Kuhu küll kõik lilled jäid? Where have all the flowers gone?

Päev algas lauldes. If you´re going to San Francisco... Sest eile tuli kolleeg tagasi USAst oma päris pööraste kogemustega ameerika tolliametnikest, ja oma pajatustega San Franciscost plaks! ajas mul laulu kummitama terveks päevaks ja teisekski. "Aga hea laul!", kommenteeris teine noor kolleeg. No ongi.
The day started with a song. San Francisco.... A colleague came back from the U. S. with some mad, mad experiences and tales of the town with.... not flowers, but many many homeless persons. The song continued haunting today. "Good song tho!", another young colleague commented. 

Hommikul tööle minnes jäi Kalaranna teel muru sees silma looduslik lillepärg. Mul oli kiire... aga mitte nii kiire, et poleks jõudnud üht klõpsu teha. Ma ei pidanud ju San Franciscosse jõudma, ainult tööle. Oleksin tahtnud seda "pärga" kauem imetleda, aga vihmatute nädalate tolm paiskus silma ning ma pidin pea ära pöörama.

Going to work and humming the song, coincidentially, I noticed a wreath in the grass. A natural one of growing yellow flowers. I was in a hurry, but not in such hurry that I wouldn´t have time for a picture. I don´t need to get to San Francisco, just work. I would have loved to admire the wreath for longer, but the wind raised dust from the ground and threw in my face. 

Ajasin laulu ka teistel kummitama. Mul vist on.... tõesti "lilled peas". See tähendab ülekantud tähenduses natuke hullu.  Kuid mis on hullus... Mis on tegelikult hullus? Kas lillede imetlemine, või... seda mitte teha.

Out of spite I made the song haunt EVERYONE. Lest I be the only one with "flwers" in my hair. Aka crazy person. But what is madness? What is true madness? To admire flowers by the road... or not doing it? 

Tööl kuulsin kurba uudist. Kaua aega jäämurdjal Suur Tõll vaikset madrusepõlve veetnud, kuid nooruses neli talve Antarktikas viibinud Vello Park oli ära läinud. Kaks päeva tagasi - just umbes sel hetkel, kui mina oma leedukatest teismelistele ekskursantidele justament Vellost ja teistest Suure Tõllu põneva taustaga laevameestest rääkisin ning neil "teinekord" Velloga juttu teha soovitasin, kui siia satuvad. Teine kord... teist korda ei tule enam. Sellest on kahju. ma väga loodan, et meie omad teadlased jõudsid Velloga piisavalt intervjuusid teha ja tema mälestusi talletada. Käisin neile peale juba meie polaarnäituse ajal, kus oli Eesti polaaruurijaid tutvustaval ekraanil ka allolev pilt väljas - Vello polaarjaamas, nahktagis ja ulja pilguga nagu MacGyver, mulle avaldas see juba siis tohutut muljet. Vahi, mis poiss. See on vist ainus "selfie", mis Vello kunagi on teinud?

In the middle of the day there was some sad news. A long time "sailor" a sailor who didn´t go to the sea but worked on Suur Tõll the icebreaker... Vello Park had left. The only estonian to ever spend 4 winters on South Pole, one of which with the power station burning down. Maybe that affected his feet, they kept failing him recently. But he used to be such a proud chap, just look at the picture below, leather jacket and all. I was pretty impressed when I saw this picture for the first time. I am sure this is the only selfie Vello ever took. He was a very modest man when he could have been The Real Boss. 

Aereometeoroloogiajaama ülem
Vello Park Mirnõi uurimisjaamas Antarktises,
MM F 1293/85, Eesti Meremuuseum SA,
http://www.muis.ee/museaalview/2582462 

Aga laul kummitas ka pärast uudist Vello lahkumisest ikka edasi, nagu lilled jää all, tungis läbi ja võttis võimu. Läksin koju, algul omis mõtteis, ümbrust tähele panemata, kuni jõudsin sinna kohta, kus pidi olema minu "pärg". Seda ei olnud. Ma ei saanudki kohe aru... alles mõne hetke pärast, kui koos tolmuga lendas näkku ka rohuebemeid, jõudis kohale, et nad on muru ära niitnud - ja lillepärja koos sellega. Miks? Miks te pidite sedasi tegema? Kuhu küll kõik lilled jäid? Ja nii asenduski üks laul teisega.   Ühel hetkel on, teisel pole... Kunagi pole kaks laulu samal päeval tabanud sedavõrd märki. Need on minu jaoks nüüd samavõrd seotud nagu yin ja yang.
Kas sa oled käinud San Franciscos, Vello?

The song kept haunting me nevertheless though. Like flowers through ice. It kept going. Until I started going home, in my own thoughts, and reached the spot where the wreath was... had been. It was gone. I felt confused and looked around for it, thinking I mistook the spot. It was only then I realized that the grass had been cut. Madness. True madness. This is it. Why would you do this? Where have all the flowers gone? They were here, not long time ago. One song was replaced with another (see  link above). Two songs have never hit the mark on the same day, connected like the yinyang. Did you go to San Francisco, Vello?


Just viimastel päevadel tekkis Facebookis tänu Helenele arutlus, miks üldse muru niita. Eile hommikul olin ma avastanud heinatuusti.... puu otsast.
Katsusin ja sikutasin, see ei olnud sinna äsja pandud. Juured juba sügaval. Looduslikud taimed.... ronivad asfaldi eest puu otsa. Kui kaua, enne kui ka puu maha võetakse? On neid, kes ei mõista loodust ega hinda seda, ja on neid, kes täidavad pimesi käsku ja ei mõtle oma peaga. Tuleks kord aeg, mil keegi, kasvõi üksainus mees, jätab kõige rumalama käsu täitmata. Kui niitja oleks lilled alles jätnud, oleks pärg jäänud Vellot mäletama. Mitte ainult tolm ja puruks hekseldatud muru. Aga tolm jääb nagunii. Ainult tolm jääbki.

The few recent days have contained some interesting discussions on Facebook about the necessity or pointlessness to cut the grass. And yesterday, in the morning, I found some grass... growing on a tree. I checked to see if it was rooted - it was. Stuck there, not just put there as a prank. Escaping from the asphalt - but how long before the tree goes? If someone is ordered to cut it, like they were ordered to cut the grass, thinking it reasonable although it is madness... will someone please just use their head and not fulfill every stupid order? Vello would have a wreath if you hadn´t been so "reasonable". be a little mad, let the grass grow, eh? To not just leave dust behind.... but there will be dust anyway. Only dust will be left.

Olen ma siis ise parem inimene, kui need, kes muru maatasa niidavad, nii et tolm näkku lööb? Põhjus miks ma eile hommikul enne kella 7 mööda Kalamaja hiilisin oli ju selles, et tahtsin sireleid näpata. Aga ma ei suutnud - miks ma neid oksi tahan murda? Et lilli juustesse panna või? Ei, ma olen tõbras, ja pealegi oli mul nina kinni. Ma poleks nagunii lõhna tundnud, ei õues ega toas. Aga täna juba tundsin. Nii et peatugem, vaadakem, nuusutagem... ja laskem olla. Et ei peaks päriselt küsima.... kuhu küll kõik lilled jäid. Kuhu jäid puud. Kuhu jäi mõistus ja kas homo sapiensile on saabunud polaaröö... Miks on meil nii kiire teha lõpp asjadele, mis on nagunii kaduvad?

But am I a better person to talk. Because the reason I was sneaking around Kalamaja yesterday was to snitch some lilacs. I couldn´t though.  I felt like a bastard - why would I break the branches? I just went to stand up for the forests. I am an idiot. Besides, my nose was stuck, so what´s the point? Let it be, let it be... so you wouldn´t have to ask not just where have all the flowers gone, the lilacs, the grass, but just when did Homo Sapiens lose his mind and has the polar night arrived for us permanently. 

Ja igaks juhuks, teel koju postkasti juurest, et saata Tõstamaa Käsitöökeskusele mõned oma Kalamaja postkaardid, tegin pilti aiaservas kasvavast vereurmarohust (mis muide ainsana ravib minu allergiat). Äkki on muidu homseks läinud. Igal pool niidavad mõistlikud inimesed muru. Mitte keegi ei käi ringi, lilled juustes. Homme sõidan Viljandisse, ehk on seal teisiti.

And just in case they would be gone tomorrow I took a picture of the celandine gowing by a fence - the only plant to ever help me with my sun allergy. Because the reasonable people are cutting grass everywhere and nobody has flowers in their hair. Tomorrow I am going to Viljandi for a week, maybe it´ll be different there. Be crazy, folks.