Kontserdil: Tallinn Music Week Viljandi Folk Music Festival Showcase 6. aprillil 2018

Isver, seal lauses oli vaid üks, okei, kolm eestikeelset sõna. Ma tean : kui ütleks showcase'i asemel väljanäitus ?

Ma ei jätnud minemata sellele sündmusele. Kuigi pärast hommikusi kurbi uudiseid polnud väga tuju. Aga miskipärast tundub, et elu püüab praktikas demonstreerida seda, millest sai hiljuti räägitud, telefonis... Et kuigi sa võid kurvastada ja leinata, aga mõni hetk hiljem läheb elu omasoodu. Kes teeb raadios saadet, kes joonistab pilte või monteerib videot, kes käib kontserdil.

I didn´t NOT go, although I hesitated.  After the sad news in the morning I wasn´t much up to it though. But seems like life is trying to give me a practical demonstration of something I talked about on the phone, with a certain person... That I might grieve and be sad but in the evening, show will go on. Someone has a talkshow on the radio, someone is editing videos or cursing the weather.

jah ma mäletan. Seda, et kogu aeg ei pea olema huvitav. ma ei käigi kontserdil sellepärast, et huvitav oleks. Ma käin seal.... mõtlemas võibolla. Ma olen ikka ja jälle öelnud, et muusika korrastab mu mõtteid. Täna, kui kell 20 alustas Mari Kalkun (kes tuli mulle eile vastu Balti Jaama tunnelis, kuhu oli vajunud kogu talviselt jäine õhk pakku pealetungiva kevade eest), mõtlesin hoopis: aga miks mu mõtted vajavad nii palju korrastamist? Mis seal siis sassis on? Tegelikult polegi nii väga sassis. Nad lihtsalt kappavad pidevalt  sajas eri suunas nagu metsikud hobused ungari pustas ja muusika aitab mul neid veidi taltsutada.

Yes, I do remember. That life doesnt need to be exiting. I don´t go to festivals for them to exite me. I have said countless times that music helps me organize my thoughs, but today I was pondering, why my thoughts need this much constant organizing. What´s wrong with me? Why are my thoughts messy, do I not know where I am going? Um, it is not that it´s messy, they are just so wild and untamed going in every direction like horses in magyar pusta. Music makes them stop for a while and line up so I can tell the strong from the frail.

ahjaa, et iga päev ei pea olema kontsert ja pidu ja festival ja enamus aega ongi igav, jah, see on ka tõsi. Aga kui siiski midagi toimub, siis toimub ja sellest ei pea kõrvale jääma ainult selleks, et igapäevase igavusega hõlpsamini leppida.

I don´t intend to miss any even that is in my "hood" no matter what happens. Even if I keep thinking of my friend Mikk throughout the event without fail every minute. Missing out on something just because everyday normality is not as bright and festive, that´s just illogical. 

Noh, ja ma ju pean neid lihtsalt nägema. Neid inimesi, kes teevad seda muusikat. Mis mõte muidu üldse muusikal on? See peab olema elus. Plaadid on ka toredad, nad peavad muusikuid samuti üleval, aga siiski. Ma kuulan CD-sid üha vähem, pigem juba otsin raadiost mõne live´i. Kui kerkib see neetud autentsuse teema, ikka ja jälle, ja  pole rahul elektroonilise saundi või vidinatega, või sellega, et muusik on üldse laval,  et ta on esineja, kes esitab muusikat, et ta on "ebatõeline"... ma ei tea. See on see, kes NEMAD on. Teised on teistsugused. Ma mõtlen, et laseks lihtsalt olla. Me oleme kõik loojad ja tahame oma võimalust. Kindlasti oleks need ehtsad rahvapillimehed ka pauku ja mürtsu teinud, kui neil oleks olnud vahendeid. Sest peamine on mängu rõõm.

They need to be seen, too. Heard live. What´s the point otherwise? CDs are all good, they make money. But talking about this damn authenticity subject,people being unsatisfied with the "performed" folk music, I understand, truly I do, that the heritage must be alive, but how much do we really know what was "before"? We just know from a certain point.  Are we really good enough judges for authenticity? However, this is what THESE musicians do, this is what THEY are, so it is authentic in this time and era and may nobody doubt that 150 years from now, because I have SEEN it. I bet a busker 100 years ago would have LOVED a looper. They would have had SO much fun with it. How can we know? We never even SAW them play. Live. Not, like, on a recording. There is joy and curiosity in every musician whatever the time. They are always evolving. 

Näiteks Karoliina Kreintaal, kes Mari Kalkuni setis minu kõrvale istus ongi üks kolmandik müstilisest Tinturast, mille olemus mulle siiani selge ei olnud. Ma arvasin  et see hääl kuulub mingile tehisintellektile.

For example Karoliina Kreintaal, who sat next to me on Mari's set is, to my surprise, one member of the band Tintura, the voice  that I had thought belonged to an AI. 

Mari seekordne projekt oli minu meelest mõjusam kui too neljane koosseis, kellega ta juba mitmel showcase´il ja mitmel folgil on käinud. Kaks tšikki pillide taga. Laulud metsast, mis  praegu tuline teema. Mis on alati tuline teema... Mets, metsavennad, me oleme täitsa puudega... ja seda ei saa tõlkida õigesti.

Mari the Turkey or Mari Kalkun, I have tried 50 times to correct the translation for names in Google translate but it just keeps getting worse. I like this team more than her previous 4 member band. More simple,  more proud. Forest, forest brethren, the relationship to trees was her theme. Untranslatable - me oleme puudega. 

Teiseks Kapela Maliszow - mille kohta ma ükskord ütlesin, et nad on nagu autod, mis sõidavad kõik eri suunas, kuid jõuavad samasse sihtpunkti. Muusikaline paradoks.

Kuid võti tundub olevat üksteise jälgimises, silmsides (olgu, Szusannal olid suurem osa ajast silmad kinni, aga võibolla näeb ta millegi muuga). Nagu ütles pärastpoole Maarja, kellega lava ees kokku sattusin, ket saad kohe aru, kes mille peal väljas on. Nad ei naerata nii palju publikule ja ei "esine" vaid pööravad sellevõrra rohkem tähelepanu oma pillimängule.

Tundus, et Kaspar oma viiuliga improviseerib kogu aeg, kuid tegelikult jälgis ta, mida teeb isa, kes istus kui meiupuu keskel, lastes lastel ümberringi marutada. Meiupuu, mil on silmad.

Szusanna näoilme ei muutunud terve selle pooltunni jooksul, ehkki ta siin-seal ootamatult mardusena kriiskas ja hüüatas; ta jäi lõpuni cooliks nagu Eestimaa kevad. Trummi mängis ta ka ilma selle peale vaatamata. Ja viimase palaga läksid ka poolakad peruks nagu metsikud hobused. Äkki  mu mõtted on ka Poolas valmistatud ja minu aju loeb lihtsalt teksti peale nagu pesupulbri reklaamis...?


Next, Kapela Maliszow. I once expressed their playing as "3 cars driving in opposite directions but arriving in the same place". A musical paradox. The key seems to be observation - eye contact with each other rather than the audience, They don´t play to please, they don´t do tricks, they don´t smile. I don´t mind if other bands do though. I don´t mind performers, flirting with the audience, just let them be. It is also an art form. I am fine either way. Give everyone a chance, you know? But back to Kapela Maliszow. Jan, the dad was like a world tree or maypole calmly in the center with his kids prouncing around . Well, Szusannas face never expressed emotion, She is one cool kid literally. She doesn´t once glance at her drum or what her other hand is doing either. No need. Maybe she has eyes somewhere else. In the last tune the polaks went wild like my thoughts and wild horses.... Perhaps my thoughts are made in Poland and my brain just reads the dubbing text on them. Like in a washing powder commercial. 



Hea, et ma olen omandanud oskuse pimesi kirjutada. Käekiri on isegi täitsa loetav. Curly Strings 120 (muide - "we turn 30" mitte "we get 30"). Avastasin kummalise asja: muusikat mängides kartmatu Eva süda vajub saapasäärde, kui ta peab inglise keeles rääkima. Ta tundus pabistavat  samamoodi nagu esimest korda avalikult kõneleja. Ma ei kirjutagi midagi, kuulake parem neid ovatsioone.

Itś good that I have learned to write in complete darkness - I´ll go to work tomorrow and stumble upon mines in the dim light of the Seaplane Harbour, but somehow, I am fine on concerts. It is also good because perhaps the security guard who wanted to take my nuts away at the door (why, man? are you a squirrel? do you think I will throw them at musicians? They were in my bag because I forgot...) would also want my notebook (or are you a  dog that wants to chew on it?) I dunno. Better safe than sorry though. Nop offence. I know you just do your job.  But it´s just nuts tho.

Curly Strings doesn´t need any words. It is one of those "No Comments" moments with peoples ovations. The strangest thing was Fearless Eva turning into a stuttering mess. Maybe it was a one-time thing. 

Ei, siiski, ma pean ütlema, et nad on nagu kevadised koerad, ehkki kevad pole veel õieti tulnudki, ja nagu koer kondile pühendab Villugi laule sellele, mis on talle kõige olulisem. Mitte naisele, vaid diskgolfi kettale. Ausus on kõige alus igas suhtes, kas pole? Aga  nii kui viiul tantsu alustab, siis võib Villu pilgust küll lugeda, et ta ei ei suuda ikka uskuda, kui äge naine tal on.

I still have to say they were like dogs in spring even if it hasn´t arrived yet. Maybe they carry it everywhere unlike the rest of us who act like they get snowed on even in summer. Like dogs to their bones Villu dedicates songs to what really matters in life. Not his spouse, but his discgolf equipment. Honesty is the beginning of a good relationship I guess. But whenever the violin starts dancing Villus eyes express disbelief and awe that he has such a kickass wife. 

Novott, ja Emir Kusturica, ei, see on mingi Ungari perepunt, aga üks vend näeb välja nagu Kusturica noorena. Söndörgö. Ma ei ole midagi kirja pannud, sest ma ei suuda nii kiiresti mõelda. Hea, et ungarlastele kohe soomlane otsa pandi, muidu mul oleks ajus ikka lint katki läinud nagu vanal grammofonil.  Ainult seda tean, et nad esinevad kuskil tasuta ka - vaadake TMW Linnalava kava.

Emir? Emir Kusturica? No way, it is one of those hungarian guys. But one bloke looks like young Kusturica. Söndörgö. I have no notes about them, they were too fast for my thoughts to catch up.  It was a good thing there was finnish liima, no, Maija, to glue together the broken tapes in estonians´ brains right after. Well.... if only...

Soome külm ja soome masennus ja kõik asjad on veel kangemad kui vene viin. Kui ikka soomlane on sünge, siis sajab Eestis mitte rahet, vaid vikateid. Aga Maija Kauhanen oli ilmselt minu lemmikesineja tänasest (eilsest?) õhtust, mõneti kuna tema omaloominguline Raivopyörä (mis ei tähenda onu Raivo ratast, vaid silmipimestavat vihahoogu) meenutas mulle Tormise Eesti ballaade. Teisalt kuna ma naudin alati seda, et ma saan soome keelest aru ja paljud ei saa, aga sellevõrra oli too lugu minu jaoks ka jubedam võibolla kui teistele. Teate, kui te olete ka kaamose ajal jala murdnud ja kuulnud metsas hunte, siis te võibolla mõistate. Seda hirmu. Kiitti, Maija, olit hieno.
Ja ma mõistan ka seda muserdavat tunnet, kui su sõbral on valus ja sina ei tea ega näe. Minä ymmärrän, Maija, millaista se on, kun et tiedä... tai kun ystävät kärsii etkä osaa autaa. Ja hyvä jos voisi ainakin Virossa puhua suomea koko konsertin, eikö vaan?

Finnish cold, finnish depression are something else. Finnish anger is ... something you probably don´t want to see. Maija Kauhanen might have been my favorite tonight. Her Wheel of rage reminded me of Veljo Tormis´s Estonian Ballads which are also rather bloody and violent. But hers had a desperate undertone.... the cries of a helpless person. this time, even though I always get a kick out of understanding finnish when most people don´t, it made the story a lot scarier as well. You will never understand.... unless you broke your leg in a forest with -25C because of a crazy drunkard who threatens to bury you in snow and hear the wolves howling in distance.  Something similar to this but scarier. Ette ikinä ymmärrtäisi .. Maija, kiitti,  Olit hieno. 
[that was finnish, don´t pay attention. it is between us].

Vana tuttav Kalascima paneb ilmselt mõnelgi pärimusmuusika austajal vere keema. Et misasja, dubstep? Räpp? Elektroonika mitte lihtsalt abilise, vaid instrumendina? Aga kuulge, miks mitte. Ma pole ka teab mis elekstroonilise muusika austaja, eks ole, kuid kui folgil avaneb šanss võtta üle ööklubid ja DJ-de töö, siis...et... oota, mu klassivend on DJ. Eee... okei. Mängige sõbralikult koos. Muusika tuumaks on Kalascimal ju siiski traditsiooniline mitmehäälne laul ja harmooniad. Ma kupatasin papsi nende tasuta esinemist kuulama, ma ei tea, kas ta käis. Kuid ma ei näe elektroonikas mingit Frankensteini koletist, et peaks ta luuaga eemale peksma. Ükski punt peale poolakate polnudki täna päris "puhas".  Rüüt kõlas "justkui", aga polnud ju ka. Itaallaste ID on siiski väga selge. Ma kujutlen neid Hollywoodis Pootsmanni asemel kütmas. Ja Viljandi Folgi järgmine teema ju ka haakub veits. Alternatiivne lähenemine, uued ideed, uued projektid...

The good old Kalascima from Italy has made an unexpected turn and brought in electronic instruments - not as just "tools" but as forms of expression... And... dubstep? RAP? Ok... well. I see it as a positive thing tho. If they can take over night clubs like this - imagine this kind of music slaying in Hollywood instead of Jüri Pootsmann. Or replacing DJs---- wait, my class mate is a DJ. I shouldn´t say this. Play together nicely. But isn´t this what the next Viljandi Folk will be about, finding a new sound, breaking all the taboos?  I say, it is not a Frankenstein monster - and he was not a true monster, just misunderstood. It is just my vision now, though.You can always reconvince me, why not. But at this moment, I don´t see anything wrong with it. Even as I also sync with the unaided, natural music, the sound of an instrument alone. 

Rüüt, kus mängib, noh, tuttava mees, kes istub kasti otsas, mida tahaks proovida värkstoas ka meisterdada, aga mul vist lintsaagi ei lastaks kasutada. Kui see pole laseriga lõigatud. Ja ma õmbleks siukse pika seeliku ka omale nagu piigadel. Üldse ma tahaks olla nagu nemad.... Lennusadama pleilisti saaks üle 5 aasta mitu uut mereteemalist lugu ja.... väga armas igastahes ja publik armastab neid ka. Tupsununnud.


The band Rüüt has the husband of a friend in it, so go buy their CD if you haven´t. And I want to try make the boxes they sat on in a workshop but I doubt the museum would allow a bandsaw. And I would like to sew a skirt like that. In general, I just want to be like them. Cutie pies. Two of their songs might be a good addition to the playlist of the museum which has not been renewed 5 years...



Ma tahtsin tegelikult enne Trad Attacki ära minna (gasp! Reetur! ), kuid ma ei saanud välja saalist. Hunt oli ees. No päriselt. Ja ma ei räägi neist ka midagi muud kui et Tõnu hambad on ikka nii valged - see oli ainus asi, mida mul üle selgade õnnestus näha. Ma oleks pidanud laskma Jalmaril katsuda kõiki mu pangakaarte, kuna kõik mis ta puudutab, muutub ju kullaks.

I wanted to leave before Trad Attack (Gasp! I am sorry, but the wolf. .. No actually I am working today and going to a concert just as long as this one in the evening!) I was way at the back and didn´t see much, except for Tõnus´ white teeth shining brightly above the drums or was that the lights.  I should have let Jalmar touch my debit cards, everything he touches turns into gold after all. 

Ära minnes mõtisklesin nii nagu eelmisel korral, kui veider see ikka on, et minu vana koolitee kõrval asuvast endisest Kalinini tehasest ei voolagi välja töölised, vaid hipsterid. Ainult kastanid Reval Cafe ees on samad, ja ma imestan, et neid pole raiutud. Ma peaaegu võiks uskuda, et leian veel maast samad kastanidki, mida lapsena korjasin. Nähtamatuna.

Leaving, I was still as amazed as the last time that the former factory on  my former way to school is now full of hipsters, not workers that I have once seen pouring in the gates at 7:45... only the chestnut trees in front of Reval Cafe are still the same. I might even believe the same chestnuts I once picked are still on the ground... invisible.. 

Jah, nii ma siis "pidutsen" ja tantsin haua peal. Kuigi peamiselt ma tegin märkmeid nagu ikka. Üritasin pildistada ka aga see pole teab mis...

 So if all this is dancing on a grave, so be it. I mostly just made notes though, like always. It´s just the only way I know how to be...