Rahvuslike PUK-koodide otsingul ehk Eesti Rahvaluule Arhiivi kaastööliste päev / ERA & Kultuuriloolise Arhiivi elulugude päev, raamatuesitlus

     Ma peaksin tegelikult hoopis oma pabereid sorteerima, mitte blogipostitust kirjutama, aga ma ei taha praegu teise tuppa minnagi. Pilt, mis seal avaneb, on lihtsalt õudne. Mu elamine meenutab tornaado üle elanud paberipoodi. Kuid ei mingit tornaadot, ainult Tuuli laamendas natuke. Miks? Kui te käisite ERA kaastööliste päeval, siis teate. Olgu, ma räägin teile ka: eile suutsin ma nimelt oma ID kaardi lukku panna, kuna trükkisin PIN-i kolm korda valesti. Hakkasin siis vaatama, et kus on see ümbrik PUK-koodidega, et PIN ära vahetada, ja ei leidnud seda mitte kuskilt. Mõtlesin, et pean veel ruttu enne Tartut panka jooksma. Selle asemel kraamisin kõik oma paberid kappidest ja sahtlitest välja ning hakkasin neid sorteerima, lootes, et igatsetud ümbrik kuskilt välja ilmub. Siis sain ma aru, mis tööd teevad arhiivi-inimesed. Kõigepealt kogu ja ladusta, otsusta, mis on piisavalt oluline, et seda säilitada, nuputa, KUIDAS seda olulist oleks kõige parem säilitada, kust neid vahendeid saada, kus säilitada,  kuidas teda pealkirjastada, tuvastada ja ta asukohta meelde jätta, garanteerida, et lehed omavahel kokku ei kleepu nagu Eiseni köidetel ning kas ja kellele näidata... Ja kas mul läheb seda kõike üldse veel kunagi vaja?  Mina sorteerisin oma pabereid kella 19 õhtul kuni kella 2 öösel ja siis veel natuke hommikul kella 6 kuni 8, ja ma arvan, et kokku võib mul minna 4-5 päeva. Ning see pole kaugeltki kogu mu kraam. Aga arhiivis võtab vaid üks tööetapp võibolla 4-5 aastat. Kuidas nad seda suudavad? Ent see aeg on vaja võtta, see ressurss tuleb kuskilt leida, kui soovime, et meie rahvuslik PUK kood, mille abil iseennast lahti lukustada, säiliks.
Seda ma rääkisingi, kui võimalus avanes, elulooraamatu autorieksemplari vastu võttes, kuna minu väike napakas lugu ka seal sees on. Või pigem ma tahtsin seda öelda, aga iga kord, kui kusagil on mingi kaamera, siis lähen ma nii ähmi täis, et tahan ainult varju pugeda ja unustan vaata et oma eesnimegi ära. Kuid see-eest kavatsen ma seda lugu rääkida veel ja veel, kuni kõigile kohale jõuab, kuivõrd tähtsa asutisega ERA näol tegemist on. Noh, et see agiteerimine ei jääks ainult ansambli Trad. Attack kanda.

Kaastööliste päeval oli põhiküsimuseks, kes on all ja kes peal, või see tähendab, kes on üleval uurijasaalis ja kes all suures saalis elulugude raamatu esitlusel. Astrid Tuisk kutsus mind üles "omade seltsi", nagu ta armsasti väljendas, kuigi kõik olid ju omad, siis tuli tal meelde, et mul ka raamat kätte saada, aga mulle just sobis pigem vaikselt ja vargsi. Ma pole see aasta väga usin olnud ka.

Mall Hiiemäe kõneles kogumisvõistlusest Loomariik ja inimene, kuhu laekus 25 tööd. Tundub, et see, mida täheldab ka Soomaa kohapärimuse koguja Rasmus Kask, Eesti Vabaõhumuuseumi teadur, on kahjuks tõsi - inimese suhe loodusega on muutunud lünklikuks ja maastikul ega ka seal elavatel loomadel pole sama tähendusrikkust  kui varem. Kui mets või inimese suhe sellega või loodusega üldse  on meie, eestlaste PUK kood, siis on see tähenduse kadumine ohu märk. Kuidas me end taastame, kui koodid on kadunud?  Pank ega Politsei- ja Piirivalveamet ei anna uusi. Kuigi mets peaks olema taastuv loodusvara, siis on võimatu taastada suhet, mis meil oli sellega 100 aastat tagasi. Kas on üldse mõtet otsida. Ehk ikka on... ehk see suhe otsimises väljendubki?
Mall Hiiemäe rõhutas ka, et on oluline panna kirja ka lood, mis tunduvad sulle endale võibolla tarbetud ja on arhiivis nagunii olemas, kuna arhiivi teadureid huvitab ka, kui kaua mingi lugu elab ja rahva suus püsib ning millised variandid sellest ringlevad. Nii et ärge arvake, et te tohite arhiivi saata ainult midagi sellist, mida neil veel pole. Ega nad pole mingid numismaatikud.
Kui asuti järgmise teema, imelike perekonnanimede juurde, siis hakkas ERA infotelefon lakkamatult plärisema, sundides Kadri tamme sellega teise ruumi varjuma. Arhivaarid on populaarsed mutid...
"Kas Valdur on all?" küsiti vahepeal. See tähendab Mikita (pärast istusin tema taga, kui alumisse saali suunduti).
Urve Buschmann, üks tänavustest rahvaluulepreemia saajatest, tsiteeris oma onu Richard Viidaleppa: "Naist ja last saab mees elus veel, aga Hurda kogu on Eesti rahval üksainumas!" Ta rääkis palju ja väga paeluvalt, aga ma ei jõudnud kõike märkmikku kirja panna, pealegi, mida rohkem lehekülgi, seda raskem on mul ca 5 aasta pärast oma kraami jälle ümber sorteerida. Võibolla peaks märkmikud lihtsalt arhiivile üle andma? Hiljem sain üllatuse osaliseks, kui uurijasaali tuhises sisse Signe [Kivi] - üks punaste juustega tekstiilikunstnik jooksis otsa teisele peaaegu identsele. "Kus mu ema on?" oli Signe esimene küsimus. Misasja? Kas ta otsib mööda Tartu linna oma bioloogilisi vanemaid taga või? Sellepärast tuligi Tallinnast ära? Ei, hoopis Signe ema oligi auhinnasaaja Urve, kelle perekonnanimi jällegi sama mis ühel endisel kolleegil ja ka Lennusadamas tegutsenud vesilennuluurerühma ülemal.

Järgmisel aastal teen mina järeltöid ehk proovin uuesti sarvist haarata selleaastastel teemadel. Palun ärge jääge jälle lakke vahtima, kui teilt küsima tulen - lakke ei ole ühtegi paberit kleebitud. Nii kitsastes oludes ma ka ei ela. Kuid lisaks võivad kõik kooliõpilased haarata taskust nutiseadme ning filmida ja lindistada üles oma vanaemad-vanaisad, paludes neil esitada ühe loo või laulu, mis neid on elus saatnud. Ilmselt võib see olla ka kellegi teise vanaema või lihtsalt elukogenud inimene, sest kõigil pole esiteks vanaemasid ja kõik vanad ja targad ei ole alati vanaemad-vanaisad. Kui seda valimit kitsendama hakata, võivad Naised Köögis  meid kõiki jälle mõne terava ja vaimuka laulu sisse panna.

Lisaks on endiselt oodatud kõik, mida arhiiviga soovitakse jagada võistlusväliselt, tõsiselt on kavas ette võtta Eesti muulaste pärimus.

Pärast kohvipausi ja sõbrannade ülesleidmist (Age-Li Liivak, kolleeg Vabaõhumuuseumist, ma vaatan sinu poole!) oli aeg minna jälgima rahvaluulepreemiate üleandmist. President Kersti rääkis väga huvitavalt - ta räägib alati vabalt ja sundimatult ja huvitavalt - õhutades jagama kolme viimase kümnendi pärimust näiteks üliõpilaselust. Peaksin ikka tõsiselt panema kirja papsi Kontsi-aja ja laskma tal klatšida kokku kõik, mis ta mäletab Rene Eesperest ja Rein Rannapist, oma klassivennast, ja ema käest peaks uurima, kuidas see Tõnis Mägi ikka ta ühikatuba enne kontserti TPIs riietusruumina kasutas ja kuidas ta koos toakaaslasega veenis Anne Vaarmanni lavale astuma.
Presidendile anti üle moodne arhiiv mälupulga näol.

Mõne päeva pärast pidavat mööduma 130 aastat Jakob Hurda legendaarse üleskutse ilmumisest (pagan, mul jäi seekord Hurdaga selfi tegemata!) Ainult et... ma vaatan kalendrisse ja sel aastal ei ole 29. veebruari. Millal seda päeva siis tähistada? Samuti möödub varsti 160 aastat Matthias Johann Eiseni sünnist. Minu arust võiks seda tähistada 100 aasta taguse ulmekirjanduse taaselustamisega...

2018. aastal kogutakse ka koolipärimus ja ettevõtmist toetab muuhulgas Eesti Meremuuseum - Lennusadam oli lausa eraldi välja toodud, ma ei teadnud, et me oleme vahepeal lahku löönud...

Nii, ma olen nüüd kibekiiresti trükkinud arvutisse umbes 74 rida teksti. Toas ootab mind tuhandeid lehekülgi varesejalgu, sest mulle meeldib kirjutada käsitsi (kuigi lugusid saata on mõnusam kratiga). Eesti Rahvaluulearhiivis on käsikirjalisi lehekülgi poolteist miljonit. Õnneks pole meil maailma suurim kogu - iirlased peavad veel rohkem tööd tegema. Käsitsi kirjutamise oskus ise on aga muutumas kaduvaks pärandiliigiks. Ma olen aga värkstubades avastanud, et kui anda inimestele tint ja sulg, küll nad siis kirjutavad kohe isuga. Võibolla peaks tegema sulega kirja pandud pärimuse võistluse? Nutiseadmed on mugavad ja kaasavad kindlasti noori, aga noortel on nagunii õhin sees. Need, kes on vajunud rutiini ja lihtsalt ei jaksa end motiveerida, vajavad teistmoodi stiimuleid.... rutiini lõhkumist.

Rongis mõtisklesin, et miks tuletatakse ainult lõpp-peatustes väljujatele meelde, et nad kontrolliks, kas kõik on kaasas. Vahepeal läheb ju ka inimesi maha.... kas nemad ei ole tähtsad? Kuna suunduvad nagunii Tapale?

Ma pean tänaseks lõpetama, suudan vaid kalambuure toota. Pealegi ma ei viitsi liiga pikka teksti silmadega üle lasta ega toimetada.


Uurige kratt.folklore.ee uue kogumisvõistluse kohta, osalege järelkorjes ja kirjutage, nagu mina kavatsen teha, valitsusele üks konkreetne kiri, et... ma lubasin esialgu mitte midagi öelda. Praegu peab ootama ja oma aktivisti-loomust vaos hoidma, kui ka väga väga tahaks....

Ja kui lähete ja teete minu eest Hurdaga selfi ära, siis ma teen teile sama palju kiluvõileibu kui ma viimase 5 päeva jooksul olen näinud.

ööd.

short english resume: I was in Tartu, now I came back. Got some free books. Nighty-night. The end.