teisipäev, juuli 31, 2007

Folgijutud jätkuvad. Rahvastevahelisest sõprusest ja natuke klatši ka.

Kust mina pidin teadma, et pilet tuleb õhtal ette osta. "Saal on täis, pileteid ei ole!" öeldakse, ja prõmm! uks Nano Sterni lisakontserdile jääb mu eest suletuks. Noh, ma ju kuulasin teda juba enne....
Ma ei tea miks SLÕhtuleht sellest ei kire, aga mul on tunne, et kas Marianne ja Nano vahel käib mingi semm või on lõunaameerika verd rändlaulikud kõigi vastu täpselt sama armastusväärsed. Ühe ukrainlase me endale saime niimoodi, ehk saaks ühe tšiili trubaduuri ka....
Aitab kosjamoorimisest. Palju olulisem on, et Nano kontserdi koos eestlastega tehtud neli viimast pala said kohe hoopis uue hoo sisse. Ja kaks korda suutis ta mind ära petta lauldes hoose etsmise laulu esimest värsirida enda keeles - üks kord Kultrahoovis ja teine kord Miki ja Sõ....See tähendab, Ando ja sõprade kontserdil. No kas ma olen mingi tuvi või, et mul nii aeglane taip ja halb mälu on.
Kuidagi see rahvusvahelistumine toimis sel aastal paremini kui iganes varem. Svjatast ma üldse ei räägigi enam, seda teab juba iga naaskel.
Kõik võtsid üksteist punti, jämmisid vaheldumisi. Või siis et üks tansis, teine laulis, nagu Zorbasel. Küproslased oskavad ju tantsida küll, vaatasin mina. Oi Las´i mehed ja naine keerutasid ja hüppasid nii mis müdises, kuni Kõrre oma šikis mustas kostüümis laval rütmi ette andis. Paar päeva varem oli hoopis teine pilt, Kõrrepoolne ots tantsuringist oli eeskujulik, aga küproslase juures tantsiti tantsu nimega Vintväntadi Lödijalgadi Tiirataaradi Kobakopsadi. Ehk olid nad šokis.....
Ja kõik need, kes niimoodi seltsisid, mõjusid palju loomulikumalt kui.... noh, teate küll. "You are such wonderful people, we luvvz you, you have a biuuuutiful kantri, you aaaa biuuutiful piipul blää blää blää". Kuule kui sa tuled otse bussi pealt ja ütled seda esimese loo ajal, ja kui iga järgmine kordab täpselt sama klišeelikult järele, siis see ajab südame pahaks. Pole tarvis niimoodi pugeda. Ilma selleta meeldiksid mulle rohkem. Jah, üks asi on, et esineja, artist, ta ei tunne meid ja peab tunni ajaga meeldida suutma. Igal omad protseduurireeglid, kontserdi ülesehitus ja värk-särk. Aga teisest küljest - me ei tule Folgile ju selleks et keegi ütleks kui ilusad silmad meil on või kannataks välja meie hädise püüde teises keeles valesti lihtsaid repliike kaasa laulda. Me tuleme muusikat kuulama, me oleme niigi "evribodii redii" et seda kõike vastu võtta. Isegi Tbilisi, jah, nad meeldivad meile, aga ikka kuuleme samasugust mesitsemist ja samu repliike igal nende kontserdil. Ma võin selle peale plaksutada, aga mul on ebamugav, sest neil meestel pole ju ometi mingit põhjust lipitseda. nad on nii head, kas nad meid veel tõesti kardavad?
Võtkem näiteks kantri...ei, võtame Toorama. See oli täiesti uus Toorama, mida me sel aastal kuulsime ja nägime, otseses mõttes. Põlvkonnavahetus. Aga me teame ja tunneme neid ikkagi, sest ikkagi on see Toorama. Sama pärimuse tooja. Nad ei pugenud, nad lihtsalt olidki sellised siirad ja vahetud. Panid kõik jutu eesti keelde ümber ja .... Kahju, et Toorama Isa tähtede juurde lendas, aga samas oli põnev kuulata, mis teed on noored nüüd läinud. Päris hea tee on valinud, ei ole neid hunt ära söönud ega kõrged maksud...ma mõtlen, mäed endi vahel lömastanud.
See selleks. Kontserdid on tegelikult ainult eelproov. Lõpuks jäävad ikka järgi ainult täielikud hullud, need kes lõpupuntras taaruvad ja esmaspäevaõhtuses rongis käepaela ära lõigates nutta lahistavad. Ja need, kes kunagistele lemmikesinejatele jõulu- ja sünnipäevakaarte saadavad ( mina ei saada, aga tean kedagi kes teab aadressi ja seda teeb, aga mulle ta sunnik ju ei ütle!)
Üks kes jääb vist igaveseks, on Klõšeiko. Teate, fotograaf, murumütsiga. Ta vabandas siiralt, kui kord Kaevumäel oma seljakoti minu kõrval maha toetas, ja ütles et kole küll, aga ma hakkan nüüd jooma. Ja võttis kotist veepudeli... see oli kell üks, ja kell kolm öösel oli ta ikka rivis, ja kell 10 järgmisel hommikul jälle rivis, või jälle "ikka rivis", või mina ei tea, äkki on ta üleskeeratav, ei jäägi seisma.
Folk on lihtsalt midagi, mis on praegu Viljandis. Tulevikus ehk saab kopp ette ka kõigil või pole festivaliks enam vajadust sest pärimus purjetab ise pärituult. Ma ei kavatse folgil vanaks saada. Tuleb midagi muud, mis on ka Viljandis... Nii nagu paadimehe lugu sajandi võrra edasi tahetakse nihutada. Nagu uus Toorama. Ja vahepeal tuleb uus maskott ehk... võibolla Nano....aga Stefanit tahan ka tagasi. Võibolla hakkab mingi puruvanade endiste folkijate seltskond kunagi lihtsalt käima Kondase aias maasikaid söömas. piisab ka sellest, et koos üks laul laulda. Familia. Cosa Nostra. Folgiliste mahvia. Välja on väga raske saada.

Kommentaare ei ole:

Ja reisusihiks oli meile Rotermann

My felted thingies on a freaky fashion show

Bubbles, Ethical Estonian Souvenir/Design Gallery Tallinn

Personality test ( the color test)

ColorQuiz.com Redfox took the free ColorQuiz.com personality test!

""Feels that nothing can upset her or phase her and..."

Click here to read the rest of the results.

Blog.tr.ee
blog.tr.ee