Folgijutud tulevad. Sissejuhatus (ilma filosoofiata)
Kes veel arvab, et "Crazy" Antti Järvela on oma hinge kuradile müünud, käsi püsti! Sest niimoodi ei ole ju võimalik mängida. Ei ole. Ära vaidle. Poleks neil väikseid äpardusi juhtunud, nagu kahe poogna, kolme viiuli- ja ühe kitarrikeele äralõhkumine, helitehnika kahekordne tuksikeeramine, mikrofoni undamine ja ebaõnn üle tee asuva pubi muusikalise terroriga, siis ma ei usuks vist üldse, et Friggi kutid inimesed olid. Saagisid poolteist tundi nagu ehtsad põrgulised. Ja nad võtsidki mu Myspace´i sõbraks, hoirassaa!
Ma oleks selle asemel pidanud hoopis Besh`O`Dromil olema, ja ootama, millal ma plaadi saan osta. Ema tahtis, tal on mingi rida nende mustlasrütmidega. Aga mina truudusetu, mida talle tegin ma, läksin Besh´O´Dromilt ka veel varem minema, hoopis teise plaadi ostsin oma saja eest, ja kodus valetasin peale tonni eest, et vot polnudki mustlastel plaati. Tegelikult ma lihtsalt ei jaksanud püsti seista. Tegin mingit tai chid kogu aeg, koogutasin ja seisin ühe jala peal, ei mäleta, kumma, et jalad päris pooleks ei läheks. Ikka ei aidanud, kukkusin väsimusest porisse mürtsti pikali. Nüüd on selge, et kümme kontserti päevas on ikka liig ära kuulata. Püsti seistes. Nagu sellest veel vähe oleks, sain ma koju minnes peaaegu ataki, sest kell pool kolm välisust avades seisis esikus vanaema, hambaid ka suus pold. Ükski normaalne inimene ei seisa keset ööd esikus oodates, et ta teist ehmatada saab! Aga no ma elan selliste ullude keskel, mis teha. Pesin jalad ära ja panin kuivama, ja siis läksin magama. Ei, enne sõin natuke kuuma kalasuppi ja siis läksin magama, pärast seda kui olin veel varbad ära löönud vasta mustsõstraämbrit ja nagi ümber lükanud ja vetsupaberirulli kogemata põrandale laiali veeretanud ja pärast sukavarda ümber kokku kerinud. "Dõuq!" nagu ütleks Homer natuke setu keeles.
Ma ei tea nüüd....see viietõistmes Folk oli küll väga hea, võibolla üks parimaid. Aga kõigeparem Folk oli mul ikkagi siis, kui ise viietõistmene oll. Sest siis ma olin Viljandis peaaegu puruüksi ja muljed kõik ainult minu päralt. Ma olen ehk imelik Folkija. Mulle meeldib küll sõpru ja tuttavaid kohata, ja nad ju on kõik head inimesed, aga kui ma olen nad ära kohanud, siis võiksid nad ära minna ja lasta mul olla muusikaga kahekesti. Ma ei jõlgu karjas ringi.
Praegu mängis Svjata Vatra plaat mul. Öösi kuulasin arvutist, siis ta jukerdas, mõtlesin, et praak. Et mis sest Kultuuriakadeemia stuudiost ongi oodata, Aga ei, vabandust sabandust, korras on. Ent plaat ei anna edasi grammigi seda, mida tähendas olla Svjata Vatra kontserdil. See on nagu mingi maffiaperekond, kuulajad ja see bänd. Meil on oma Diil. Meil on oma Sõnumid. Meil on MEIE RUSLAN. Ja me peaaegu enam kohati ei igatse Haydamakyt taga. Aga "Svjata..." ei ole Haydamaky, ja Haydamaky pole Svjata, ja üks ei asenda teist, aga nüüd enam ei trumpa ka üle. Nad on võrdselt võrratud. Revolutsioon pääses hingest välja ja möllab iseseisvalt edasi.
Nüüd peab hakkama tööd tegema, öösel kirjutan teile veel.
Ma oleks selle asemel pidanud hoopis Besh`O`Dromil olema, ja ootama, millal ma plaadi saan osta. Ema tahtis, tal on mingi rida nende mustlasrütmidega. Aga mina truudusetu, mida talle tegin ma, läksin Besh´O´Dromilt ka veel varem minema, hoopis teise plaadi ostsin oma saja eest, ja kodus valetasin peale tonni eest, et vot polnudki mustlastel plaati. Tegelikult ma lihtsalt ei jaksanud püsti seista. Tegin mingit tai chid kogu aeg, koogutasin ja seisin ühe jala peal, ei mäleta, kumma, et jalad päris pooleks ei läheks. Ikka ei aidanud, kukkusin väsimusest porisse mürtsti pikali. Nüüd on selge, et kümme kontserti päevas on ikka liig ära kuulata. Püsti seistes. Nagu sellest veel vähe oleks, sain ma koju minnes peaaegu ataki, sest kell pool kolm välisust avades seisis esikus vanaema, hambaid ka suus pold. Ükski normaalne inimene ei seisa keset ööd esikus oodates, et ta teist ehmatada saab! Aga no ma elan selliste ullude keskel, mis teha. Pesin jalad ära ja panin kuivama, ja siis läksin magama. Ei, enne sõin natuke kuuma kalasuppi ja siis läksin magama, pärast seda kui olin veel varbad ära löönud vasta mustsõstraämbrit ja nagi ümber lükanud ja vetsupaberirulli kogemata põrandale laiali veeretanud ja pärast sukavarda ümber kokku kerinud. "Dõuq!" nagu ütleks Homer natuke setu keeles.
Ma ei tea nüüd....see viietõistmes Folk oli küll väga hea, võibolla üks parimaid. Aga kõigeparem Folk oli mul ikkagi siis, kui ise viietõistmene oll. Sest siis ma olin Viljandis peaaegu puruüksi ja muljed kõik ainult minu päralt. Ma olen ehk imelik Folkija. Mulle meeldib küll sõpru ja tuttavaid kohata, ja nad ju on kõik head inimesed, aga kui ma olen nad ära kohanud, siis võiksid nad ära minna ja lasta mul olla muusikaga kahekesti. Ma ei jõlgu karjas ringi.
Praegu mängis Svjata Vatra plaat mul. Öösi kuulasin arvutist, siis ta jukerdas, mõtlesin, et praak. Et mis sest Kultuuriakadeemia stuudiost ongi oodata, Aga ei, vabandust sabandust, korras on. Ent plaat ei anna edasi grammigi seda, mida tähendas olla Svjata Vatra kontserdil. See on nagu mingi maffiaperekond, kuulajad ja see bänd. Meil on oma Diil. Meil on oma Sõnumid. Meil on MEIE RUSLAN. Ja me peaaegu enam kohati ei igatse Haydamakyt taga. Aga "Svjata..." ei ole Haydamaky, ja Haydamaky pole Svjata, ja üks ei asenda teist, aga nüüd enam ei trumpa ka üle. Nad on võrdselt võrratud. Revolutsioon pääses hingest välja ja möllab iseseisvalt edasi.
Nüüd peab hakkama tööd tegema, öösel kirjutan teile veel.
Kommentaarid