Nutsin ja niplasin, kirusin, niplasin, nutsin.
ärge arvake, et kui ma pillin siis ma olen kurb, äkää. See on selliste veerandarmeenlaste moodi, tead. Ja kui tunned end idioodina siis on lausa kohustuslik pillida. Eriti kui oled juba kaks ja pool tundi istunud suure rullpadjaga sohva peal ja harutand seda vusserdist, mida peaks niplipitsiks nimetama, umbes seitsmendat korda üles. Vaat, pane veel ennast edasijõudnute kursusele kirja, arvates, et no ma ju tean ja oskan, olen varem teind, ja nüüd söö seda suppi. Oi, oi, no oli vaja mul jälle.
Aga vot, sunnik, pärast seda kui olin lakke vahtides ja "Maryl oli väike tall!" lauldes, ennast kirudes ja tuba mööda käies ning pingsalt tööjoonist jõllitades veetnud veel tund aega, hakkas asi lõpuks minema. Ja nagu ikka siis istusin ma liikumatus asendis sealsamas õhtuni välja. Küll kange tahtmisega pooleli jätta, sest ma tundsin kuidas mu eeterteisik minust välja astub ja kukub mind nende valutavate õlgade eest sõimama palju ropemalt, kui mina seda suudan. ja virutab mulle kakskend korda järjest padjaga pähe. ja siis sõimab veel. ei tõust püsti. nui neljaks, sunnik.
Ikkagi, huuh, sain valmis. Ei ole täitsa tume. Helene Kuma kursusest oli ikka kasu ka midagi. kuigi seal me sellist kombineeritud asja ei teinud, vähemasti mina joonistasin pildi ja tekin kõik erisugused pinnad ükshaaval valmis, muudkui sõlmides ja pulki ümber tõstes.
Yesterday I was making bobbin lace all day, or, well, I was starting and crying and unraveling and cursing myself, and staring at the ceiling singing Mary had a little lamb, then trying, succeeding and then I couldnt stop till 10 pm and I had sat there 12 hours. but I finished the piece needed for the bobbin lace course. I had a feeling I was a total idiot, I was telling myself: " You silly wumeen, you go and say you have learned some before and now you can´t make any, you idiot!" but it all came back to me, yeah. Bobbin, crying, bobbin, huuh. I am so relieved. I killed that dragon!
Aga vot, sunnik, pärast seda kui olin lakke vahtides ja "Maryl oli väike tall!" lauldes, ennast kirudes ja tuba mööda käies ning pingsalt tööjoonist jõllitades veetnud veel tund aega, hakkas asi lõpuks minema. Ja nagu ikka siis istusin ma liikumatus asendis sealsamas õhtuni välja. Küll kange tahtmisega pooleli jätta, sest ma tundsin kuidas mu eeterteisik minust välja astub ja kukub mind nende valutavate õlgade eest sõimama palju ropemalt, kui mina seda suudan. ja virutab mulle kakskend korda järjest padjaga pähe. ja siis sõimab veel. ei tõust püsti. nui neljaks, sunnik.
Ikkagi, huuh, sain valmis. Ei ole täitsa tume. Helene Kuma kursusest oli ikka kasu ka midagi. kuigi seal me sellist kombineeritud asja ei teinud, vähemasti mina joonistasin pildi ja tekin kõik erisugused pinnad ükshaaval valmis, muudkui sõlmides ja pulki ümber tõstes.
Yesterday I was making bobbin lace all day, or, well, I was starting and crying and unraveling and cursing myself, and staring at the ceiling singing Mary had a little lamb, then trying, succeeding and then I couldnt stop till 10 pm and I had sat there 12 hours. but I finished the piece needed for the bobbin lace course. I had a feeling I was a total idiot, I was telling myself: " You silly wumeen, you go and say you have learned some before and now you can´t make any, you idiot!" but it all came back to me, yeah. Bobbin, crying, bobbin, huuh. I am so relieved. I killed that dragon!
Kommentaarid