Valve Loviise Soovik: 10.01.1926 - 24.12.2007

Niisiis, läks ära minu Viljandi- vana ehk hiphop-vana. Hip hop on mitte tänavakultuuri mõistes vaid jäneste pärast. Ma väiksena kutsusin niimoodi. Sest, noh, jänesed, saate aru...?

Meil oli väike kogunemine kodus ja pärast kiriklik matus, kirikuõpetaja siuke suur ja habemega ja mõnusa bassihäälega. Ma olen olnud varem sõbranna pulmas, mida ta läbi viis, ja nüüd matustel siis ka. pulmad ja matused, pulmad ja matused. Enne oligi nagu...poolik kogemus, või nii. Elust, ma mõtlen.

Kõik see, kuidas nad kutsuvad, sakramentaalne või sakraalne või whatever osa läks must mööda ja üle nagu ...no eimiski. Kui ta natuke mälestustest ja vana elust rääkis, see oli hästi räägitud. Sellele suutsin kaasa elada ja see oli hästi teht. Mul pole erilisi emotsioone....ma ehk näen asja pisut teisiti k kui enamik inimesi. Surm on osa elust ja mis sinna ikka parata saab. Tuleb minna ja kõik. Ma soovin et inimesed ei võtaks ühte osa oma elust sellise tragöödiana. Teatud inimestest, kellele see liiga ootamatult tuli on muidugi kahju. Ent mida on siin kurvastada? See on ju nüüd selja taha jäänud, ja enam pole vaja karta ja muretseda et MILLAL?

Üks suur kivi kukkus mürtsuga kirstu peale, just enne seda, kui haud kinni aeti. Hiigelsuur. Ei tea, kas vanal oli oht meid muidu kummitama tulla, et oli tarvis kivi südamele visata? Ja muld on siin Viljandi ürgoru serval punane nagu henna. Indias tooks see ju head õnne, onju? No loodame... Vanaisa kummitusest juba piisab, ma olen end mitu korda sambaks ehmatanud, kui tühjas majas samme kostis või keegi puid saagis või kangastelgedega loksutas.

Vanaema oli kirjutanud luuletuse. Ma hiljem skännin selle teile. me keegi ei teadnud et ta kunagi ühtegi luuletust oleks kirjutanud, leidsime mingite paberite alt kui ema ta tuba kraamis jõulu esimesel pühal. Ta oli selle kirjutanud oma ema 100. sünniaastapäevaks. Peielauas loeti ette.

Ja hiljem samal nädalal läks Jaan Kross... kummaline, onju. Kirjanik, ja inimene kes ei ole kirjanik, aga kes on midagi kirjutanud, lihtsalt sügavalt südamest. Igaüks ei kirjuta oma emast elu jooksul luuletust. Vot. tema tegi seda. Nii et minu jaoks oli selline imelik seos...

Viimased kindad enne Viljandisse-sõitu viltisin ka sellest pulstund angoora villast, mis hiphop vana jäneste seljast kunagi ammu, minu ema keskkoolis käies ära lõikas. mul on veel kolmveerand väikest võrku järgi seda villa. aga see on väga tuustis. Nagu oleks mikserisauaga pulsti keeratud.

niiet....jah. nii on. ma rohkem pilte esialgu ei pane. ei sobi. aga selle nupu panin, ma ei saa ju seda päeva ignoreerida.