Gonzo on vaim.
NOTE TO SELF: GODDAMMIT, NEXT TIME YOU TRANSLATE ALMOST THE WHOLE BLOODY THING SAVE IT, JUST SAVE IT BEFORE BLOGGER PULLS A DIRTY TRICK ON YOU ! STUPID GIRL!
Gonzo is a spirit.
Teate ju, Gonzo....
Rahva raamatus on järskude järsku pooled Hunteri teosed olemas! uhhuu.... Ühe kaanel on Gonzo......muuhulgas.
All of the Hunter books are suddenly there in HUGE piles. In the bookshop.
And there is Gonzo, if you still don´t know which one he is.
Aga mulle tundub, et ta pole niivõrd liha, veri ja palju pekki, ta on rohkem siiski Vaim, vaimne mootor, tõukejõud, temas on õige pisut justkui Wolandit sealt Meistrist ja Margaritast, ainult Woland on üks apaatne jorss, istub ja ise midagi ei tee, ainult assistendid tegutsevad. Aga Gonzo nihverdab ja sahkerdab pidevalt midagi, füüsiliselt, tuntavalt, vehib ise nugadega, tema mõju on nähtav käega katsutav...haistetav.....
To me Gonzo seems less like a creature of flesh and blood and more like a mind engline, a Geist, a thrust; he has a certain amount of Woland, but unlike that apathetic gentleman Gonzo is always in action.
Ja siis on temas natuke Bobi, teate Bobi ja Lelandit? Kahe Mäe linnast? Selles mõttes, et ta võtab võimust, talle on raske vastu panna, sellele samale paksule hullule, kes lõigub greipfruute ja armastab vannisoolaga liialdada.
And also he has a bit of Bob, you know Bob and Leland? In the sense that Gonzo takes over and is impossible to resist really.... resist the crazy fat maniac cutting up grapefruits and has an addiction to bath salt.
Sellest hoolimata Gonzo kontrollib olukorda..... ta suudab kõik segadusse ajada, aeg ei peatu, ei-ei, ta aina edasi liigub..... Juba on Gonzo mõelnud välja uued juhtnöörid. Aga samas on temas justkui Vaim Vaimus, ka teda ennast miski juhib ja liigutab.....
Despite all that Gonzo is in fact the one in control, he can confuse everyone and suddenly move on. He is like an urge, a spark plug. But at the same time something is also moving him around....
Vahepeal ma mõtlesin, et Gonzo on nagu Sancho Panza, aga siis sain aru, et ei. Filmis meenutab Duke küll Don Quijotet, aga mitte Gonzo ei ole Panza. Gonzo on Don Quijote üle võimust võttev ...misasi? Jõud. Sund. Nägemus.
A while ago I thought Gonzo was a bit like Sancho Panza, but then I realized he was not. Yep, in F&L movie Duke does remind me of Don Q, but gonzo is no ones servant. He is more like that madness, the force and vision taking over Don / Duke.
Võibolla hoopis punane kabriolett on Duke´i truu teener, kes ainsana allub Don´i...ma mõtlen Duke´i korraldustele vastuvaidlemata. ..... See kõik on aga rohkem filmirežissööri juurdepandud tähendus. Originaalses loos, või üleüldse, elus, on Gonzo lihtsalt Miski, Mis Viib Sind Reisile teistmoodi tegelikkusse. Ja mitte ainult selles loos.
Maybe it is the red convertible, which is in the role of a faithful servant...if it is not the horse. But all that connection with world literature is probably just in my mind, in a better case a filmmakers additional meaning. Gonzo is something that takes you to a journey into another reality and understanding.
Mõni otsib tõde ja õigust. Aga sellised dokumentaalromaanid, neid ei saa vist teistmoodi kirjutada-
Some seek truth and justice. But the kind of "documental novels" and stories can´t be written any other way....
See tuleb kõige paremini välja Hell´s Angelsi raamatust, ühest lõigust, kus Hunter vaatab enda ümber mürisevaid motikaid ja mõtleb, et mismoodi tema sattus sellesse hetke ja kohta, mismoodi sai ta osaks just sellest momendist, nägi ja koges kuidas miski Toimub ja Juhtub. Ja minagi olen seda tundnud, võibolla kõige rohkem siis, kui ma Folgijutte kirjutasin.
It becomes clearest in Hells Angels, where at one point Hunter writes he couldnt believe he was being part of that moment, that reality. I have felt that in Folk Music Festival and afterwards writing the stories of it....
Mulle meeldib selline viis asju näha ja neist osa saada. Selline sündmustesse hüppamine.
Mis tänasel päeval mulle varuks on?
Andke pesupulka, ma sukeldun.
I like that way of seeing things and jumping into events. give me a laundry clip, I am gonna take a dive.
ahjaa, ja siis ma olin eila Kumus loengul, keegi juba kirjutas kusagil sellest üritusest.... Aga too film, Lõppematu päev, ka see meenutas mulle sündmustesse sukeldumist. See oli täitsa ehe gonzo ju! Ma olen kindel et nii Jaan Toomingul kui Mehel, kellest film rääkis, või olgu nad üksjasama või üldse mitte olemas, oli gonzo vaim sees.
Then yesterday I was at a lecture in the Art Museum KuMu, and they were showing a movie called Endless Day. That was just pure dive into events. I am sure gonzo spirit, whatever they migth have called it back then themselves, was there. Jaan Tooming was the artist and subject and director of the movie.
Aegajalt oli ta ise gonzo, kohe jõuliselt ja agressiivselt, võttes üle, soovides sündmuseid ise luua, mitte vaid neist osa saada. Ma arvan, et Toomingust oleks võinud staar saada..... ta ei karda mitte midagi ja ta tegutseb nii vabalt. Eriti siis, kui tal mingite teenindajatega tegemist oli, näiteks rahakuhjast viiekat otsides.... täiesti pingevaba inimene, force majure, taifuun, müüripurustaja (ja ma ei tea miks mul kogu aeg tähed trükkides tagurpidi lähevad).
Sometimes he didnt just aprticipate in the events, he took charge and started to create his own situations, agressively, randomly. He was so stressfree, so natural, a force majure, a wallbreaker.
Tegevuskunstist oli see loeng tegelikult. Huvitav, kas Gilliam sai F&L-t lavastades ka tegevuskunsti spontaansusest ja kohatisest ( või olgem ausad, valitsevast) hullumeelsusest inpiratsiooni....
Actually the lecture was about happenings and performances. I wonder if Gilliam got any inspiration from the spontainuity and energy of happenings when directing the famous gonzo film.....
Kas ma ise olen midagi säärast kogenud? Jah, ükskord Viinis, kui publik istus toolidel ja meile loobiti või jagati igasugu esemeid. Kes siis mida tegema hakkas, kõike võis teha, mässida üksteist, kaasa arvatud Viini ülikooli lugupeetud professori lugupeetud peanuppu, paberlintidesse....Mina heegeldasin kookoni ja punusin kolme inimese juuksed ühte patsi. See oli jabur, jabur, ma ütlen - palju jaburam kui Toomingu filmgi, ent kui tuled jälle põlema pandi, olime taas endised.....
Have I experienced something like that? Sure. In the University of Vienna, of a seminar, there were a couple of artists who staged a happening right there, during a lecture. We, the listeners, sitting in our chairs, were all part of it. They were thoring and passing different objects into the audience and we were supposed to do something, anything, with those. we were wrapping the perfectly decent and respectable university professors into endless paper strings and I made wove three peoples hair into one messy braid and then crocheted a cocoon. It was very crazy and silly until the lights were turned on again. Then we were back to normal....
Mine võta kinni.
Go figure.
Gonzo is a spirit.
Teate ju, Gonzo....
Rahva raamatus on järskude järsku pooled Hunteri teosed olemas! uhhuu.... Ühe kaanel on Gonzo......muuhulgas.
All of the Hunter books are suddenly there in HUGE piles. In the bookshop.
And there is Gonzo, if you still don´t know which one he is.
Aga mulle tundub, et ta pole niivõrd liha, veri ja palju pekki, ta on rohkem siiski Vaim, vaimne mootor, tõukejõud, temas on õige pisut justkui Wolandit sealt Meistrist ja Margaritast, ainult Woland on üks apaatne jorss, istub ja ise midagi ei tee, ainult assistendid tegutsevad. Aga Gonzo nihverdab ja sahkerdab pidevalt midagi, füüsiliselt, tuntavalt, vehib ise nugadega, tema mõju on nähtav käega katsutav...haistetav.....
To me Gonzo seems less like a creature of flesh and blood and more like a mind engline, a Geist, a thrust; he has a certain amount of Woland, but unlike that apathetic gentleman Gonzo is always in action.
Ja siis on temas natuke Bobi, teate Bobi ja Lelandit? Kahe Mäe linnast? Selles mõttes, et ta võtab võimust, talle on raske vastu panna, sellele samale paksule hullule, kes lõigub greipfruute ja armastab vannisoolaga liialdada.
And also he has a bit of Bob, you know Bob and Leland? In the sense that Gonzo takes over and is impossible to resist really.... resist the crazy fat maniac cutting up grapefruits and has an addiction to bath salt.
Sellest hoolimata Gonzo kontrollib olukorda..... ta suudab kõik segadusse ajada, aeg ei peatu, ei-ei, ta aina edasi liigub..... Juba on Gonzo mõelnud välja uued juhtnöörid. Aga samas on temas justkui Vaim Vaimus, ka teda ennast miski juhib ja liigutab.....
Despite all that Gonzo is in fact the one in control, he can confuse everyone and suddenly move on. He is like an urge, a spark plug. But at the same time something is also moving him around....
Vahepeal ma mõtlesin, et Gonzo on nagu Sancho Panza, aga siis sain aru, et ei. Filmis meenutab Duke küll Don Quijotet, aga mitte Gonzo ei ole Panza. Gonzo on Don Quijote üle võimust võttev ...misasi? Jõud. Sund. Nägemus.
A while ago I thought Gonzo was a bit like Sancho Panza, but then I realized he was not. Yep, in F&L movie Duke does remind me of Don Q, but gonzo is no ones servant. He is more like that madness, the force and vision taking over Don / Duke.
Võibolla hoopis punane kabriolett on Duke´i truu teener, kes ainsana allub Don´i...ma mõtlen Duke´i korraldustele vastuvaidlemata. ..... See kõik on aga rohkem filmirežissööri juurdepandud tähendus. Originaalses loos, või üleüldse, elus, on Gonzo lihtsalt Miski, Mis Viib Sind Reisile teistmoodi tegelikkusse. Ja mitte ainult selles loos.
Maybe it is the red convertible, which is in the role of a faithful servant...if it is not the horse. But all that connection with world literature is probably just in my mind, in a better case a filmmakers additional meaning. Gonzo is something that takes you to a journey into another reality and understanding.
Mõni otsib tõde ja õigust. Aga sellised dokumentaalromaanid, neid ei saa vist teistmoodi kirjutada-
Some seek truth and justice. But the kind of "documental novels" and stories can´t be written any other way....
See tuleb kõige paremini välja Hell´s Angelsi raamatust, ühest lõigust, kus Hunter vaatab enda ümber mürisevaid motikaid ja mõtleb, et mismoodi tema sattus sellesse hetke ja kohta, mismoodi sai ta osaks just sellest momendist, nägi ja koges kuidas miski Toimub ja Juhtub. Ja minagi olen seda tundnud, võibolla kõige rohkem siis, kui ma Folgijutte kirjutasin.
It becomes clearest in Hells Angels, where at one point Hunter writes he couldnt believe he was being part of that moment, that reality. I have felt that in Folk Music Festival and afterwards writing the stories of it....
Mulle meeldib selline viis asju näha ja neist osa saada. Selline sündmustesse hüppamine.
Mis tänasel päeval mulle varuks on?
Andke pesupulka, ma sukeldun.
I like that way of seeing things and jumping into events. give me a laundry clip, I am gonna take a dive.
ahjaa, ja siis ma olin eila Kumus loengul, keegi juba kirjutas kusagil sellest üritusest.... Aga too film, Lõppematu päev, ka see meenutas mulle sündmustesse sukeldumist. See oli täitsa ehe gonzo ju! Ma olen kindel et nii Jaan Toomingul kui Mehel, kellest film rääkis, või olgu nad üksjasama või üldse mitte olemas, oli gonzo vaim sees.
Then yesterday I was at a lecture in the Art Museum KuMu, and they were showing a movie called Endless Day. That was just pure dive into events. I am sure gonzo spirit, whatever they migth have called it back then themselves, was there. Jaan Tooming was the artist and subject and director of the movie.
Aegajalt oli ta ise gonzo, kohe jõuliselt ja agressiivselt, võttes üle, soovides sündmuseid ise luua, mitte vaid neist osa saada. Ma arvan, et Toomingust oleks võinud staar saada..... ta ei karda mitte midagi ja ta tegutseb nii vabalt. Eriti siis, kui tal mingite teenindajatega tegemist oli, näiteks rahakuhjast viiekat otsides.... täiesti pingevaba inimene, force majure, taifuun, müüripurustaja (ja ma ei tea miks mul kogu aeg tähed trükkides tagurpidi lähevad).
Sometimes he didnt just aprticipate in the events, he took charge and started to create his own situations, agressively, randomly. He was so stressfree, so natural, a force majure, a wallbreaker.
Tegevuskunstist oli see loeng tegelikult. Huvitav, kas Gilliam sai F&L-t lavastades ka tegevuskunsti spontaansusest ja kohatisest ( või olgem ausad, valitsevast) hullumeelsusest inpiratsiooni....
Actually the lecture was about happenings and performances. I wonder if Gilliam got any inspiration from the spontainuity and energy of happenings when directing the famous gonzo film.....
Kas ma ise olen midagi säärast kogenud? Jah, ükskord Viinis, kui publik istus toolidel ja meile loobiti või jagati igasugu esemeid. Kes siis mida tegema hakkas, kõike võis teha, mässida üksteist, kaasa arvatud Viini ülikooli lugupeetud professori lugupeetud peanuppu, paberlintidesse....Mina heegeldasin kookoni ja punusin kolme inimese juuksed ühte patsi. See oli jabur, jabur, ma ütlen - palju jaburam kui Toomingu filmgi, ent kui tuled jälle põlema pandi, olime taas endised.....
Have I experienced something like that? Sure. In the University of Vienna, of a seminar, there were a couple of artists who staged a happening right there, during a lecture. We, the listeners, sitting in our chairs, were all part of it. They were thoring and passing different objects into the audience and we were supposed to do something, anything, with those. we were wrapping the perfectly decent and respectable university professors into endless paper strings and I made wove three peoples hair into one messy braid and then crocheted a cocoon. It was very crazy and silly until the lights were turned on again. Then we were back to normal....
Mine võta kinni.
Go figure.
Kommentaarid