Tiki veel öösel, eksju!

Puhh, fui - ma ajasin värvid segamini. Nüüd hakka veel harutama. Lambi valguses tikkides ikka ei saa asjale üldse pihta. eri värvi tumedad sinised on täitsa ühtemoodi. Mitte ükski lamp kohe ei funka, noh!
Teate ma olen vist bipolaarne. Paar aastat tagasi tundsin ma end täeisti andetuna ja ei oleks ilmaski sellise õhinaga öösiti kottide kallal pusserdanud. Nüüd ma asjatan kuni uuesti valgeks hakkab minema ja....
Helistasin Saima Loigule täna ( ta on minu tädipoja naise vanaema). Ma olen varem temaga ka rääkinud, kui magistritööd kirjutasin, sest ta oli kunagi Käsitööalbumi kaastoimetaja. Ja ta ka õnnitles mind kottide puhul ja nii ja naa...aga nagu mõtlen ma ise ja nagu ütles ka tema, kõige olulisem on asja juures see impulss, et miski sunniks kogu aeg töötama enda ja oma ideede kallal. Ma just vaatasin kiretult, kuidas see stipp mu arvele kolksatas, ja mõtlesin, et see ju, kuramus, nagunii saab üsna varsti otsa. Kuigi viimasel ajal on mind pressitud investeerima mingitesse naljakatesse fondidesse. Aga see, et midagi oled saavutanud, et märk on maas ja kerid sealt edasi, see loeb.
Nii et nüüd mu bipolaarne loomus on suures tõmblemistuhinas.
Jah, ja siis veel see ettepanek, no ma ei räägi praegu. See on teatud mõttes mu magistritöö jätk, ja pole ka. Aga ma ei saa jälle nii enda moodi hakata mingeid projektsioone looma, enne kui üldse asjale mõelnud olen....
Kurat, ma pidin harutama ju.