"Mingi hea (s)õps, ei oska meiege midagi teha."
ja olengi. p muidugi tunnen ma end pisut halvasti, et olen nii rumal. aga ma ei saa ju kõike ka päris puust ja punaseks teha. Või saan? või ei ole küsimus selles mis ma saan või ei saa vaid mis ma pean?
ma ei oska suhelda. ma ei oska end maksma panna ega hakkagi oskama, ärge tooge mulle neid raamatuid ka. mind ennast ei ole võimalik õpetada ja teistsuguseks kasvatada. te ei pruugi seda uskuda ja see ei mahu teile pähe aga nõnda see on. ja seetõttu ei saa minust tõenäoliselt kunagi tõeliselt head õpetajat. aga olen ma seda üldse tahtnud? võibolla ma ei tahagi piisavalt.
ma olen ise alati enda eest vastutanud, ma olen õppinud boheemlaste koolis... eks ma töötan siis nendega kes tööd teha tahavad. neid on. kui nad vaid ütleks, mida tahavad. ma pole selgeltnägija. ma tean et lastel on vaja mingit süsteemi. aga mul pole aimugi... kas nad ei võiks lihtsalt kaasa tulla.... äkki on asi konkreetses idees? väga tahaks välja mõelda mida ma pean tegema nii et neil tunnist mingit tolku oleks. andest ei tule kellelgi puudu arvan mina. igaüks suudab teha kõike. tuleb õiges suunas lükata. aga kuidas? rääkimine ei toimi. asjad ja näidised ei toimi. MIS siis toimib... mul ei ole midagi muud. sõps ei oska meiega midagi peale hakata. mis ta mõtles sellega? nad tahaks midagi teha, aga nad ei tee tunnis efektiivselt tööd. kui töö saab valmis, mida ma nad tegema panen? võibolla pole neile kontseptuaalsed mõisted nagu kavand või disain veel selged. võibolla ei saanud nad aru mis ma neist tahtsin. ei muidugi, ma ise ka ei saanud aru. jeerum. mida ma siis ootan? nemad ka ju pole selgeltnägijad. Õuh hoidku, mulle öeldakse "ole konkreetsem, ole rangem!". võibolla .... jah, ma olen liiga kaootiline. mul pole asjad järjekorras, ma ei tea MIDA ma peaks ette valmistama. mulle on see jube raske.... te ei kujuta ettegi kui raske. ma teen oma isiklikku tööd alati suure põhjalikkusega, aga võibolla olen ses suhtes veel hullem kui too eelmine õpetaja. kas peaksin ööd ja päevad ise tuupima? mul ei jää nagunii meelde. ma oskan jagada ainult seda mida tean ja milles kindel olen.
kas peaks vahetama seda ülesannet või ütlema et niikaua kui eksperimentide tulemusi ootame, teeme midagi muud? konkreetne joonis, ikkagi puust ja punaseks. jeerum ma pole selliseid asju pidanud ju tegema. kas neid huvitab milline inimene mina olen, kas neid huvitab et ma ei oska niimoodi mõelda nagu normaalsed inimesed? kas see aitaks? ega vist. keda kuradit huvitab mingi tekstiilikunstnik, ega mind ka ei huvitaks vist.
kui nad võrdlevad mind teiste õpetajatega, mida nad näevad? ma ei tea. mingit idiooti ilmselt. sellest on aasakümme või enam kui nendeealistega suhtlesin. ma ei tunne neid... kurat, ma ei lasknud korralikku tutvustustki teha. kas homme läheb paremini või veel sitemini? ma ei tea. kunstnik peaks jääma kunstnikuks, ma ei tea miks ma arvasin et pole nii hull midagi tulla välja ja teiste inimestega suhelda.
mida ma siis tahan? tahan jagada oma ideid. tahan jagada seda mida ma oskan. tahan anda mingeid impulsse et inimesed ise MÕTLEMA hakkaks. kui inimesed tahavad minu käest midagi hoopis muud siis mul pole seda anda. ma ei saa aru. ma ei oska suhelda. FÜÜSILISELT ei saa aru mida öeldakse. kas ma pean küsima? vastama? loengut pidama? kas ma teen liiga palju või liiga vähe? kurat ja põrgukuidas saab see mul meeles seista? mu aju pole niimoodi ehitatud.
kui põhjalikult ma pean valmistama selle tunni ette? kas tõesti iga lause mis ma ütlen peab enne olema valmis mõeldud? ma ei oska niimoodi. isegi siis kui sa ütled et nii peab, minust ei tule seda välja. sa võid öelda et tee nii, aga minul ei kuku see samamoodi välja.
olete te kunagi näinud nimest kelle nõuannetest mingit kasu pole? kellest kohe ei saa mitte kui kuradi midagi? ma ise ka ei tea kuidas see võimalik on.
ma ei saa aru teie maailmast. sellepärast mu oma koolipõlv persse läkski ja võibolla sellepärast ma ei jagagi seda asja. ma pole ju ise seal kunagi olnud. ma ei saa aru, sest see peatükk jäi mul vahele. võibolla ma polegi kunagi järgi jõudnud sellele ilmale, jäängi järgi jooksma. ma olen teist 6 aastat taga. no sorri. inimesed on erinevad.
ja siis...miks ma ei suuda olla teistega selline nagu Collective´is? Kas sellepärast et ma oskan olla normaalne ainult virtuaalruumis? et ma ei oskagi reaalselt keegi olla, lähen kohe paanikasse? muidugi, seal peetakse must ikkagi lugu sellest hoolimata et olen veidrik, mitte selle pärast.
kui oleks nii et inimesed õpiks rohkem kes me oleme ja mida püüame saavutada, meie suhtumisest ja fantaasiast kui sellest mis pabereid ja reegleid ja vidinaid neile nina alla topitakse. nii oleks mul lihtsam. aga eesmärk pole ju see et mul oleks lihtsam. aga ma nii TAHAKS et oleks KORDKI niimoodi.
see saab olema piin, ma kardan. sest ma olen liiga rumal.
keda kuradit see huvitab... ahh, unustage ära, ma ajan lihtsalt rumalat pada jälle.
galerii müüb neli salli päevas, sunnik. mul läheb jamaks. ma ei jõua nii kiiresti.
kui praegu oma firma oleks, teeniksin kaks korda rohkem kui seal koolis hakkan saama. aga võib ka juhtuda, et mitte. õnn naeratab mulle harva.
ma ei oska suhelda. ma ei oska end maksma panna ega hakkagi oskama, ärge tooge mulle neid raamatuid ka. mind ennast ei ole võimalik õpetada ja teistsuguseks kasvatada. te ei pruugi seda uskuda ja see ei mahu teile pähe aga nõnda see on. ja seetõttu ei saa minust tõenäoliselt kunagi tõeliselt head õpetajat. aga olen ma seda üldse tahtnud? võibolla ma ei tahagi piisavalt.
ma olen ise alati enda eest vastutanud, ma olen õppinud boheemlaste koolis... eks ma töötan siis nendega kes tööd teha tahavad. neid on. kui nad vaid ütleks, mida tahavad. ma pole selgeltnägija. ma tean et lastel on vaja mingit süsteemi. aga mul pole aimugi... kas nad ei võiks lihtsalt kaasa tulla.... äkki on asi konkreetses idees? väga tahaks välja mõelda mida ma pean tegema nii et neil tunnist mingit tolku oleks. andest ei tule kellelgi puudu arvan mina. igaüks suudab teha kõike. tuleb õiges suunas lükata. aga kuidas? rääkimine ei toimi. asjad ja näidised ei toimi. MIS siis toimib... mul ei ole midagi muud. sõps ei oska meiega midagi peale hakata. mis ta mõtles sellega? nad tahaks midagi teha, aga nad ei tee tunnis efektiivselt tööd. kui töö saab valmis, mida ma nad tegema panen? võibolla pole neile kontseptuaalsed mõisted nagu kavand või disain veel selged. võibolla ei saanud nad aru mis ma neist tahtsin. ei muidugi, ma ise ka ei saanud aru. jeerum. mida ma siis ootan? nemad ka ju pole selgeltnägijad. Õuh hoidku, mulle öeldakse "ole konkreetsem, ole rangem!". võibolla .... jah, ma olen liiga kaootiline. mul pole asjad järjekorras, ma ei tea MIDA ma peaks ette valmistama. mulle on see jube raske.... te ei kujuta ettegi kui raske. ma teen oma isiklikku tööd alati suure põhjalikkusega, aga võibolla olen ses suhtes veel hullem kui too eelmine õpetaja. kas peaksin ööd ja päevad ise tuupima? mul ei jää nagunii meelde. ma oskan jagada ainult seda mida tean ja milles kindel olen.
kas peaks vahetama seda ülesannet või ütlema et niikaua kui eksperimentide tulemusi ootame, teeme midagi muud? konkreetne joonis, ikkagi puust ja punaseks. jeerum ma pole selliseid asju pidanud ju tegema. kas neid huvitab milline inimene mina olen, kas neid huvitab et ma ei oska niimoodi mõelda nagu normaalsed inimesed? kas see aitaks? ega vist. keda kuradit huvitab mingi tekstiilikunstnik, ega mind ka ei huvitaks vist.
kui nad võrdlevad mind teiste õpetajatega, mida nad näevad? ma ei tea. mingit idiooti ilmselt. sellest on aasakümme või enam kui nendeealistega suhtlesin. ma ei tunne neid... kurat, ma ei lasknud korralikku tutvustustki teha. kas homme läheb paremini või veel sitemini? ma ei tea. kunstnik peaks jääma kunstnikuks, ma ei tea miks ma arvasin et pole nii hull midagi tulla välja ja teiste inimestega suhelda.
mida ma siis tahan? tahan jagada oma ideid. tahan jagada seda mida ma oskan. tahan anda mingeid impulsse et inimesed ise MÕTLEMA hakkaks. kui inimesed tahavad minu käest midagi hoopis muud siis mul pole seda anda. ma ei saa aru. ma ei oska suhelda. FÜÜSILISELT ei saa aru mida öeldakse. kas ma pean küsima? vastama? loengut pidama? kas ma teen liiga palju või liiga vähe? kurat ja põrgukuidas saab see mul meeles seista? mu aju pole niimoodi ehitatud.
kui põhjalikult ma pean valmistama selle tunni ette? kas tõesti iga lause mis ma ütlen peab enne olema valmis mõeldud? ma ei oska niimoodi. isegi siis kui sa ütled et nii peab, minust ei tule seda välja. sa võid öelda et tee nii, aga minul ei kuku see samamoodi välja.
olete te kunagi näinud nimest kelle nõuannetest mingit kasu pole? kellest kohe ei saa mitte kui kuradi midagi? ma ise ka ei tea kuidas see võimalik on.
ma ei saa aru teie maailmast. sellepärast mu oma koolipõlv persse läkski ja võibolla sellepärast ma ei jagagi seda asja. ma pole ju ise seal kunagi olnud. ma ei saa aru, sest see peatükk jäi mul vahele. võibolla ma polegi kunagi järgi jõudnud sellele ilmale, jäängi järgi jooksma. ma olen teist 6 aastat taga. no sorri. inimesed on erinevad.
ja siis...miks ma ei suuda olla teistega selline nagu Collective´is? Kas sellepärast et ma oskan olla normaalne ainult virtuaalruumis? et ma ei oskagi reaalselt keegi olla, lähen kohe paanikasse? muidugi, seal peetakse must ikkagi lugu sellest hoolimata et olen veidrik, mitte selle pärast.
kui oleks nii et inimesed õpiks rohkem kes me oleme ja mida püüame saavutada, meie suhtumisest ja fantaasiast kui sellest mis pabereid ja reegleid ja vidinaid neile nina alla topitakse. nii oleks mul lihtsam. aga eesmärk pole ju see et mul oleks lihtsam. aga ma nii TAHAKS et oleks KORDKI niimoodi.
see saab olema piin, ma kardan. sest ma olen liiga rumal.
keda kuradit see huvitab... ahh, unustage ära, ma ajan lihtsalt rumalat pada jälle.
galerii müüb neli salli päevas, sunnik. mul läheb jamaks. ma ei jõua nii kiiresti.
kui praegu oma firma oleks, teeniksin kaks korda rohkem kui seal koolis hakkan saama. aga võib ka juhtuda, et mitte. õnn naeratab mulle harva.
Kommentaarid