Isamaastikud ehk tekstiilikatega ERMis 14. aprillil 2018
Pagan võtaks, Kirill, ära ignoreeri mind. Ma pole nii väike pudin, et must lihtsalt üle vaadata, pealegi vehkisin täiega lehvitada. Sõbrad tuttavad kogunevad bussi - Eesti Tekstiilikunstnike Liit sõidab Tartusse, et vaadata rahvarõivaste näitus ja avada Anu Raua.... see tähendab, Anu avab oma näituse muidugi ise, aga me lähme aitame. Kuigi võibolla tilpneme rohkem jalus.
Tirisin ema kaasa, sest eelmisel korral, kui ta lubas ERMi külastada - "Ma ainult astun tädi Lehte juruest läbi ja pärast seda lähen..." - lõppes asi sellega, et ta istus Lehte juures 9 tundi ja jäi ka viimasest bussist Viljandisse maha. Teinekord läks ta tädi Lea juurde ja kordus sama muster, vahepeal ainult käis supermarketis. Hea, et meil rohkem tädisid Tartus pole. Kui ikka viia ta tekstiilikatega koos otse ukse ette, ei ole kuhugi põgeneda.
Sõit on ikka päris pikk, Pildikülas teeme veel mingi kummalise autiiru ümber bensuka, ei tea, kas juht uuris, ega hind pole eksikombel poole madalamaks märgitud nagu kuskil juhtus ja kõik said terve päev odavat kütust? ERMis ei saanud ma vehkida oma väga mitteusutavana paistva 2012. aasta muuseumitöötaja tõendiga, no ei ole paremat, siuke ta ongi, nagu oleks ise värviprinterist välja lastud. Pidin ostma kontserdipileti - pärast ikka küsisin ja nad oleks mu lasknud (khmm, sisse) tasuta küll. Olgu, mis seal ikka. Ma arvan, et laadisin oma telefoni juba vähemalt 15 euri eest.
Kokku panime emaga kahepeale selle Tartus-käiguga magama 105 euri ja 50 senti ning ühe onu Gustavi pildiga kaheöörise, mis mu rahakotis alatasa kahesendistega segamini on läinud. Viimane sattus ohvrikivile. Las rootslased nuputavad, kust see sinna sai. Võibolla Karl Kaheteistkümnes, nagu paljudes rahvajuttudes.
Kuid tagasi kulutuste juurde. Kingitus Anule - mooruspuumarjad ja luulekogumik ("Sind ma tahan armastada", luuletused aastatest 1818 kuni 2018), mida ma viimasel hetkel ostmas käisin ja poes müüjalt kõige uuema teose asemel kõige hullemat küsisin (pärast parandasin!); kontserdipiletid ühele päris täis ja ühele pensionärile - tegelikult võiks pensionärid ju maksta umbes pooleteistkordselt, mitte poole vähem. Nad on ju ikkagi rohkem kui täis. Ilma mingi tagamõtteta. Lõunasöök ja kohv, mida poleks peaaegu võtnud, aga teate, kohv on ERMi lõunalauas - seal tagapool - tõesti hea. Kindlasti on üleüldse hea kohv ees, taga, peal, all... Siis ostsin veel mapi Anu tööde piltidega. Arvestades, et hommikul enne sõitu olin ma teinud sinna-tänna ca 60 euri eest annetusi (kassid, Siber, natuke metsa ja nii edasi), ulatus kogu päevane budjet 192 euri ja 50 sendini. Astun Paris Hiltonile kandadele, ah? Aga on üks asi, mida Paris Hiltonil kindlasti ei ole, kuid minul on - selfi Jakob Hurdaga. Vähemalt niisuguse näoilmega selfit tal kohe kindlasti pole.
Rahvariidenäitusel uurivad tekstiilikad muidugi kummalisi asju, igasugu pisidetaile ja materjale, mis kedagi teist võibolla üldse ei huvita. Reet Piiri tegi meile ka ekskursiooni, kuigi ma päris lõpuni ei kuulanud, sest mulle hakkas tunduma, et tekitame näitusele korraliku ummistuse. Avastasin, et olin end üsna temaatiliselt riidesse pannud. Pea igal neiu või naise kostüümil oli õlgade ümber kirju rätik, mis sõlega kinni - mul ka. Hiljem küsis Kirill, kust ma rätiku ostsin. Kostsin, et Balti jaama turult. Selgus, et neid müüb seal tema tuttav, kellele Kirill ise oli tükk aega peale käinud, et ta neid Venemaalt siia hakkaks tooma. Hea on. Rätik on vinge ja kindlasti võidi sarnaseid omal ajal potisetudeltki osta. Ma kogemata lasin mõned rätikunarmad vetsupotist alla, vaevalt, et need nüüd ummistust põhjustavad, aga ma tunnistan parem kohe üles, kui midagi juhtub, siis teate, kes on süüdi - nagu alati, eks ole, minu poole vaadatakse alati esimesena. ma siis parem tunnistan juba enne teo toimepanekut üles. Või avastamist vähemalt.
Ekskursioonil selgus, et juba 19. sajandi alguses kandsid eestlased tosse. Niimoodi kutsuti nn. "soome saapaid" ehk lapiga saapaid, mille eriline lõige võimaldab vähem nahka raisata. Kuid lisaks tossudele leidus näitusel ka teksajakk - jumala tõsi! Tegelikult küll kampsun ehk lühike kuub, mille materjal - kahju, et näitusel materjalide ja tehnikate kohta mingit infot ei olnud, sest iga teine küsimus oleks mul olnud: "Aga millest see on tehtud? Aga KUIDAS see tehtud on? " Ühesõnaga, see kangas oli värvitud siniseks - võibolla sinerõikaga? ja meenutas väga teksariiet, ainult et oli labases koes.
Ega ühe korraga need riided end ei ammenda, seal peaks ikka mitu korda käima nippe ja nõkse kogumas. Ainus asi, millest ma eemale hoiaks, oleks too keskmine ruum, kus mannekeenid Igavesel Defileel ringlevad - kõik olid seadistatud liikuma enam-vähem normaalsel kiirusel, kuid VILJANDI kostüümis näitsik pöörles miskipärast kui vurr nii kiiresti, et ei saanud aru, kummale otsale tere öelda. Kui see nüüd mingi vihje on... Et nagu, kelleks te neid viljandlasi peate õige?
Kõige ühtema summana kogunesid tekstiilikunstnikud ühe muhu rõivas figuuri ümber ja üldse mitte tikandite ning sukamustrite pärast, vaid ühe roosa paela, millega osav eputrilla oma kuftile õige edevad nupsud oli tekitanud. Tundub, et varsti hakkab tulema massiliselt paelkaunistusega vaipu, kuigi ma olen oma kottides juba täitsa ammu sellist võtet kasutanud, aga ei midagi uut siin päikse all. Päikse? Eile nägin küll päikest, siis, kui ta juba looja läks.
Uurali kaja püsinäitusel juhtus midagi selle seinaga, mis tegelikult peaks väljapääsuuks olema, igatahes ei soovinud ta ei minu ega ema käsu peale avaneda, ja nii me seisime nagu Gandalf koopa ees ja ma hakkasin juba haldjakeelt meelde tuletama, et... kuigi ehk ajab mulgi murre ka hädapärast asja ära. Nii me siis läksime algusesse tagasi JA kui nägime, et kellelegi teisele see sein ikkagi avanes, vupsas ema pikemalt mõtlemata UUESTI tagant otsast näitusele sisse ainult selleks, et tulla õigest kohast taas korrektselt välja. Nagu kilplaste multikas , ma ütlen.
"Kus see laip on?", mõmisesin läbi Kohtumiste püsinäituse minnes. "Ma tahan sulle laipa näidata. " Mõtlesin sellega loomulikult Kukruse Kaunitari. Lainetavad seinad ja orvad on nii sarnased ning ajavad segadusse, justkui tead, kus miski peaks olema, kuid seda ei ole... Möödus grupp koolipoisse ja kostis täpselt sama lause: "Kus see laip on, ma tahan teile laipa näidata!" ... sellepärast ongi igasugu Facebook´i testides minu vaimne vanus 11...Aga koolipoiste sabas leidsin minagi laiba üles. Kuigi temast suurt midagi peale ehete alles ei ole. Eestis pole sellepärast zombisid, et neid oleks liiga kaugelt kuulda, kuna neil on igasugu vidinad küljes. Kuigi ühel Anu värkeimatest, möödundaastasel vaibal käivad Kihnu naised natuke zombide moodi ringi, ainult ma ei tea, kas zombid väga linnulaulu kuulavad.
Olime just saalist välja astumas, kui meist tuhises mööda mingisugune Armaada ja asus umbes 60-meetrisse kädistavasse sappa buffeelaua juures. Otsustasime ära vaadata näituse "Eesti läbi saja silmapaari", lootes, et saba lüheneb. Selle asemel tuli kaks gruppi koolilapsi juurde. Kuid Kirill ja Irina olid vapralt sappa võtnud ja nii siis ei jäänud meilgi muud üle. Järjekorras rääkisime Kaire Tali tädiga ajaviiteks matustest, sest millest sa ikka toidusabas räägid, pealegi, kui Hurt seisab esikus. Siis möödus meist jälle Armaada, kes oli söömise lõpetanud enne, kui kahvel jõuaks põrandale kukkuda, ning kui meie lauda istusime, valitses kohvikus tühjus. Oleks peaaegu võinud näha kõrrepalle mööda põrandat veeremas.
Noh, mitte päris tühjus. Kohvikus istus Anu ja ajas juttu Leila Pärtelpojaga - kange 91-aastane oli olnud traksis kaasa tulema, kuid vajas pika ekskursiooni ajal veidi turgutamist, olles õnneks peagi jälle rivis. Ma arvan, et mina oma sõjainvaliidi põlve ja paigastvenitatud õlaga olen temast palju hädisem. Meil oli kaasas ka Leo Rohlin, lihtsalt imeline keraamikakorüfee, kes saab suvel 80.
Anul oli hirmus hea meel, et me kõik hulgakesi sedasi Tartusse sõitsime. Suvel peame Heimtalisse tulema, oli kindel nõudmine, ja kui kõhklevalt vastati, et mida me teeme, meil pole suvepäevadeks teemat siis põrutas Anu: "Puhkate! No mida siis veel?" Aga seal inspireerivas keskkonnas lihtsalt puhata oleks vaat et piinamine. Teha mitte midagi, kui su pähe kargab tuhat mõtet korraga? Mõtlesin, et huvitav, kas ta juba teab, et ma olen tema kahvlid lausa "Eesti rahva elulugudesse" jäädvustanud? Lugege, kui tahate teada, mis värk nende kahvlitega on.
Hää kohv joodud, lipsasin juba kolmandat korda "oma pistiku" juurde - mul on, jah, nüüd oma pistik ERMis - telefoni laadima. See on seal nö. puhkealal. Iseenda laadimiseks tuleb mujalt pistik leida, need hallid pingid ei lae väga kedagi. Võibolla oleks sinna laemaalingut vaja. Aga ikkagi on see nüüd mu lemmikkoht kogu ERMis peale vaibahoidla ja postkaardiriiuli, sest seal saab inimesi ehmatada. Ahjaa, ma ostsin aurumasina. Ei kommentaari.
Kontserdist - "Unes nägin ma Eestimaad" - ei oskagi seekord suurt midagi rääkida, nad lihtsalt hõiskasid ja vuristasid ette Eesti kohanimesid, mis olid temaatiliselt grupeeritud. Doris Kareva luuletused kohanimede vahel kompenseerisid kogematakombel seda asjaolu, et minu kingitud raamatust oli just see poetess välja jäetud. Solistid olid Mati Turi, Meelika Hainsoo ja Eliise-Marleen Eek. Rasmus Puur, kes seda dirigeeris, meenutab mulle toda Lõvikuninga surikaati - siuke positiivne ja rõõmsameelne ja õhinapõhine, võibolla ka õhinapõhune, kuna õues meie bussi kõrval noortekooriga selfisid tehes hüppas ta kõhuli põõsasse või peaaegu. Liivimaa parim ratsanik, ma ütlen.
Kui ikka selleks ametlikuks avamiseks läks, oleks tahtnud Anule piiskopi rüü selga ajada, sest seal ta seisis ja kogus uksest sisse vonklevalt järjekorralt andameid, mille asetas ukse kõrvale vaiba alla, ja ma nuputasin, kuidas ta nendega koju saab - kas ta ise sõidab enam autoga, pealegi hilja õhtul. Kuid Anu hiilgas oma tagasihoidlikkusest hoolimata ka ilma piiskopirüüta sedavõrd, et ERMi peasissepääs hõõgus nagu Muhu kampsun või Läänemaa sokid.
Ei olnud üldse mõtet seal passida, sest rahvast tuli ja tuli ja šampust juua ma ei tahtnud ja buss pidi kell 8 lahkuma, aga keda polnud, olid tekstiilikad. Võibolla sattusid nad ajutiselt aastasse 1918 - kui ma postitusele pealkirja panin, kirjutasin ka sündmuse toimumise ajaks hajameelselt "14. aprill 1918". Vahet ei ole.
Rahvariidenäitus jääb veel avatuks kuni selle aasta augustini. Täpset kuupäeva ei ole öeldud.
Ma ei loe kusagilt välja, kui kaua Anu vaipu saab vaadata. Küsige ERMist. Või sõitke Heimtali muuseumisse ja küsige Anult või küsige tähtedelt või kaheksakannalt. Või luualt ukse taga või suurelt tammelt või Pikalt Hermannilt.
NB! KUID EESTI LÄBI SAJA SILMAPAARI ON AVATUD VEEL VAID 29. APRILLINI!
P.S. ja kui te laiba juurest mõne musta rätikunarma leiate, siis see on minu oma. Kui just Viljandi neiu öösiti mööda saale ei höörita.
P.S.P.S.: ostke kindlasti endale mapp Anu teoste piltidega, neist osi saab ka ise värvida ja kujundada.
Tirisin ema kaasa, sest eelmisel korral, kui ta lubas ERMi külastada - "Ma ainult astun tädi Lehte juruest läbi ja pärast seda lähen..." - lõppes asi sellega, et ta istus Lehte juures 9 tundi ja jäi ka viimasest bussist Viljandisse maha. Teinekord läks ta tädi Lea juurde ja kordus sama muster, vahepeal ainult käis supermarketis. Hea, et meil rohkem tädisid Tartus pole. Kui ikka viia ta tekstiilikatega koos otse ukse ette, ei ole kuhugi põgeneda.
Sõit on ikka päris pikk, Pildikülas teeme veel mingi kummalise autiiru ümber bensuka, ei tea, kas juht uuris, ega hind pole eksikombel poole madalamaks märgitud nagu kuskil juhtus ja kõik said terve päev odavat kütust? ERMis ei saanud ma vehkida oma väga mitteusutavana paistva 2012. aasta muuseumitöötaja tõendiga, no ei ole paremat, siuke ta ongi, nagu oleks ise värviprinterist välja lastud. Pidin ostma kontserdipileti - pärast ikka küsisin ja nad oleks mu lasknud (khmm, sisse) tasuta küll. Olgu, mis seal ikka. Ma arvan, et laadisin oma telefoni juba vähemalt 15 euri eest.Kokku panime emaga kahepeale selle Tartus-käiguga magama 105 euri ja 50 senti ning ühe onu Gustavi pildiga kaheöörise, mis mu rahakotis alatasa kahesendistega segamini on läinud. Viimane sattus ohvrikivile. Las rootslased nuputavad, kust see sinna sai. Võibolla Karl Kaheteistkümnes, nagu paljudes rahvajuttudes.
 |
| "Jakob, tee nägu, et me ei tea midagi!" |
Rahvariidenäitusel uurivad tekstiilikad muidugi kummalisi asju, igasugu pisidetaile ja materjale, mis kedagi teist võibolla üldse ei huvita. Reet Piiri tegi meile ka ekskursiooni, kuigi ma päris lõpuni ei kuulanud, sest mulle hakkas tunduma, et tekitame näitusele korraliku ummistuse. Avastasin, et olin end üsna temaatiliselt riidesse pannud. Pea igal neiu või naise kostüümil oli õlgade ümber kirju rätik, mis sõlega kinni - mul ka. Hiljem küsis Kirill, kust ma rätiku ostsin. Kostsin, et Balti jaama turult. Selgus, et neid müüb seal tema tuttav, kellele Kirill ise oli tükk aega peale käinud, et ta neid Venemaalt siia hakkaks tooma. Hea on. Rätik on vinge ja kindlasti võidi sarnaseid omal ajal potisetudeltki osta. Ma kogemata lasin mõned rätikunarmad vetsupotist alla, vaevalt, et need nüüd ummistust põhjustavad, aga ma tunnistan parem kohe üles, kui midagi juhtub, siis teate, kes on süüdi - nagu alati, eks ole, minu poole vaadatakse alati esimesena. ma siis parem tunnistan juba enne teo toimepanekut üles. Või avastamist vähemalt.
Ega ühe korraga need riided end ei ammenda, seal peaks ikka mitu korda käima nippe ja nõkse kogumas. Ainus asi, millest ma eemale hoiaks, oleks too keskmine ruum, kus mannekeenid Igavesel Defileel ringlevad - kõik olid seadistatud liikuma enam-vähem normaalsel kiirusel, kuid VILJANDI kostüümis näitsik pöörles miskipärast kui vurr nii kiiresti, et ei saanud aru, kummale otsale tere öelda. Kui see nüüd mingi vihje on... Et nagu, kelleks te neid viljandlasi peate õige?
 |
| Nupsud |
Uurali kaja püsinäitusel juhtus midagi selle seinaga, mis tegelikult peaks väljapääsuuks olema, igatahes ei soovinud ta ei minu ega ema käsu peale avaneda, ja nii me seisime nagu Gandalf koopa ees ja ma hakkasin juba haldjakeelt meelde tuletama, et... kuigi ehk ajab mulgi murre ka hädapärast asja ära. Nii me siis läksime algusesse tagasi JA kui nägime, et kellelegi teisele see sein ikkagi avanes, vupsas ema pikemalt mõtlemata UUESTI tagant otsast näitusele sisse ainult selleks, et tulla õigest kohast taas korrektselt välja. Nagu kilplaste multikas , ma ütlen.
 |
| Anu Raud. Linnulaul. 2018. Erakogu. |
Olime just saalist välja astumas, kui meist tuhises mööda mingisugune Armaada ja asus umbes 60-meetrisse kädistavasse sappa buffeelaua juures. Otsustasime ära vaadata näituse "Eesti läbi saja silmapaari", lootes, et saba lüheneb. Selle asemel tuli kaks gruppi koolilapsi juurde. Kuid Kirill ja Irina olid vapralt sappa võtnud ja nii siis ei jäänud meilgi muud üle. Järjekorras rääkisime Kaire Tali tädiga ajaviiteks matustest, sest millest sa ikka toidusabas räägid, pealegi, kui Hurt seisab esikus. Siis möödus meist jälle Armaada, kes oli söömise lõpetanud enne, kui kahvel jõuaks põrandale kukkuda, ning kui meie lauda istusime, valitses kohvikus tühjus. Oleks peaaegu võinud näha kõrrepalle mööda põrandat veeremas.
Noh, mitte päris tühjus. Kohvikus istus Anu ja ajas juttu Leila Pärtelpojaga - kange 91-aastane oli olnud traksis kaasa tulema, kuid vajas pika ekskursiooni ajal veidi turgutamist, olles õnneks peagi jälle rivis. Ma arvan, et mina oma sõjainvaliidi põlve ja paigastvenitatud õlaga olen temast palju hädisem. Meil oli kaasas ka Leo Rohlin, lihtsalt imeline keraamikakorüfee, kes saab suvel 80.
Anul oli hirmus hea meel, et me kõik hulgakesi sedasi Tartusse sõitsime. Suvel peame Heimtalisse tulema, oli kindel nõudmine, ja kui kõhklevalt vastati, et mida me teeme, meil pole suvepäevadeks teemat siis põrutas Anu: "Puhkate! No mida siis veel?" Aga seal inspireerivas keskkonnas lihtsalt puhata oleks vaat et piinamine. Teha mitte midagi, kui su pähe kargab tuhat mõtet korraga? Mõtlesin, et huvitav, kas ta juba teab, et ma olen tema kahvlid lausa "Eesti rahva elulugudesse" jäädvustanud? Lugege, kui tahate teada, mis värk nende kahvlitega on.
Hää kohv joodud, lipsasin juba kolmandat korda "oma pistiku" juurde - mul on, jah, nüüd oma pistik ERMis - telefoni laadima. See on seal nö. puhkealal. Iseenda laadimiseks tuleb mujalt pistik leida, need hallid pingid ei lae väga kedagi. Võibolla oleks sinna laemaalingut vaja. Aga ikkagi on see nüüd mu lemmikkoht kogu ERMis peale vaibahoidla ja postkaardiriiuli, sest seal saab inimesi ehmatada. Ahjaa, ma ostsin aurumasina. Ei kommentaari.
Kontserdist - "Unes nägin ma Eestimaad" - ei oskagi seekord suurt midagi rääkida, nad lihtsalt hõiskasid ja vuristasid ette Eesti kohanimesid, mis olid temaatiliselt grupeeritud. Doris Kareva luuletused kohanimede vahel kompenseerisid kogematakombel seda asjaolu, et minu kingitud raamatust oli just see poetess välja jäetud. Solistid olid Mati Turi, Meelika Hainsoo ja Eliise-Marleen Eek. Rasmus Puur, kes seda dirigeeris, meenutab mulle toda Lõvikuninga surikaati - siuke positiivne ja rõõmsameelne ja õhinapõhine, võibolla ka õhinapõhune, kuna õues meie bussi kõrval noortekooriga selfisid tehes hüppas ta kõhuli põõsasse või peaaegu. Liivimaa parim ratsanik, ma ütlen.
 |
| Vaimuvalgus |
 |
| Need on heegeldatud! |
Ei olnud üldse mõtet seal passida, sest rahvast tuli ja tuli ja šampust juua ma ei tahtnud ja buss pidi kell 8 lahkuma, aga keda polnud, olid tekstiilikad. Võibolla sattusid nad ajutiselt aastasse 1918 - kui ma postitusele pealkirja panin, kirjutasin ka sündmuse toimumise ajaks hajameelselt "14. aprill 1918". Vahet ei ole.
Rahvariidenäitus jääb veel avatuks kuni selle aasta augustini. Täpset kuupäeva ei ole öeldud.
Ma ei loe kusagilt välja, kui kaua Anu vaipu saab vaadata. Küsige ERMist. Või sõitke Heimtali muuseumisse ja küsige Anult või küsige tähtedelt või kaheksakannalt. Või luualt ukse taga või suurelt tammelt või Pikalt Hermannilt.
NB! KUID EESTI LÄBI SAJA SILMAPAARI ON AVATUD VEEL VAID 29. APRILLINI!
P.S. ja kui te laiba juurest mõne musta rätikunarma leiate, siis see on minu oma. Kui just Viljandi neiu öösiti mööda saale ei höörita.
P.S.P.S.: ostke kindlasti endale mapp Anu teoste piltidega, neist osi saab ka ise värvida ja kujundada.
Kommentaarid