Kontserdil. Bryan Adams: Ultimate Tour Saku Suurhallis 2. mail

 Teaser teaseri otsa. Soojendusbändi asemel näeme Bryani pead kärbseid vitsutamas, mõnd tolmuharja ning paari lendurit. Pikk sissejuhatus, aga võibolla see on osa zen´i.

Ja siis ta hüppab lavale ja alguses mulle näib, et ta teeb lip-synci, sest kõik on liiga sujuv ja liiga veatu, et olla päris. Kogemus, kogemus on see, mis siin räägib.

Teaser after a teaser, instead of a warm-up band there is a head eating flies, dusting brush, some flying men. Maybe it´s his zen. When they jump out, it all seems too smooth to be real. But that is experience... that is the experience talking. 

Need pole mingid õhku täis popstaarid, kes meie ette astuvad. Need on korralikult laagerdunud muusikud, kel on siht juba selge ja pole vaja end enam kellegi ees tõestada.

This is not some pop star but a seasoned musician who has it figured out and not needing to prove himself to anyone. 
 [Go Down Rockin´]. 

Jah, kindlasti, aeglustamata. Aga mitte veel. Veel on aega rokkida edasi. Ja võib uskuda, et nad seda teevad, viimse hetkeni. Iga sõna igast laulust, mis varem oli lihtsalt hitt, on nüüd küpsenud, saanud aega valmida, omandanud värve ja tähendusi, mahlasust, mida sel sündimise hetkel ei saanudki veel olla. Alles nüüd on need lood Päris. Teadvustatud. Neil on tummine säsi, mis nõretab varjundeist.

Yes, Go down rockin, but not just yet, there is still time to rock more. without slowing down. And we can trust them to. Every word from every song has grown and matured with time, gained color, flavor, meaning, juicyness. It is only now that it is becoming real and true. How could it have possible been "finished" when it had just been born? NOW their core has awoken.

Nad on nagu vanad madrused, kes tunnevad oma laeva, oma kurssi, nad ei pea kramplikult roolist kinni hoidma, et faarvaatris püsida. Nad on jõudnud selgusele, millest nende muusika tegelikult räägib - kui enne võis seal olla teesklust ja ettekujutust, siis, kui kogemus puudus, kui kõik püsis vaid puhta õnne ja juhuse peal. "Mida teab üks 20-aastane armastusest?", kehitab Bryan kontserdi lõpupoole õlgu. "Mitte midagi." Sõnum, mis me saame tema nooruspõlve - kas see on üldse lõppenud? 18 kuni sured ju! - lugudest, on see, et näita uhkusega oma minevikku ja olevikku, nii oled iseenda tulevik. Tulevik on praegu. Kuid tunne pinnast, millele seda rajad.

They are like ragged sailors who know their ship, their agenda, their course, they can let go of the steering wheel, they are on autopilot. Their music, no make-believe, no faking. "What would a 20 year old know about love? The message we get from the songs of his yough - well, 18 till he dies though and it totally looks like it, too! - is that you should proudly show your past, your present to be your own future. Future is now. It is yours to build but you must know well what it is you are building on. You must know your foundation.

[Cloud 9]
See on rohkem kui enesekindlus. See on sundimatus. Vaba inimene. Piirangutest, survest... "Kas ma räägin liiga kiiresti?" küsib artist vahepeal. Ei, ma olen jõudnud kõik kirja panna.

"Am I talking too fast?", the artist asks. Nope, I have written down everyting. "Shake the booty!" A person who is more than confident, he has inner freedom from all kind of pressure, frames and set limits to expression.

"Värista peput!" hõiskab ta, kui keegi rahva seast on lahkelt aidanud ära tõlkida väljendi "Shake the booty!", kui kõlama peab üks rokkabilli lugu. Ja mis sest, et üle lava siiberdamine võtab mõned mehed võhmale. Ei jäta. Lõpuni välja.

Keith gets just a liiiitle bit breathless running back and forth between microphones, but that´s the charm. To do it anyway, like "So what, man?" 

"Cmon, Bryan!", hüütakse lugude vahepeal. "I am coming!", kõlab lavalt, ja mängult-vabandavalt ironiseerib laulja: "Mul lihtsalt võtab paar sekundit aega see pillide vahetamine." 

Someone shouts: "Cmon, Bryan!" and the singer doesn´t lose. "I´m coming!" (Hurriedly, fake-apologetically). It takes him half a sec to switch guitars, he says snarkily.  

[Here I am]
Jah, ma näen.
Yes. I see.

[ When You´re gone]
Ta täidab lava ka üksi. Mingi müstiline energia... Ilmselt loeb mu mõtteid, sest tunnistab, et kui kõik laulavad koos, sünnib võlukunst. Magic. Nii et laulge, kui tahate, siis laulge julgelt!
Olla üksi ja mõjuda suurelt on tõelise Muusiku tunnus.

He does fill the stage all by himself. Lights off. Alone. Mystical energy. I wrote that as he spilled right after: "Singing together creates magic. So sing, don´t hold back!" I can´t imagine whether the whole crowd singing can be inconvenient. He doesn´t show it even if he is a bit bothered. But there is no way to not sing along. To stand on the stage alone, huge stage, and still fill it, unplugged, that´s the power of a True Musician. Not just some random pop star. An artist.

[Everything I do]
Publik on kuvatud lavale, mis veelgi juba niigi saalis valitsevat esineja ja kuulaja ühtekuuluvustunnet süvendab. Saame sellest sõnatu sõnumi väärtustada inimesi enda ümber. Bryan Adams hindab oma bändikaaslasi ilmselgelt väga kõrgelt. Ja oma publikut. Kaamera näitab meid, tavalisi inimesi, andes märku: igaüks teist on väärtus. Te olete väärt, et olla laval, et kogeda publikust iseenda ägedust.

Appreciation of people around you is key. Show the gratitude, live in appreciation. Projecting the audience on the background is a very nice gesture. It creates the message: you are all valuable. I am grateful for your existence. Each one deserves the stage and to look at their own awesomeness. Everyone on this concert ROCKS (hmm, that´s also the name of a toothpaste I think)

Video

[Have you ever really loved a woman]

Tequila? Poisid lihtsalt panevad kildu. Noh, neil on ka õigus väheke auru välja lasta vahepeal.

Nanananana "Tequila!" Now it is getting silly a bit. These five geezers are goofing off . 

Ja "18 till I die" ning saalis lausa müristab. Nagu vanne. Jah, ja see ongi nii, peabki olema, päriselt olemegi 18 kuni sureme - "See polnud nii kaua tagasi!" [Naer]. "Ma ei tee nalja." [Piinlik vaikus] Tõesti mitte. Peame kinni sellest vandest? Püüame. 18-aastasena käisin samuti Bryan Adamsi kontserdil. Mida? Sellest on teised 18 aastat ja veel lisaks üks??? Ei ole võimalik. Kuid see ei tähenda midagi. Me oleme planeedi kontekstis nagunii verinoored, isegi, kui jõuame juhtumisi 100-aastaseks elada.

And 18 till I die brings thunder in the hall. "It wasn´t such a  long time ago," he says sincerely. Laughter in the audience. "I aint joking tho." Awkward silence. Nope. It really doesn´t seem that long ago. Just... half my life + a year. Jeebus. At 18 I went to his concert too. After the entrance exams to Academy. it´s been another 18 years since then? It doesn´t feel like it! How can I feel like it if he doesn´t, when he is approaching 60???? It is and has always been an oath and now I hope to stick to it. We´ll try. Singing it together like that, we are now bound by a wordless contract. Whoops. Better not break this contract. Quite hard not to feel young, if you think of the age of our planet though?

Poisid paha peal. Nüüd nad lihtsalt mürgeldavad ja jämmivad. Mul pole veel kunagi olnud suurkontserdil koduküla pubiõhtu tunne. Selline  õlatunne nii artisti kui ülejäänud publikuga. Kuigi ma pole kunagi külas elanud. Bryanile ja tema pundile ehk ongi Tallinn ja eriti Saku Suurhall üks pisike külapubi. Publik? Keskmine autojuhtide hulk suvalisel ristmikul Torontos. Kuid see tähendab, et me näeme ja kuuleme ka mitteformaalset. Mitteametlikku... 18-aastaselt, 20-aastaselt kirjutatud lood.... kas pole see ka juba praeguseks pärimus? Suupilli sees... Sealt tuleb. Selle suupilliga meenutab ta vendasid Urbisid. Tarmot ja Toomast. Mis teeb ta justkui veel lähedasemaks ja omasemaks.

Boys In Town. They are just jammin´ now, just having a blast by themselves, ignoring us. HEY. Hey you! We´re still here you know? 
Harmonica and being alone on stage and old melodic songs, it reminds me of the brothers Urb, estonian singers. Especially harmonica. I have never felt like I am in a local pub on a random night on such a big concert. It´s.... cozy and ... sort of ... small and informal. It´s like not seeing a big world star but someone from your usual gang. I bet for Bryan Saku Suurhall is as small as a neighborhood pub. This audience could be the amount of drivers on an average junction in Toronto...

Viimane lugu on... All for love. Ei.... oli või? kontsert ei ole ju minu jaoks veel lõppenud, ma lõõritan siin koduski keset ööd.

All for love was last - or was it? I am all mixed up because I kept singing till I had drank my tea at home. 

Milline emotsioon. Parem kui kunagi varem. Ehtne, jõuline, teesklematu, pisut küll vigurdav, sest nalja peab saama, aga 97% ikka tõsine. Kindlasti üks elu parimaid ja ausamaid kontserte.

Better than ever. More real than ever. Not owing to anyone, just rockin´ . 

Pildid Delfis/ photos in Delfi portal
Paar pildikest ERR uudisteportaalis /a few pics
Õhtuleht / the "Lets only take lazy photos of the people nearest to us"

Ja mul on hea meel, et turvamehed olid viisakad (ma ei tea, mis positsioonil mu paps oli, võibolla peasissepääsul, ma läksin B2 kaudu). Keegi ei kobanud mu kotti ega himustanud mu piparmündidropse.