Vitamiinimaja ja hapukapsad.
Eile OP-i vaadates lobisesime ja kirusime nagu Eestlased Teleka Taga Ikka ja jutuks tuli see maja Tallinnas Narva Maanteel, millele kolm tornitaolist moodustist külge kleebitud. Mina ütlesin: "Ah see Vitamiinimaja või?"
last night watching a TV program about arts and architecture we were cursing the life As Estonians Ever. We talked about a house that was renovated from smexy orange colour honeybuckle into a threatening, pale colosseum with three art deco style towers (style that has never ever touched Estonian ground). I said: "Oh the Vitaminhouse?"
Ema vastas seepeale, et jah, tead, see, kus juurviljapood oli. Sealt sai ainukesena Tallinnas häid hapukapsaid. Ja läkski jutt sujuvalt hapukapsa tervislike omaduste peale üle ning niipalju siis kultuursest vestlusest arhitektuuri teemadel.
Mom said yeah, the one which had a grocery shop called Vitamiin. Best sauerkraut in town. And that much of cultural conversation on architecture.
Njah, see, kuidas too maja enne välja nägi, oli minu meelest tore. Selline oranž, justnagu kuskil Peruus või Mehhikos. Praegu on need värvid küll haledad ja külmad. Aga kõige rohkem ma imestasin selle üle, et kuidas MINA seda maja Vitamiinimajaks kutsun, kui ma isegi ei mäleta Vitamiini nime kandnud juurikakauplust ja kodus ka tavaliselt mingist Vitamiinimajast juttu ei ole. Kuidas see nimi minu peakolusse sattus?
The way the house looked before was nice, all orange like the ghetto buildings in peru or Mexico. Right now it is pathetic, cold and awful. What I wander though is how that name eneded up in my mind if I dont even remember the shop and have heard no one mention Vitamin House before.
Mingisugune kohamälu on vist intuitiivne, käid mingi tee paar korda läbi ja mingisugused "teetähised" salvestuvad kohe ära. Küllap me oleme kunagi ammu Kadriorgu jalutanud ja sealt poest hapukapsaid ostnud või midagi. Aga nüüd pole see maja üldse enam vitamiinimaja moodi. Pigem on see Vitamiinipuuduse Maja.
Some space memory is intuitive I guess, you walk a path a couple of times and save some symbols into your head. Right now it is more like the Vitamin Deficiency House...
Niimoodi on paljude kohtadega, vahel ma olen täielikus segaduses, et millest need vanad inimesed räägivad. Nad justkui lühendavad kogu teekonna kirjelduse punktist A punkti B sõnadesse, millel tänapäevaga enam seost ei ole. Näiteks Rohelise Konna kohvikut enam pole Kadrioru lõpp-peatuses, aga ikka ma kuulen trammis, kuidas vanatädi juhatab oma sõbrannat et "Sa pead Rohelise konna juures maha minema!"
It is the same with lots of places that actually have changed and disappeared but the names are still in use. Half the time I dont understand what these old people are saying. They are giving directions to each other, based on objects that no longer exist.
Nagu nad ei reisiks ainult ruumis, vaid ka ajas. Inimesed ei taha neid uusi teetähiseid ja uut ruumi eriti omaks võtta. Jah, Viru keskus on küll praegu teatud mõttes samasugune üldmõistetav teetähis, aga kui see kunagi maha lammutatakse, siis ma küll ei usu, et selle nimi säiliks inimeste suus Koha Enda sümbolina.
As if they weren´t just travelling in the city space, but also in time. I don´t see any of modern buildings reaching such a symbolic spot in people´s mind, being a name for the Place itself after the object is tared down or something.
Imelik on reaalajas ja käegakatsutavate materiaalsete objektide vahel ikkagi virtuaalses ruumis elada.
It is strange to live in a virtual space when you are surrounded by real objects in real time.
last night watching a TV program about arts and architecture we were cursing the life As Estonians Ever. We talked about a house that was renovated from smexy orange colour honeybuckle into a threatening, pale colosseum with three art deco style towers (style that has never ever touched Estonian ground). I said: "Oh the Vitaminhouse?"
Ema vastas seepeale, et jah, tead, see, kus juurviljapood oli. Sealt sai ainukesena Tallinnas häid hapukapsaid. Ja läkski jutt sujuvalt hapukapsa tervislike omaduste peale üle ning niipalju siis kultuursest vestlusest arhitektuuri teemadel.
Mom said yeah, the one which had a grocery shop called Vitamiin. Best sauerkraut in town. And that much of cultural conversation on architecture.
Njah, see, kuidas too maja enne välja nägi, oli minu meelest tore. Selline oranž, justnagu kuskil Peruus või Mehhikos. Praegu on need värvid küll haledad ja külmad. Aga kõige rohkem ma imestasin selle üle, et kuidas MINA seda maja Vitamiinimajaks kutsun, kui ma isegi ei mäleta Vitamiini nime kandnud juurikakauplust ja kodus ka tavaliselt mingist Vitamiinimajast juttu ei ole. Kuidas see nimi minu peakolusse sattus?
The way the house looked before was nice, all orange like the ghetto buildings in peru or Mexico. Right now it is pathetic, cold and awful. What I wander though is how that name eneded up in my mind if I dont even remember the shop and have heard no one mention Vitamin House before.
Mingisugune kohamälu on vist intuitiivne, käid mingi tee paar korda läbi ja mingisugused "teetähised" salvestuvad kohe ära. Küllap me oleme kunagi ammu Kadriorgu jalutanud ja sealt poest hapukapsaid ostnud või midagi. Aga nüüd pole see maja üldse enam vitamiinimaja moodi. Pigem on see Vitamiinipuuduse Maja.
Some space memory is intuitive I guess, you walk a path a couple of times and save some symbols into your head. Right now it is more like the Vitamin Deficiency House...
Niimoodi on paljude kohtadega, vahel ma olen täielikus segaduses, et millest need vanad inimesed räägivad. Nad justkui lühendavad kogu teekonna kirjelduse punktist A punkti B sõnadesse, millel tänapäevaga enam seost ei ole. Näiteks Rohelise Konna kohvikut enam pole Kadrioru lõpp-peatuses, aga ikka ma kuulen trammis, kuidas vanatädi juhatab oma sõbrannat et "Sa pead Rohelise konna juures maha minema!"
It is the same with lots of places that actually have changed and disappeared but the names are still in use. Half the time I dont understand what these old people are saying. They are giving directions to each other, based on objects that no longer exist.
Nagu nad ei reisiks ainult ruumis, vaid ka ajas. Inimesed ei taha neid uusi teetähiseid ja uut ruumi eriti omaks võtta. Jah, Viru keskus on küll praegu teatud mõttes samasugune üldmõistetav teetähis, aga kui see kunagi maha lammutatakse, siis ma küll ei usu, et selle nimi säiliks inimeste suus Koha Enda sümbolina.
As if they weren´t just travelling in the city space, but also in time. I don´t see any of modern buildings reaching such a symbolic spot in people´s mind, being a name for the Place itself after the object is tared down or something.
Imelik on reaalajas ja käegakatsutavate materiaalsete objektide vahel ikkagi virtuaalses ruumis elada.
It is strange to live in a virtual space when you are surrounded by real objects in real time.
Kommentaarid