Tallinn Music Week Made in Baltics: Sony Music Night Vene Kultuurikeskuses 7. aprillil 2018

Katkestus ja rõhk. Kui miski hetkeks peatub. Kui autod seisavad voori taga. Kui vihm jääb järgi. Kui tööpäev saab läbi :-). Tänutunne tühjusest, katkestusest. Lõppemisest... Saad alles siis aru, kui olulised need on, kui miski juhtub jooksma monotoonses jadas nagu õhujuga auguga hüdraulikaventiilis. Umbes samamoodi oli ansambliga Miljardid - mulle mõjusid nad kui katkine ventiil. See, mida nad tegid, oli professionaalne, kahtlemata. Koosseisu kuuluvad ometi väga head pillimehed. aga Marten Kuningal on eriline anne kogu potentsiaalne energia justkui reketiga laiali peksta. Antienergia. Dada. Kaos. See oleks justkui mingi hipsteri pinnapealne mäss sügavuse vastu.  Muusika on šamanism, see on rituaal, loob energiat, kuid Miljardid mõjuvad  justkui antišamanism. On muusikat, mis annab energiat, ja on sellist, mis seda sinust välja imeb. Mulle hakkas tunduma, et see võiks olla muusika, mida kuulab trenditeadlik sarimõrvar käsitööõlu libistades oma pimedas keldris enne, kui suundub Kalamaja ökopoodidesse ohvreid otsima.  Mitte et ma ei TAHAKS et nad ka mulle meeldiks, sest bändi kuulub ju ometi ka üks Draakoneist, aga üks koosseis puudutab mind sügavalt oma laulude sõnumiga ja teine kohe üldse mitte. Ei haaku lihtsalt. Või ma olen lihtsalt nõme jonniv antifänn? Las meeldib neile, kellele meeldib, aga ma otsustan enda eest ise.

Break and emphasis go hand in hand. When something stops, like cars behind the red light or rain ... or music. Gratitude for the break, the temporary End. You´ll appreciate it when having to bare with a monotonous unending noise. Like air hissing out from a broken hydraulics pump. Or the band Miljardid. What they did was well done, professional and all, but Marten Kuningas has a special ability to make a good thing boring. It is like he is an antihaman. Music - to be more proecise, a live concert, is an act of shamanism, a ritual, it is spellbounding, it generates energy. But it felt like all energy was being chanted into void in me. I imagine Miljardid is what a trendy neighborhood serial killer listens to while sipping handicraft beer in a checkered armchair in his basement (from an LP), before he heads out to look for victims in the lifestyle shops of Kalamaja. And it is because there was no real emphasis, a true full stop in any song, like the serial killers ideas  run in circles inside his brain in an endless scream of madness. Do you think I dont WANT to like it? There s one of the Dragons in the band after all. But there is nothing I can do - in one case, the songs really touch my soul, in another case, they just don´t. Or perhaps I am a lame whining anti. Let people who like it like it to their hearts content, but I´ll decide for myself.

Aga tagasi algusesse. Ma olin siia tulnud kõige rohkem Rasmus Rändvee pärast. Kuna see oli tema esimene avalik etteastumine sooloartistina - ja selle kohta oli tal lugusid tunduvalt rohkem kui ma oleks eeldanud. Arvasin, et vahest ongi vaid kolm tükki. Mu ema on suur Rasmus Rändvee fänn (talle meeldivad ainult alla 25-aastased, praegu rihib ta ka Vajé d ja Karl Killingut). Saal oli tühjavõitu. Ei, vabandust - olgem positiivsed. Saal oli peaaegu täis. Misiganes, et Miljarditel selline mass saali vajus. Asi pole kvantiteedis, vaid kvaliteedis. Nagu Mikk Sarv alati ütles: kui kohal on need, kes on, siis on kohal õiged inimesed. Ei tasu keskenduda neile, keda pole seal. Neil polegi sinna midagi asja. Hoolimata sellest, et kontsert toimus kontserdisaalis, oli SEE pauk, millega Rasmus lajatas, mõeldud pigem staadionikontserdile. Tõesti, tundus, et see on kavandatud kõlama Lauluväljaku teise otsa. Ma, tobu, olin istunud otse suure laelühtri alla, mille teravik ähvardavalt mu pea kohal kõikus, ja ma kartsin, et see kukub mulle otse pähe, kuna öeldes kõikus, siis see tõepoolest kõikus - tundus, nagu Eesti laul 2017 maavärina efekt polekski olnud kaameratrikk. Kui aus olla, siis arvasin ma alguses, et muusika tuleb fono pealt. Ma ei tahtnud uskuda, et ta suudab laulda nii võimsalt. Aga tõesti, see oli täiesti elus esitus.

But back to the beginning. I had come here mostly because of Rasmus Rändvee. Because it was his first public performance as a soloist. For that matter he had more new songs - good songs - that I expected. I thought, well, perhaps 3, or 4 max. My Mom is a big fan of his ( she only likes young guys under 25, currently shifting to Vajé and Karl Killing). The concert hall was not very full... no, that´s not it. It was almost full. It was super good. So Miljardid got almost a full house, whatever. It is not about quantity, but quality, you know. Comparing oneself to others is useless. You just do you. Like my late friend Mikk Sarv said: when whoever is present, is present, then the right people have come. No need to concentrate on someone who is NOT there - it is not their place, what do you need them for? Despite the concert being an indoor one, Rasmus´s act was meant for a stadium. I felt like it is supposed to be heard to the other end, way up hill on Song Festival Grounds. In that sense, the band himself was in the wrong place. Just add some kickass stage show and really big sound boxes, and... I had sat right under a big chandelier, and I got scared it would fall on my head, because it was literally shaking - it totally seemed like the "earthquake effect" they used for him on Eesti laul 2017 wasn´t just a camera trick. To be honest, I thought he was using a phonogram first. I just couldn´t believe his voice could be so powerful live (last year on Eesti Laul I was way at the back and it was a bigger hall so maybe the impact was smaller. Now 7th row, just wow.  

Kuigi mu tähelepanu kippus hajutama  bändi trummar, kel käsivarred tätoveeritud (ehtsad? või ei?) ja seljas rippus Paiste särk. Tundus, nagu oleks üks kikkvuntsidega inseneridest Suure Tõllu masinaruumist plehku pannud. No minge vaadake ise fotot laeva töökojas, sama mees. ma võin vanduda. Ma olen kindel, et ta ka võib.

My attention kept being distracted by the drummer though - a guy with tattooed arms and a Paiste shirt - who was the spitting image of an engineer from steampowered icebreaker Suur Tõll with his moustache. Go and see the photo at the workshop - it IS the same guy, I swear! I bet he can, too. 

Rasmus esineb, nagu oleks tal juhe otse akus. Ilmselt noorus? Aga selle juhtme otse akusse pistmisega tuleb ettevaatlik olla, nii võib süüde läbi põleda. Muidugi, esimese avaliku etteaste puhul ei saa end ju säästa. Kuid see energia, millesse ta publiku kastab, hakkab külge, nii et kui ta kuulutas välja: "Järgmine lugu on "This love"!" siis röögiti tagareast täiest kõrist: "JESSS!" Siiski, loodan, et ta ei kuluta end liiga ruttu ära. Energiat tuleb õppida doseerima. Küsi onu Evertilt nõu.

Just what is the ignition? Youth, maybe? Rasmus is so hotwired. You need to be careful with that - may just burn your fuse. But I guess this was an all in situation where he couldn´t hold back. The energy was transmitted to the audience, who were so pumped that when he declared the next song is going to be Eesti Laul 2017 "This love", someone jumped in the air and squeaked "Yessss!" 

Heliproov ja ühenduse kontroll. Vaatasin neid Tõsiseid Inimesi, Iirist, kes näib laval rõõmsameelse tuulepeana, kuid oli enne esinemist veel keskendunum kui show alates, mil ta rohkem nautis lauldes naba liigutamist.  Kui tihti ma ise enne kontrollin, kas on üldse ühendust, enne, kui midagi teen...Muusiku elu... pool sellest on juhtmete ühendamine?

Soundcheck and going over all connections, do I perform a connectivity test before working with people?  Am I as thorough in my preparations - should I be, even? I don´t know. But I was looking at all these serious people who might seem like careless little airheads when performing just untangling wires and plugging cables before they put the stage face on, and I felt like that´s what a musician is, really. Just checking the plugs all the time. 

"Kõik Iirise lood on ühtemoodi!", ütleb keegi. Aga igav ei hakka sellest hoolimata.

Jalutan treppidest üles-alla Draakoneid oodates. Juba 10. inimene lõgistab kohviku Troika ukselinki. Ikka kinni. Baarides jagatakse vist ainult alkoholi. Aga kui ma tahan kohvi? Järgmine kord pistan siis espressoube taskusse. Koerapildid ühes Vene Kultuurikeskuse koridorigaleriis aitasid pisut. Seal on üldse väga vahvad näitused, aga väljaspool sündmusi ei seisa mul meeles vaatama minna.

Walking up and down the stairs waiting for Dragons - about 10 people at least have tried the door of Troika cafeteria. No coffee today, not even tea, only alcohol. Minus 10 points, Tallinn Music Week. You have such a long night and you don´t help people even stay awake? The portraits of dogs in one of the hall galleries helped a bit. 

Draakonite uued lood... Hold On, We wait for the light ja Little Love panid rahva õõtsuma nagu arvata oli, teised niiväga mitte. Minul on kuidagi õnneks läinud. Iga kord, kui draakonid uute lugudega välja tulevad, olen oma elus sarnases punktis või mõtlen samade asjade peale. Nad muutuvad justkui üha sissepoole vaatavamaks, sisemist segadust analüüsivamaks või mingisugust seisundit peegeldavaks. Selline sisemonoloog võibki jääda osadele kuulajatest segaseks nagu šamaani mõistukõne. Siin on siiski olemas seesama Katkestus, mis laseb sõnumil settida, kajal hajuda, nootidel ladestuda, fraasidel mällu sööbida, rütm ja kordus, mis meenutab loitsu. Minu tooli kõrval viskasid lakka, näppu ja nalja Eva ja Villu, pool krussis keeli.Tundus, et Eval oli mõndagi öelda, ta vaatas lavale teraselt ja natuke arvustavalt. Uh-oh....Peamiselt nad siiski tšillisid niisama.

The new songs from Dragons... As figured, some of them, that were first released in the spring, pulled the audience up from their chairs and made them sing along. Others, not so much. Not that the songs aren´t as good, that s not it, but I think... I am lucky because every time they come out with something new - and different - I am in a very similar place mentally or thinking about similar things as the songs talk about. They are becoming more introspective, sort of like sorting out some kind of tangled threads, self-reflecting... It can be slightly distant and derailed, just like the words of a shaman. But that´s what brings it closer to a true spell compared to more "outward" and extroverted songs aimed to please the audience. The dozens of repetitions (which have always been there, but become even more prominent and the Breaks, the beat that halts to let the words sink in, the phrases set and the echo disperse. It  is starting to remind me of  a shamanic drum. Maybe self-reflection and introspect brings music closer to the original roots - which is to tell a story and heal people through rearranging their soul.

Ma vaatasin arhiivist Tähelaeva 2004. aastast Mikk Sarvega - sama aasta vist, mil ma temaga tuttavaks sain. Ta rääkis seal ühe loo Lõuna-Ameerika šamanismist põlisrahvaste juures. Ühes külas oli kaks šamaani. Ühel polnud justkui mingeid šamaani tundemärke, ta lihtsalt käis majast majja ja rääkis inimestega, jagas ravimtaimi ja rahustas lapsi, aitas sünnitustel ja nii edasi. Teine jooksis mööda küla ringi, karjus, värises, tantsis ja nuttis. Valge inimene pidas teda vägevaks šamaaniks. Külaravas aga kehitas õlgu ja nentis, et see ju lihtsalt mingi totakas. Ma arvan, et Mikk oleks Everti kahtlemata šamaani tee algkursusele kutsunud, kuna ta oskab minna sinna sisemaailma, kuulata, mis ta enda see on ja otsida vastuseid. Või korrastada kellegi teise sisekosmost lugusid rääkides. Enamikul inimestest ei ole vähimatki keskendumist, mis puutub neisse endisse. Pinnapealsus on hirmus tõbi. Võibolla pole need uued lood nii publikule suunatud ja ekstrovertsed kui vanad, aga nad hakkasid mulle meenutama üht handi laulude plaati, mida ma Lapimaal kuulasin, kui mul oli hirmus koduigatsus ja keegi minuga mitu kuud ei rääkinud. Toda CD-d kuulates oli tunne, et keegi räägib just minuga, et keegi on veel seal ja jutustab pikki rahustavaid lugusid. Ja kadudes Draakonite lõpututusesse fraasikordustesse on  ka selline tunne... natuke teistmoodi küll: nagu poleks kontserdisaalis neid teisi inimesi üldse, võibolla pole isegi mind, on vaid lugu rääkiv nõid, kes on meid kõiki välja mõelnud. Me oleme tegelased...Loomulikust loojutustamisest alguse saav muusika.

I watched an old TV show with Mikk Sarv, where he told a story of two shamans in a village in South America. One was very quiet, but always helped everyone, calming them with his words and silent humming, never singing chants or casting spells. The other was turned outwards, screaming, dancing, crying, running. The white man thought it ws a powerful shaman. But the local villagers said: "He is just a crazy man." The other one was the real shaman. I think Mikk would have wanted Evert in his masterclass. Somehow I was reminded of a CD I borrowed from Rovaniemi library when I was very homesick and no one had talked to me in months in that pitch black polar night - with Khanti chants. There was a quiet voice singing a phrase that felt like sitting my the table in a hut, telling stories to each other. It was a great comfort. I felt like someone was there with me, telling me calming stories. I wasn´t alone. The repeats in Dragons´s songs are similar with a twist: they make me feel like the crowd around me doesnt exist. Even I don´t exist. We are just characters in the story the Witch is telling...  We are all made up. 

Mis ei tähenda, et Rasmuse müristamine ja jõud oleks mulle vähem meeldinud. Tema intensiivsetes lugudes, nende sõnades on kohati siiski ka sedasama introspekti. Ma ei tea, kellega koos need kirjutatud on.

But it doesn´t mean I would want Rasmus to tune down his energy. He reminds me of Merry and Pippin getting their hands on the firecrackers... Must. Have. A. Blast.

Nüüd natuke korralduslikust poolest ka. Mulle jäi segaseks, kas ma näiteks tohin pildistada, kas ma tohin jagada midagi, midagi ei öeldud ega kirjutatud selle kohta. Samuti, kui on kirjas "uksed kell 19", siis peaks ikka täpsustama, et mitte veel saali uksed. Võibolla te peate seda elementaarseks, aga... Ja ikkagi see kohv. Kui kontsert on kella poole üheni, siis ma tahan kohvi! Andke mulle! Ning kas ja millal ja kus oleks võimalik esinejaid lähemalt näha ja näiteks aitäh öelda, seda ka keegi ei öelnud. 

I felt that the organizing was a bit random on this concert, I didn´t know whether photos or filming was allowed in this case, can I share stuff, where can I meet the performers, will they be outside, and of course, where can I get a coffee to stay awake till 1am... It was a kind of whatever arrangement, see for yourself what you can or cannot. 

Aitäh kõikidele esinejatele andsite igal juhul oma parima, Iirise koduplaneet on ka kindlasti väga uhke ta üle ja. Jah. Thnx.
Thank you to all bands, you did your best, thank you for your hard work. Iiris´s home planet must be very proud too. 





Kommentaarid

Populaarsed postitused