February on fire: meenutused vahvatest töötubadest Kalarannas ja Mustamäel (koos videoga).
AKA notes from interesting workshops in Kalarand and Mustamäe in February 2018.
Kuna arvutiprogrammid võtsid ühiselt nõuks mind peast hulluks ajada ja ei tahtnud ega suutnud klappima hakata, siis on ülevaade veebruari tegemistest üpris hiljaks jäänud - aga parem hilja kui mitte kunagi?
Unmatching programs in computers drove me crazy (not opening file formats, not saving any of my edits etc) then I am late posting about some really memorable events from February, but better late than never (and do you know how troublesome this is? Translating after every friggin paragraph?)
Esimene sündmus oli siis Maakoera aasta vastuvõtmine Kalarannas, kus minul tuli jurtasse organiseerida mingi sobilik näitus / väljapanek. Lõpuks jäi valik mu enda vilditud vaipadele, millel tuli esiteks kasuks end väljas luhvtitamas käia (ärge minge paanikasse, aga ma nägin toas koid, ma ei tea, kas see oli villakoi või puuvilja oma, aga...) ja teiseks sobisid need temaatiliselt kõige paremini jurtasse... Neid oleks võinud isegi rohkem olla, aga nagunii ei võtnud takso mind selle rullida juba peale ja ma marssisin, 25 kg asju kaasas, jalgsi kohale.
The first event was Year of the yellow earth dog in Kalarand, where I was meant to arrange an exhibition in a yurt. In the end, the choice fell on my own felted tapestries, which, on one hand, needed to get out more and on the other hand fit the yurt thematically. There was actually space for 3 more of the same, but even with my "modest" 2-meter luggage no taxes would allow me on board, so I took all of the 25 kg of stuff and ... walked. Yes. Because first, I am crazy, and second, "I live close-by"... or so I told myself.
Koda nägi väga ilus välja, kuid ma ei jõudnud mitte ühtegi pilti teha, sest mu telefon otsustas, et on liiga külm ja lülitus välja, ning fotokat ehk pooleteistkilost lisaraskust poleks enam jaksanud vedada. Kuid pole muret, Põhja-Tallinna linnaosa fotograaf on mu pahaaimamatult pildile naelutanud ja vaibad on ka kõik... sellest hoolimata müümata, eks ole. Hea, et ma vähemalt takso peale raha ei raisanud.
The yurt looked very nice, there were also real tibetan masks and some that I made myself. I couldn´t take any pictures - my "smart" phone decided it was too cold and kept switching off while actually fully loaded, and 1,5kg camera would have been a bit too much extra weight... But the photographer from North Tallinn district government has etched me on a picture nevertheless and all the tapestries are, um... still unsold. Well, at least I saved taxi money.
Tuleskulptuuri süütamist ma ise ei näinudki, sest just sel hetkel, kui pidime jurta pooleks tunniks sulgema, otsustas umbes 300 inimest korraga sisse tulla ja soovis meisterdada, ja ma proovisin mitte nutma hakata, sest tegelikult ma ei suuda 5-kohalise laua ääres juhendada korraga 25 last, aga mõtlesin, et teen siis palju jaksan. uus võimalus 12 aasta pärast, võibolla.
I didn´t get to see lighting the dog sculpture myself (or the whole performance) because just when we were supposed to temporarily close the yurt, around 300 + people poured in and the tiny crafting table was surrounded by hoards of children desperate for a wind chime. Well, so be it... let it gooo, let it gooooo! Don´t cry, don´t cry... there will be another day... in 12 years or so.
Ja siis tuligi kõik kokku korjata ja ära pakkida ja taas jalgsi koju minna, kus vaipadest õhkas koldesuitsu ja viiruki lõhna veel terve nädala. Kui koer põles ära, kas ta siis lahkus või saabus, õieti?
Then it was time to collect my bones and go home and I was left to wonder if the year of the dog actually arrived when, in fact, they burned it...
Teine sündmus oli siis Eesti Vabariigi 100 aastapäevale pühendatud tulemandala põletamine Mustamäel Männi pargis. Siin oli minu osaks jälle meisterdada soovitähekesi ja, noh, ma ikka arvasin, et meil on ka jurta või miskit, sest väljas olid ikka päris krõbedad külmakraadid, aga... seda et. Eip. Midagi telgilaadset ma siiski helimehe segamise arvelt sain. Aga inimeste käed... tähekeste meisterdamine töökinnastega osutus võimatuks ja kõik osalejad pidid seda tegema paljakäsi. Põhiosa ajast korrutasin: "Va-va-vaadake-ke et tetete oma käsi ära-ra ei kü-külmetaks!", endal varvaste lilla juba vaat et läbi saapa tooni andmas.
The second event was celebrating Estonia 100 in Mustamäe´s Männi park. My task was to make "wish stars" together with people that were put to the center of the fire mandala that the guys had buildt, and I naturally thought that even though it was not originally planned there would also be a yurt or teepee or something, but... um. Nope. So in quite a freezing temperature we made stars barehanded and I kept saying "Ma-make su-sure your ha-hands don´t get co-cold!" while the blue of my toes crept through the boots, or so it seemed.
Oli lapsi, pensionäre, ja ka üks sõbralik joodik, kes väga püüdlikult meisterdas valmis võimalikult suure tähekese, mässis selle ümber terve kera lõnga (sest ma unustasin öelda, kui palju on vaja) ja polnud sugugi kurb, kui täheke liigagara linnaosavanema tõttu servade asemel keskelt süttinud mandalas vuhhti! ära põles. Huvitav, mida jota soovis...
There were kids and grannies and a drunk, a friendly kind of drunk, who crafted a huge star wrapped in a whole ball of yarn cause I forgot to tell him how much was necessary, and he didn´t seem awfully sad when his star burst in flames way early thanks you a local official who lit the mandala from the center instead of the corner like he was told. Whatever. I wonder what the drunks´ wish was?
Ja jällegi olin ma lava poole seljaga ega näinud etendust, kuigi kontserdi ajaks (sündmuse trumpäss oli Ivo Linna) oli tähekeste meisterdamine juba lõppenud. Mandala kohta veel niipalju, et mõtlesime kavandi välja ühiselt, mina ja Mikk Sarv ja Indrek Leht, selle põhikujundiks oli peale mandala rahvuslik sõlg koos šamaanitrummi piktogrammide ja tulevikulootusi sümboliseerivate nö. idudega. Kogemustele toetudes olid poisid selle valmis teinud peamiselt vanadest kaltsudest, mis süütevedelikuga immutatuna põlevad kaua ja ühtlaselt. Tähed aga sümboliseerisid peale soovide veel kaduvust, olevikku, inimesi, kes on maa peal üürikese aja võrreldes püsiväärtustega nagu ausus, väärikus ja sirgeselgsus.
Again I was with my back to the stage and didn´t see some of the event, but by the time of the concert that was part of the event all the wish stars had already been attached to the mandala. The design was a combined effort, mixing together the traditional 4-way mandala, an estonian brooch motif, shamanic drum and sprouts symbolising the future. The wish stars were meant to be the present and the people who are here very temporarily compared to permanent values like hope, honesty and integrity. In accordance to our experience the motifs were made from rags, that burn long and evenly when soaked with gasoline.
Kui trolliga koju sõitsin, tundsin varvastes korralikku valusööstu, kuigi olin end vahepeal trollide lõpppeatuse väga viisakas ja odavas kohvikus tee ja jätsmuusikaga soojendamas käinud. Kuigi mitte nii suurt valusööstu kui nähes kogu rahvamassi sadu õhupalle lendu laskmas, nagu poleks tuhat korda räägitud, milline reostus see hiljem loodusele on ja kuidas nad võivad lennata mere peale ja saada hukatuslikuks lindudele ja loomadele. No miks?
Riding home I felt a pang of pain in my toes even though I had warmed myself up in the pleasant and cheap cafe at the last stop of hybrid buses with tea and jazz music. But not a pang on par with the one I felt seeing the crowd release hundreds of friggin balloons - have we not been through this, folks? Why do this, knowing the harm they will later cause to the environment, birds and animals? Just so you could celebrate for 20 seconds? When will you guys learn?
Ja seda, et kringlit ka sai, saan ma alles ajalehest teada? KUS ON ÕIGLUS, MA... ah, õige, ma ei söö ju saia.
And that there was cake, I have to learn from the newspaper? Is there any justice at... oh, right, I don´t eat cake.
VAATA VIDEOT:
Korraldajad olid Põhja-Tallinna Linnaosa Valitsus, Mustamäe Linnaosa Valitsus ja MTÜ Maa, Õhk, Tuli, Vesi.
Unmatching programs in computers drove me crazy (not opening file formats, not saving any of my edits etc) then I am late posting about some really memorable events from February, but better late than never (and do you know how troublesome this is? Translating after every friggin paragraph?)
Esimene sündmus oli siis Maakoera aasta vastuvõtmine Kalarannas, kus minul tuli jurtasse organiseerida mingi sobilik näitus / väljapanek. Lõpuks jäi valik mu enda vilditud vaipadele, millel tuli esiteks kasuks end väljas luhvtitamas käia (ärge minge paanikasse, aga ma nägin toas koid, ma ei tea, kas see oli villakoi või puuvilja oma, aga...) ja teiseks sobisid need temaatiliselt kõige paremini jurtasse... Neid oleks võinud isegi rohkem olla, aga nagunii ei võtnud takso mind selle rullida juba peale ja ma marssisin, 25 kg asju kaasas, jalgsi kohale.
The first event was Year of the yellow earth dog in Kalarand, where I was meant to arrange an exhibition in a yurt. In the end, the choice fell on my own felted tapestries, which, on one hand, needed to get out more and on the other hand fit the yurt thematically. There was actually space for 3 more of the same, but even with my "modest" 2-meter luggage no taxes would allow me on board, so I took all of the 25 kg of stuff and ... walked. Yes. Because first, I am crazy, and second, "I live close-by"... or so I told myself.
Koda nägi väga ilus välja, kuid ma ei jõudnud mitte ühtegi pilti teha, sest mu telefon otsustas, et on liiga külm ja lülitus välja, ning fotokat ehk pooleteistkilost lisaraskust poleks enam jaksanud vedada. Kuid pole muret, Põhja-Tallinna linnaosa fotograaf on mu pahaaimamatult pildile naelutanud ja vaibad on ka kõik... sellest hoolimata müümata, eks ole. Hea, et ma vähemalt takso peale raha ei raisanud.
The yurt looked very nice, there were also real tibetan masks and some that I made myself. I couldn´t take any pictures - my "smart" phone decided it was too cold and kept switching off while actually fully loaded, and 1,5kg camera would have been a bit too much extra weight... But the photographer from North Tallinn district government has etched me on a picture nevertheless and all the tapestries are, um... still unsold. Well, at least I saved taxi money.
Tuleskulptuuri süütamist ma ise ei näinudki, sest just sel hetkel, kui pidime jurta pooleks tunniks sulgema, otsustas umbes 300 inimest korraga sisse tulla ja soovis meisterdada, ja ma proovisin mitte nutma hakata, sest tegelikult ma ei suuda 5-kohalise laua ääres juhendada korraga 25 last, aga mõtlesin, et teen siis palju jaksan. uus võimalus 12 aasta pärast, võibolla.
I didn´t get to see lighting the dog sculpture myself (or the whole performance) because just when we were supposed to temporarily close the yurt, around 300 + people poured in and the tiny crafting table was surrounded by hoards of children desperate for a wind chime. Well, so be it... let it gooo, let it gooooo! Don´t cry, don´t cry... there will be another day... in 12 years or so.
Ja siis tuligi kõik kokku korjata ja ära pakkida ja taas jalgsi koju minna, kus vaipadest õhkas koldesuitsu ja viiruki lõhna veel terve nädala. Kui koer põles ära, kas ta siis lahkus või saabus, õieti?
Then it was time to collect my bones and go home and I was left to wonder if the year of the dog actually arrived when, in fact, they burned it...
The second event was celebrating Estonia 100 in Mustamäe´s Männi park. My task was to make "wish stars" together with people that were put to the center of the fire mandala that the guys had buildt, and I naturally thought that even though it was not originally planned there would also be a yurt or teepee or something, but... um. Nope. So in quite a freezing temperature we made stars barehanded and I kept saying "Ma-make su-sure your ha-hands don´t get co-cold!" while the blue of my toes crept through the boots, or so it seemed.
Oli lapsi, pensionäre, ja ka üks sõbralik joodik, kes väga püüdlikult meisterdas valmis võimalikult suure tähekese, mässis selle ümber terve kera lõnga (sest ma unustasin öelda, kui palju on vaja) ja polnud sugugi kurb, kui täheke liigagara linnaosavanema tõttu servade asemel keskelt süttinud mandalas vuhhti! ära põles. Huvitav, mida jota soovis...
There were kids and grannies and a drunk, a friendly kind of drunk, who crafted a huge star wrapped in a whole ball of yarn cause I forgot to tell him how much was necessary, and he didn´t seem awfully sad when his star burst in flames way early thanks you a local official who lit the mandala from the center instead of the corner like he was told. Whatever. I wonder what the drunks´ wish was?
Ja jällegi olin ma lava poole seljaga ega näinud etendust, kuigi kontserdi ajaks (sündmuse trumpäss oli Ivo Linna) oli tähekeste meisterdamine juba lõppenud. Mandala kohta veel niipalju, et mõtlesime kavandi välja ühiselt, mina ja Mikk Sarv ja Indrek Leht, selle põhikujundiks oli peale mandala rahvuslik sõlg koos šamaanitrummi piktogrammide ja tulevikulootusi sümboliseerivate nö. idudega. Kogemustele toetudes olid poisid selle valmis teinud peamiselt vanadest kaltsudest, mis süütevedelikuga immutatuna põlevad kaua ja ühtlaselt. Tähed aga sümboliseerisid peale soovide veel kaduvust, olevikku, inimesi, kes on maa peal üürikese aja võrreldes püsiväärtustega nagu ausus, väärikus ja sirgeselgsus.
Again I was with my back to the stage and didn´t see some of the event, but by the time of the concert that was part of the event all the wish stars had already been attached to the mandala. The design was a combined effort, mixing together the traditional 4-way mandala, an estonian brooch motif, shamanic drum and sprouts symbolising the future. The wish stars were meant to be the present and the people who are here very temporarily compared to permanent values like hope, honesty and integrity. In accordance to our experience the motifs were made from rags, that burn long and evenly when soaked with gasoline.
Kui trolliga koju sõitsin, tundsin varvastes korralikku valusööstu, kuigi olin end vahepeal trollide lõpppeatuse väga viisakas ja odavas kohvikus tee ja jätsmuusikaga soojendamas käinud. Kuigi mitte nii suurt valusööstu kui nähes kogu rahvamassi sadu õhupalle lendu laskmas, nagu poleks tuhat korda räägitud, milline reostus see hiljem loodusele on ja kuidas nad võivad lennata mere peale ja saada hukatuslikuks lindudele ja loomadele. No miks?
Riding home I felt a pang of pain in my toes even though I had warmed myself up in the pleasant and cheap cafe at the last stop of hybrid buses with tea and jazz music. But not a pang on par with the one I felt seeing the crowd release hundreds of friggin balloons - have we not been through this, folks? Why do this, knowing the harm they will later cause to the environment, birds and animals? Just so you could celebrate for 20 seconds? When will you guys learn?
Ja seda, et kringlit ka sai, saan ma alles ajalehest teada? KUS ON ÕIGLUS, MA... ah, õige, ma ei söö ju saia.
And that there was cake, I have to learn from the newspaper? Is there any justice at... oh, right, I don´t eat cake.
VAATA VIDEOT:
Korraldajad olid Põhja-Tallinna Linnaosa Valitsus, Mustamäe Linnaosa Valitsus ja MTÜ Maa, Õhk, Tuli, Vesi.
Kommentaarid