Eesti on nagu mingi Viplala

Meist mitteolenevatel põhjustel ja ebaregulaarselt satume alatasa olema kellegi silmis teistest halvem viplala. Ei tea miks, ei tea kui kauaks siis seekord jne. Tahaks tinistada kedagi või hammustada kõrval, aga ei oska öelda, kas ulatame või kas me kogemata Putinit kivikuju asemel kartulipudruks või rasvatihaseks ei tinista. Ohjessas, mida peab üks viplala tegema? Julgust ei kaota siiski. Ei tohi kurjaks minna, tuleb olla omakasupüüdmatu ja tuleb riskida et leida neid väikseid punaseid marju, mis jobud jälle inimeseks muudaks. Küll nad ükskord aru saavad et.... et südamepõhjas sa ju ei taha halba mitte kellelegi, vahel lihtsalt asjadest ei saada õigesti aru või läheb midagi sassi, et asjad paistavad välja sellised nagu pole vaja. Aga kui tarvis, siis me tõesti oskame tinistada!
Ma lähen proovin nüüd selle Lindeni venelaste hüpnoosist välja tinistada.

Kommentaarid