......

lugesin jälle mingi õela tüübi sõnu selle kohta kuidas venelasi koheldakse kui teisejärgulisi kodanikku juba 15 aastat. Ja hakkasin nutma. Kurat, ma ei taha et see kõik meelde tuleb. Ei taha! aga paratamatult tuli pilt ette kaheksakümnendaist, kui me emaga käisime mõni nädal iga päev 30 poes ja saime ehk ühe jupi vorsti ja paki piima selle mitmetunnise vantsimise peale. ja siis tuleb venelannast naabrinaine samast poest, ja tal on käe otsas 4 kotti toidukraamiga. vahel andis meile ka kaks kanamuna. Eestlased olid teise, kolmanda või üldse järguta kodanikud kõik need 50 aastat. Mina ei kogenud seda väga pikka aega, aga siiski piisavalt. Mida põrgut. Need nõukogude kodanikud, identiteedita venestatud Eikeegid, kel polnud midagi, neile öeldi, et Eestis kuulub kõik õigusega teile. Nad said kõrgema positsiooniga töökohad, isegi kui ei saanud oli venelasest lihttöölise palk suurem kui eestlasest kultuurimaja juhil. Nad said külmkappe ja autosid ja kortereid ja kõike muud väljaspool järjekorda.
Miks, ma küsin, peab nö. "vene küsimus" siis ikka olema Eestis järjekorras esimene kõigi muude teemade kõrval? Kas okupatsioon polegi lõppenud?
Minge kõik põrgusse, ärge sundige neid asju meelde tuletama. Kurat, ma ei tohi enam lasta endale mõjuda mingi tobeda jorsi ütlemisi.