvustasime viikingite lauamänge hnefataflit ja mängude rolli viikingite ühiskonnas üldse. Soovitan uurida, väga põnev teema. Näiteks sain teada, et ujumisoskus ei olnudki viikingite hulgas eriti levinud, kuigi ujumisvõistlusi peeti (teineteist vee alla surudes), ja et viikingid tundsid muuhulgas algelist keeglimängu, pesa- ja jalgpalli ning isegi jäähokit.
Järgmises töötoas rääkisime viikingite kingadest ja ka viikingite rõivastusest, tõstes esile võluvõimetega rõivaesemeid ja aksessuaare viikingi müütidest. Proovisime õmmelda viikingi susse iidsete arheoloogiliste leidude järgi ning need osutusid ülimugavateks ja stiilseteks, tehes tänapäeva kingadele praktilisuse ja maitsekusega silmad ette.
Ning detsembris jõulude ootuses valmistasime helmeid, kuhu tuli kohale meie rekord - 37 inimest! Õnneks ei vajanud helmeste tegemine ka üleliia palju ruumi ja materjale. Sain teada, et viikingid kasutasid helmeste tegemiseks peale klaasi veel merevaiku, mäekristalli, erinevaid kivimeid, puitu, savi ning luud.
võtsime enne jõule ette ka kingikarbid ning kaunistasime neid kuninglikult. ornamentide, mütoloogiliste olendite ja kaitsemärkidega. Rääkisime talismanidest ja kaitsemaagilistest sümbolitest.
Minu lemmikuimad teemad olid 2017. aasta esimeste värkstubade põhjamaise looduse ja kaamose omad. Rääkisime loomadest, taimedest, päevavalguse hulgast põhjala piirkonnas ning pimeduse mõjust inimese psüühikale. Tuleb välja, et talvemasendust täheldasid juba esimesed rändurid, kes polaarjoone taha sattusid, märkides, et palju kala ja vaalarasva tarbivatel küttidel Norra rannikul esineb seda vähem kui sisemaa põlluharijatel. Valmistasime laternaid ja trükkisime kangast.
Veebruaris otsustasime olla veidi hullud ja teha igal laupäeval värkstuba. Õpetasime nalbindingut ehk nõelatehnikat, mis peale põhjamaade on tuntud ka Kesk-Aasias, Egiptuses ning Lõuna-Ameerikas. Eestis on nõelatehnikat harrastatud saartel, kus elasid rannarootslased – Vormsi, Ruhnu, Suur- ja Väike-Pakri.
Nõelatehnika kõrval harjutasime veelkord ka paelapunumist. Viikingite maailmas oli paelte keerutamisel peale kaitsemaagilise, praktilise ja esteetilise veel neljaski tähendus: ketramine, palmitsemine, vöökudumine seostus nende jaoks nornide ehk saatusejumalannade tegevusega, kelle lõnga pikkus määras inimese eluea. Tekstiilitöö ja selle tööriistad omandasid teatava maagilise jõu ning naistele omistati tihti ka nägijatari võimed.
Ühes õige vahvas ja loomingulises töötoas said lapsed valmistada paberist viikingeid ja neid riidesse panna. Nad ei olnud just päris tavapärase viikingi välimusega, kandes roosasid retuuse ja lillelisi vannimütse või lipuvärvides pikki alukaid. Uurisime, kas viikingid tundsid sellist nähtust nagu mood, kui palju nende riietus aja jooksul muutus, mida oleks viikingid kandnud 1920ndatel või meie kaasajal.
Minu nimepäeval 25. veebruaril külastas meid jälle Meeri Vabahumuuseumist, õpetades pilliroost tetraeedrite valmistamist. On arvatud, et pilliroost “patju” kasutati viikingiajal abinõuna inimese veepinnal hoidmiseks, kui sõjamees täies varustuses juhtus vette kukkuma. Värkstoas me seda teooriat testima ei hakanud, kuna Paksus Margareetas puudub bassein.
Uue publikurekordi - 39 inimest - püstitasime rahateemalise töötoaga, kusjuures kõik osalejad olid eestlased. Millega siis veel eesti inimest püüda kui mitte rahaga. Valmistasime lihtsaid kukruid, kuhu panime ka pisut paberist "vermitud" valeraha, rääkisime raha vääringust ja müntide vermimise levikust, kaupangidest ehk viikingite kaubanduskeskustest ja rikkuse jaotumisest ühiskonnas.
Aprillis 2017 tegime tätoveeringuid. Kas viikingid kandsid tätoveeringuid? Mõned allikad väidavad küll nii – vähemalt need Rootsimaa päritolu viikingid, kes rändasid kaubateedel läbi Venemaa alade. Araabia saadik Ibn Fadlan, kes oli saadetud bulgaaride juurde kaubasuhteid sõlmima, kirjutab, et russidest ehk idaviikingitest kaupmehed olid tätoveeritud sõrmeotstest kuni kaelani sümbolite, väätide ja puude kujutistega. Siiski pole kindel, kas kujutised olid tõesti tätoveeritud naha sisse või maalitud selle peale.
Hooaja viimases värkstoas, mille paigutasime sedakorda aprilli, et vältida aiatööde algusest tingitud kurba tühjust tornis, valmistasime ebajumalakujukesi nagu Freia, Frigg ja Odin.
Ja saabuski viimane hooaeg Paksu Margareeta värkstubasid enne suurt kolimist ja remonti.
Teemad valisime sedakorda natuke nõudlikumad ja tehnilisemad, lootes meelitada kohale rohkesti isasid ja poegi. Tahtsime, et kõik, mida me meisterdame, liiguks, tekitaks heli, tekitaks valgust ühesõnaga - et see TEEKS midagi. Ja see õnnestus - üle poole osalejatest sel hooajal olid suuremad ja väiksemad poisid vanuses 3 kuni 78. Tegime tilgatrükki, sidudes selle mere värvuse küsimuse ja õlireostuste likvideerimisega,
panime tuuker Tuutu (Paksu Margareeta maskoti) hampelmannina jalga tõstma,
joonistasime utoopilisi merekaarte,
tegime margi täis,
lõime pilliroost tuulekella,
panime Paksu Margareeta enda purki
ja ehitasime tuletorne, mis ka plinkisid.
Lisaks tekkis värkstubade miniversioonina tegevus nimega Sahtlist välja, ehk midagi lihtsamat ja kiiremat suuremale hulgale osavõtjatele (kuigi kasutasime ka värkstubade tehnikaid ja vahendeid igapäevases meisterdamises igavuse peletamiseks). Vahe seisneb selles, et me ei räägi suurt midagi juurde, lihtsalt teeme ja nohiseme, eks ole.
Näiteks avastasin, et meie uued paberpiletid sobivad väga hästi origamiks - tegelikult juhatas mind selleni kohtumine ühe vahva jaapanlasest vanahärraga, kes voltis imepisikestest Tokyo metroopiletitest nokkloomi. Ja algne mõte voltida sama asja piletist kuulub vist hoopis Olgale... aga praegu on juba peas pisut sassi läinud, kes ja mis. Sahtlist välja kippusid nii kalad, monotüüpia, merekollaaž, maalitud kivid, sõlmed, paberlennukid (kui meil lennukite voltimise nurka polnud, nüüd on see Lennusadamas tagasi) kui ka vildist loomakesed, ja veel paberist koletised...
On olnud tore, aga nüüd ootavad uued väljakutsed. Ma ei tea, kas värkstoad naasevad Paksu Margareetasse ka pärast remonti või kas ma ise olen nendega veel kaasas... eks see siis paistab.
Nõelatehnika kõrval harjutasime veelkord ka paelapunumist. Viikingite maailmas oli paelte keerutamisel peale kaitsemaagilise, praktilise ja esteetilise veel neljaski tähendus: ketramine, palmitsemine, vöökudumine seostus nende jaoks nornide ehk saatusejumalannade tegevusega, kelle lõnga pikkus määras inimese eluea. Tekstiilitöö ja selle tööriistad omandasid teatava maagilise jõu ning naistele omistati tihti ka nägijatari võimed.
Ühes õige vahvas ja loomingulises töötoas said lapsed valmistada paberist viikingeid ja neid riidesse panna. Nad ei olnud just päris tavapärase viikingi välimusega, kandes roosasid retuuse ja lillelisi vannimütse või lipuvärvides pikki alukaid. Uurisime, kas viikingid tundsid sellist nähtust nagu mood, kui palju nende riietus aja jooksul muutus, mida oleks viikingid kandnud 1920ndatel või meie kaasajal.
Ja saabuski viimane hooaeg Paksu Margareeta värkstubasid enne suurt kolimist ja remonti.
panime tuuker Tuutu (Paksu Margareeta maskoti) hampelmannina jalga tõstma,
lõime pilliroost tuulekella,
panime Paksu Margareeta enda purki
ja ehitasime tuletorne, mis ka plinkisid.
Lisaks tekkis värkstubade miniversioonina tegevus nimega Sahtlist välja, ehk midagi lihtsamat ja kiiremat suuremale hulgale osavõtjatele (kuigi kasutasime ka värkstubade tehnikaid ja vahendeid igapäevases meisterdamises igavuse peletamiseks). Vahe seisneb selles, et me ei räägi suurt midagi juurde, lihtsalt teeme ja nohiseme, eks ole.Näiteks avastasin, et meie uued paberpiletid sobivad väga hästi origamiks - tegelikult juhatas mind selleni kohtumine ühe vahva jaapanlasest vanahärraga, kes voltis imepisikestest Tokyo metroopiletitest nokkloomi. Ja algne mõte voltida sama asja piletist kuulub vist hoopis Olgale... aga praegu on juba peas pisut sassi läinud, kes ja mis. Sahtlist välja kippusid nii kalad, monotüüpia, merekollaaž, maalitud kivid, sõlmed, paberlennukid (kui meil lennukite voltimise nurka polnud, nüüd on see Lennusadamas tagasi) kui ka vildist loomakesed, ja veel paberist koletised...
On olnud tore, aga nüüd ootavad uued väljakutsed. Ma ei tea, kas värkstoad naasevad Paksu Margareetasse ka pärast remonti või kas ma ise olen nendega veel kaasas... eks see siis paistab. 
Kommentaarid