Surma Piiril. Near Death.
See on ühe dokfilmi pealkiri, mida ma just YLE 2 kanalilt vaatasin.
It is the title of a documentary I watched just now from Finnish Tv channel.
Kaks meest ülal mägedes (Peruus). Üks kukkus alla tulles, nii et sääreluu läks läbi põlve ja reide sisse.
Two men in the mountains ( in Peru). One of them fell so that his knee was crushed inside.
Teine mees hakkas teda köiega alla libistama, aga siis ta jäi üle ääre rippu ja nad olid tupikus. Siis see terve mees lõikas köie läbi ja lasi teisel alla kukkuda, jääprakku. Kui ta ise alla sai ei hakanud ta isegi prakku ronima, sest oli kindel, et teine on hukkunud.
The other guy started lowering him down with the rope, but the rope got stuck when Joe well over a ledge of the cliff. The guy who was lowering him, Simon, cut the rope, letting Joe fall into an icecrack, and when he himself got down, he didn´t evne climb into the crack to check upon him, cause he was so certain Joe had perished.
Aga too oli elus, ootas mitu päeva seal jääaugus, üles ta ronida ei saanud. Lõpuks ta kuidagi ikka leidis sealt väljapääsu. teine mees oli selle ajaga ammu laagris tagasi ja sügavas šokis. Katkise jalaga mees roomas mäest alla, üle liustiku, kivide, jõe.....Vahepeal oleks peaaegu mõistuse kaotanud ja siis tal hakkas veel mingi hetk Boney M kummitama. Siis ta mõtles, et kurat, ma ei saa surra nii viletsa muusika saatel. Taju läks kuidagi psühhedeelseks, nagu kõnniks vees. Ta seadis endale väikseid eesmärke, kamandas ennast, et nii, nüüd jõuad selle kivini 20 minutiga. Ja kui ta jõudis 18-ga, siis kiitis ennast, ja kui 22-ga, siis nuttis ja sõimas....
But Joe was alive, several days he waited in the icepit, cause he could not climb up. Somehow he finally found a way out, while the other guy had reached the campsite in deep shock. The guy with the broken leg crawled down the mountain, over the glacier, over cliffs and a river. He nearly lost his mind and at some point he had Boney M song constantly playing in his head, to which he thought, heck, I can´t die with such lousy music in my head. He set small goals, like reaching a certain cliff in 20 minutes, and when he managed to beat the set time by 2 minutes he congratulated himself, and when he was 2 minutes late he cursed and cried....
Teised valmistusid just siis järgmisel hommikul lahkuma, kui tema ööpimeduses aru sai, et peab telgi lähedal olema. Ta hüüdis .... alguses keegi ei kuulnud. Siis üks mees telgis justkui kuulis midagi, ja sai aru, et see peab kindlasti olema mägedes kukkunu...aga see ei saa ju olla! Ja siis kuulis ka teine, ning nad läksid välja teda otsima, ise täiesti...nagu välgust rabatud. Kui nad ta leidsid, ei olnud ta absoluutselt oma nägu, nad mõtlesid, et see ei saa olla elav inimene, see ei ole ometi võimalik. Tundus, nagu oleks too mees alates kukkumisest kuidagiviisi õhku hõljuma jäänud nagu paraplaan ja siis täpselt nende telgi kõrval maandunud. Oli niivõrd uskumatu, et keegi suudaks sealt mäest niimoodi üksinda alla tulla. See mees, kes köie läbi lõikas, muudkui vandus, ropendas, ta oli täiesti segaduses.... Ta mõtles ikka, et nende juurde on tulnud vaim.
The others were preparing to leave the coming day. In the nightfall Joe realized he must be near the tent and started calling his partners. The did hear something, but they thought it couldn´t possibly be true. They went lookind for him and when they saw him, they still didnt believe it was the guy who fell in the mountains. He didn´t look like himself and it seemed as if he had floated in the air for those 4 days since he fell and then suddenly just smoothly landed right next to their tent. It seemed impossible he could have gotten down from the mountains all by himself. The guy who had cut the rope was cursing and yelling, he still thought of Joe as a ghost.
See, mis muid filosoofilisi arutlusi tol mehel ülal mäel lõksus olles pähe tuli, ma pajatama ei hakka, aga ma olin nendega nõus. Ütleme nii, et selline keskkond ei jäta valikut mitte tajuda ja taibata, et ainult sina üksi vastutad enda eest ja teed otsuseid ning et kui sul see ei õnnestu siis ei juhtu lihtsalt mitte midagi. Absoluutselt mitte midagi.
I am not gonna introduce the philosophical conversation Joe held with himself up there, but I agreed with everything he said he was thinking about. Let´s just say such an environment doesn´t leave a person a choice not to realize you alone are responsible and make decisions and if that doesn´t work out, nothing will happen. At all.
Milline teekond ikkagi.
Hakka või uskuma, et kõik on võimalik.
What a journey. You might really start to think anything´s possible.
It is the title of a documentary I watched just now from Finnish Tv channel.
Kaks meest ülal mägedes (Peruus). Üks kukkus alla tulles, nii et sääreluu läks läbi põlve ja reide sisse.
Two men in the mountains ( in Peru). One of them fell so that his knee was crushed inside.
Teine mees hakkas teda köiega alla libistama, aga siis ta jäi üle ääre rippu ja nad olid tupikus. Siis see terve mees lõikas köie läbi ja lasi teisel alla kukkuda, jääprakku. Kui ta ise alla sai ei hakanud ta isegi prakku ronima, sest oli kindel, et teine on hukkunud.
The other guy started lowering him down with the rope, but the rope got stuck when Joe well over a ledge of the cliff. The guy who was lowering him, Simon, cut the rope, letting Joe fall into an icecrack, and when he himself got down, he didn´t evne climb into the crack to check upon him, cause he was so certain Joe had perished.
Aga too oli elus, ootas mitu päeva seal jääaugus, üles ta ronida ei saanud. Lõpuks ta kuidagi ikka leidis sealt väljapääsu. teine mees oli selle ajaga ammu laagris tagasi ja sügavas šokis. Katkise jalaga mees roomas mäest alla, üle liustiku, kivide, jõe.....Vahepeal oleks peaaegu mõistuse kaotanud ja siis tal hakkas veel mingi hetk Boney M kummitama. Siis ta mõtles, et kurat, ma ei saa surra nii viletsa muusika saatel. Taju läks kuidagi psühhedeelseks, nagu kõnniks vees. Ta seadis endale väikseid eesmärke, kamandas ennast, et nii, nüüd jõuad selle kivini 20 minutiga. Ja kui ta jõudis 18-ga, siis kiitis ennast, ja kui 22-ga, siis nuttis ja sõimas....
But Joe was alive, several days he waited in the icepit, cause he could not climb up. Somehow he finally found a way out, while the other guy had reached the campsite in deep shock. The guy with the broken leg crawled down the mountain, over the glacier, over cliffs and a river. He nearly lost his mind and at some point he had Boney M song constantly playing in his head, to which he thought, heck, I can´t die with such lousy music in my head. He set small goals, like reaching a certain cliff in 20 minutes, and when he managed to beat the set time by 2 minutes he congratulated himself, and when he was 2 minutes late he cursed and cried....
Teised valmistusid just siis järgmisel hommikul lahkuma, kui tema ööpimeduses aru sai, et peab telgi lähedal olema. Ta hüüdis .... alguses keegi ei kuulnud. Siis üks mees telgis justkui kuulis midagi, ja sai aru, et see peab kindlasti olema mägedes kukkunu...aga see ei saa ju olla! Ja siis kuulis ka teine, ning nad läksid välja teda otsima, ise täiesti...nagu välgust rabatud. Kui nad ta leidsid, ei olnud ta absoluutselt oma nägu, nad mõtlesid, et see ei saa olla elav inimene, see ei ole ometi võimalik. Tundus, nagu oleks too mees alates kukkumisest kuidagiviisi õhku hõljuma jäänud nagu paraplaan ja siis täpselt nende telgi kõrval maandunud. Oli niivõrd uskumatu, et keegi suudaks sealt mäest niimoodi üksinda alla tulla. See mees, kes köie läbi lõikas, muudkui vandus, ropendas, ta oli täiesti segaduses.... Ta mõtles ikka, et nende juurde on tulnud vaim.
The others were preparing to leave the coming day. In the nightfall Joe realized he must be near the tent and started calling his partners. The did hear something, but they thought it couldn´t possibly be true. They went lookind for him and when they saw him, they still didnt believe it was the guy who fell in the mountains. He didn´t look like himself and it seemed as if he had floated in the air for those 4 days since he fell and then suddenly just smoothly landed right next to their tent. It seemed impossible he could have gotten down from the mountains all by himself. The guy who had cut the rope was cursing and yelling, he still thought of Joe as a ghost.
See, mis muid filosoofilisi arutlusi tol mehel ülal mäel lõksus olles pähe tuli, ma pajatama ei hakka, aga ma olin nendega nõus. Ütleme nii, et selline keskkond ei jäta valikut mitte tajuda ja taibata, et ainult sina üksi vastutad enda eest ja teed otsuseid ning et kui sul see ei õnnestu siis ei juhtu lihtsalt mitte midagi. Absoluutselt mitte midagi.
I am not gonna introduce the philosophical conversation Joe held with himself up there, but I agreed with everything he said he was thinking about. Let´s just say such an environment doesn´t leave a person a choice not to realize you alone are responsible and make decisions and if that doesn´t work out, nothing will happen. At all.
Milline teekond ikkagi.
Hakka või uskuma, et kõik on võimalik.
What a journey. You might really start to think anything´s possible.
Kommentaarid