Kahe nädala läbilõige, tagasivaates. An overview of the fortnight, in rewind.
Neljapäev, 26. veebruar. Kunsti valikaines oli kohal palju rohkem õpilasi ja tööisu oli ka kasvanud. Tundub, et gümnasistidega pole muret, nad saavad aru ja suudavad ka tööle keskenduda.
Thursday, febrary 26th. The art course for high school students is starting to work out, there were a few more present this morning and their concentration and desire to work hard had grown. But it has only been two days...
Hommikul haarasin veel kodunt kaasa suvalisi esemeid (irw), näiteks saapa, Edwardi, jänese (noh, kaua see kasski teda kodus räsib....see on mängujänes, mitte päris, loomulikult) ja veel mõned asjad. Ma olen nagu koormaeesel kogu aeg, võtan bussis ikka kolm istet enda alla.
This morning I grabbed a few random things for graphic drawing from my room, like an old boot, Edward and a rabbit (a toy one, that couldn´t wait to escape from my cats´violent attacks) and a few other things, plus about 10 more books. I am like a carrying elephant, laying myself all over a whole three seats at the bus.
Kolmapäev, õhtu. Palun-palun-palun ärge tulge mulle kallale, ärge tulge mulle kallale, ärge tulge... trammis ainult mina üks + kõige rohkem narkareid, mis ma kunagi olen näinud. Õnneks ei tehtud must välja. Galerii eluheidikuist ja koletistest, linnaserva elustik, kaltsakad boheemlased, deja vu, palju metsikum loomaaed, kui mõnes dokfilmis ja / või kommuunis.
Wednesday night. Please don´t attack me. Please don´t attack me. Please don´t... Just me in the tram and a few dozen junkies. To my luck they didn´t pay attention to me. Some raggedy beggars and a few bohemian wild animals, a zoo that you can´t even meet in a documentary and / or a commune.
Film. Ma polnud seda varem näinud. Jonestown. Mitte see film, mida ma vaatama tulin. Juriidilistel põhjustel tuli näidata ühte vanemat head filmi, kui väljakuulutatud "Kolm miili Molkomist". Õnneks. Sest tolle plaanisolnu põhjalikuma kirjelduse lugemine pani mind päev enne pisut kahtlema, kas see on ikka mulle seeditav kraam. Jonestown oli huvitav film. Seda tutvustas pusage DJ. Juuksepusaga. Kui ei käi, siis ei saa teada.
Movie. Documentary. Ha´dn´t seen before. Jonestown. Not the movie I had come to see, though. The directors of "Three miles from Molkom", the doc originally planned to be shown, couldn´t come to Tallinn, and the movie is not allowed to be shown without them by the future distributor. I am sort of glad, because the synopsis made me kind of doubt if it is a movie I could really watch without turning my face away. You don´t go, then you don´t know.
Illusioonid. Keegi räägib Tallinnast, ta ei näe, et Kopli. Keegi räägib Venemaast ja kommunismist, ta ei näe, et masendavam, kui ta enda reaalsus. Ta ei tea, et kujutelm, utoopia, võltstegelikkus, fassaad, loosung. Aga ta teeb täpselt sama asja... Ta võtab idee üle ja viib välja katastroofini, aga hukka mõistetakse ainult üks inimene, mitte Idee. Miks see Idee ise ei tee enesetappu? Miks sel ülepea lasti ellu jääda ja seda isegi toideti? Miks teda poputatakse ja lastakse tal inimesi ümber sõrme keerata? Miks talle lastakse raamatuid trükkida ja mundreid õmmelda, miks see Idee kuskil maailmanurgas ikka veel vindub? Miks keegi ei saa aru, et Idee peab surema, mitte inimesed? Kommunism või sektiutoopia, sure maha juba ükskord - võta mürki. Jäta me hinged rahule.
Illusions. Kopli region is not the same as Tallinn. The difference is two tram stops, but set back 25 years and 180 degrees in social structure.
Russia and communism are not an ideal, but a utopia. People take an idea and think the reality is that idea perfected. But the reality takes an idea and turns it upside down. Why didn´t the Idea die in the first place? Those two things are so much alike. The religious commune and... THAT place. The USSR. One takes a rather similar principle and drives it into a disaster. Why did the Idea not commit suicide? Why was it being fed and kept alive in the first place? How come that person picked up a similar principle? Is it stuck on that one persons´personal history, their life path and background? That Idea should just die, die out, take poison, and not take the people with it. JUST DIE! And, yet, the world still doesnt understand the greater evil was criminal. They still linger on to the illusion that the idea of communism was in principle good and it is just that it was misused. WAKE UP!!! It was the same thing, except without Kool-Aid!!!
and without gospel...
Kolmapäeva pärastlõuna. Mingi ökopood. Mehu või misiganes, noh see, smuuti, nagu millegipärast moodsal ajal öeldakse, maksis 40 krooni. Oh halastust. Kohvikujutud. Istumine. Rahulikult istumine ja aja surnuks löömine. See, mis mulle elus kõige rohkem närvidele käib. Isegi ostutšekki ei saanud, kuhu midagi sodida. Vardaid pold ka kaasas.... Lasin jalga, häbematult, läksin KUMU audikasse kinno - nagu olime plaaninud. Kui on kord plaani võetud, siis ma ei jäta midagi lihtsalt ära. Alati on kasulikum käia ja näha, kui kuskil kohvikus istuda. Ega te ei pea nõustuma. Ma ei tea, kelle jutt lõppkokkuvõttes targem oleks... Aga vot siuke pood on Tallinnas. Kui ei käi, siis ei saa teada.
Afternoon, wednesday. Eco-shop- cafeteria. Smoothie, 40 EEK. Goodness sakes! Coffee-talk..sitting...and talking....quietly....peacefully...nothing can be more nerve-wrecking for a person like me. No sketch paper, no knitting needles, nothing to DO but talk and stare. And I should cancel what we´d planned all week ahead? Heck no. I split and went to the movies. I got richer, despite not seeing the film we had all come out to see. I at least saw SOMETHING. You don´t go, you won´t know.
Kolmapäevased tunnid olid pühendatud inimese joonistamisele...ja vaidlemisele....ja õpilastepoolsetele ähvardustele mind väljamõeldud süüdistustega kohtusse kaevata. On ikka tragikoomilised kujud. Üsna lahja seitsmenda klassi kohta võrreldes sellega, millised MEIE omal ajal olime. Ei mingeid põlevaid paberlennukeid, golfipalle, tooli ekskremendiga kokkumäärimist ega põrandaharjaga aknast togimist. Isegi ümisemist mitte!!!! Neil lastel pole kujutlusvõimet. Ei, ega ma ainult sellepärast vastikuks õpetajaks ka ei hakka, et elu põnevam oleks. Las olla, nagu nad on. Võiksid rohkem tööd teha. Sest see mis tulema HAKKAB, kui keegi VIITSIB, paistab päris hea. Aga nad häbenevad. Ei julge HAKATA. Ja ohh! see figuurijoonistus! Rahuldaval määral oigamist ja hädaldamist. Nii ma tean, et just seda peabki tegema. Muidu oigavad järgmine aasta ka. Ja hullemini.
Lessons on wednesday were dedicated to drawing the human being. The fast sketches got them shivering, yelling, moaning and threatening to sue me with false accusations. WEAK! There is no imagination in that! In my time...well, they couldnt imagine all the things we did. Burning paper planes, golf balls, pee-soaked chairs and constant humming. I don´t mean to deliberately annoy them though just to make life more exiting, but...they could channel the energy into drawing. The little bits I saw here and there on the corner of a paper were promising. But there were too few. they are SO shy!!! But the more this tasks makes them whine and moan now, the less they´ll be troubled by it on the years to come.
Teisipäev. Ei viitsind mina enam neid pingviine jõllitada. Tagasiteel magasin terve tee. Oli väike orienteerumine Tartus Vabariigi aastapäeval ja Anu Raua tehtud Eesti Rahva Muuseumi juubelivaiba esitlus. Sai jälle 500 krooni raamatute alla magama pandud. Suudad sa säästa, kui Elumõnu maksab 100 krooni vähem kui pealinnas! Kas näljutada vaimu või keha, see on küsimus. Teel Tartusse sai räägitud igasugu teemadel. Mida Tartu poole, seda tõsisematel ja akadeemilisematel. Pidama jäime küüditamise juures, aga olime rääkinud linnakeskkonna kujundamisest, rahvusvaheliste näituste korraldamisest ja suu soojenduseks rebastest ja hiirtest. Anu Rahvamajas küpsetavad Lonnid ülihead maaleiba. Kui ei käi, siis ei saa teada...
Tuesday. Having slept all the way back I had no desire to watch the presidents reception and the concert for the 91st birthday of the Republic. A trip to Tartu, the academic capital. Presentation of the tapestry made by Anu Raud for the 90ieth anniversary of Estonian National Museum. Spent another 500 on books. I´ll starve some day! But I also starve without the books - mentally. On the way to the University City Tartu we talked a lot about different subjects in the bus. We started with mice and foxes and reached deportations, ethics... slipped by urban design and the hardships of arranging trips to international exhibitions during the Soviet era.
Esmaspäev. Aktus koolis. Omapärane isamaalise luulekava... mitte nii omapärane ja üsna ebameeldib mängu-tulirelvaga publiku suunas sihtimine. Riigilipu puudumine laval... samad laulud ja samad mittekokkukõlamised. Väga palju nihelemist ja minu hilinemised iga asjaga ja igale poole.
Monday, at school. Celebrating the Anniversary of the Republic with different events like quizzes, movies, concerts and games. A poetic performance, not so poetic experience of having a fake automatic gun pointed at you. What a flop! Pheef. I hope no one filmed that moment.
Laupäev. Lumelinn. vaata pilte.
Saturday. Opening of the Snow World. Pictures in a previous post.
Reede. Kontsert Linnahallis. Majandusraskused, arvasin et enam spotile ei kutsuta. Noh, Dimat seekord jälitada ei saanudki, küll aga mingit slaavi bluusivenda, kes ei kõlanud üldse halvasti. Kui ei käi, siis ei saa teada...
I thought they wouldn´t need me for spotlight gigs in the concert hall any more, but they called on tuesday. Friday night, russian blues. No hardcore synthesizer crap nor anything. Actual music. It was difficult to understand what instrument went solo at what time. We had to catch all those moments...
Ja siis oli eelmisel nädalal koolitus koolikiusamise teemal. Kohati oli isegi huvitav.
And we had lectures on the subject of school bullying last week. It was quite interesting...
Asjad on üksteise otsa kuhjunud, väga erinevad asjad ühe nädala sees. Tagasi vaadateski ei anna pausi teha. Olen sunnitud kihte lahti kaevama nagu juubelikontserdi alguses (seda nägin, jah, rohkem ma ei näinud).
Stuff, piled up on top of each other like a stilllife. Different events during just one week. Hard to digest it all...Life is like a stew that people keep adding something raw and fresh constantly and it is never done. I have to excavate the layers of events like in the beginning of the 91st anniversary concert.
Thursday, febrary 26th. The art course for high school students is starting to work out, there were a few more present this morning and their concentration and desire to work hard had grown. But it has only been two days...
Hommikul haarasin veel kodunt kaasa suvalisi esemeid (irw), näiteks saapa, Edwardi, jänese (noh, kaua see kasski teda kodus räsib....see on mängujänes, mitte päris, loomulikult) ja veel mõned asjad. Ma olen nagu koormaeesel kogu aeg, võtan bussis ikka kolm istet enda alla.
This morning I grabbed a few random things for graphic drawing from my room, like an old boot, Edward and a rabbit (a toy one, that couldn´t wait to escape from my cats´violent attacks) and a few other things, plus about 10 more books. I am like a carrying elephant, laying myself all over a whole three seats at the bus.
Kolmapäev, õhtu. Palun-palun-palun ärge tulge mulle kallale, ärge tulge mulle kallale, ärge tulge... trammis ainult mina üks + kõige rohkem narkareid, mis ma kunagi olen näinud. Õnneks ei tehtud must välja. Galerii eluheidikuist ja koletistest, linnaserva elustik, kaltsakad boheemlased, deja vu, palju metsikum loomaaed, kui mõnes dokfilmis ja / või kommuunis.
Wednesday night. Please don´t attack me. Please don´t attack me. Please don´t... Just me in the tram and a few dozen junkies. To my luck they didn´t pay attention to me. Some raggedy beggars and a few bohemian wild animals, a zoo that you can´t even meet in a documentary and / or a commune.
Film. Ma polnud seda varem näinud. Jonestown. Mitte see film, mida ma vaatama tulin. Juriidilistel põhjustel tuli näidata ühte vanemat head filmi, kui väljakuulutatud "Kolm miili Molkomist". Õnneks. Sest tolle plaanisolnu põhjalikuma kirjelduse lugemine pani mind päev enne pisut kahtlema, kas see on ikka mulle seeditav kraam. Jonestown oli huvitav film. Seda tutvustas pusage DJ. Juuksepusaga. Kui ei käi, siis ei saa teada.
Movie. Documentary. Ha´dn´t seen before. Jonestown. Not the movie I had come to see, though. The directors of "Three miles from Molkom", the doc originally planned to be shown, couldn´t come to Tallinn, and the movie is not allowed to be shown without them by the future distributor. I am sort of glad, because the synopsis made me kind of doubt if it is a movie I could really watch without turning my face away. You don´t go, then you don´t know.
Illusioonid. Keegi räägib Tallinnast, ta ei näe, et Kopli. Keegi räägib Venemaast ja kommunismist, ta ei näe, et masendavam, kui ta enda reaalsus. Ta ei tea, et kujutelm, utoopia, võltstegelikkus, fassaad, loosung. Aga ta teeb täpselt sama asja... Ta võtab idee üle ja viib välja katastroofini, aga hukka mõistetakse ainult üks inimene, mitte Idee. Miks see Idee ise ei tee enesetappu? Miks sel ülepea lasti ellu jääda ja seda isegi toideti? Miks teda poputatakse ja lastakse tal inimesi ümber sõrme keerata? Miks talle lastakse raamatuid trükkida ja mundreid õmmelda, miks see Idee kuskil maailmanurgas ikka veel vindub? Miks keegi ei saa aru, et Idee peab surema, mitte inimesed? Kommunism või sektiutoopia, sure maha juba ükskord - võta mürki. Jäta me hinged rahule.
Illusions. Kopli region is not the same as Tallinn. The difference is two tram stops, but set back 25 years and 180 degrees in social structure.
Russia and communism are not an ideal, but a utopia. People take an idea and think the reality is that idea perfected. But the reality takes an idea and turns it upside down. Why didn´t the Idea die in the first place? Those two things are so much alike. The religious commune and... THAT place. The USSR. One takes a rather similar principle and drives it into a disaster. Why did the Idea not commit suicide? Why was it being fed and kept alive in the first place? How come that person picked up a similar principle? Is it stuck on that one persons´personal history, their life path and background? That Idea should just die, die out, take poison, and not take the people with it. JUST DIE! And, yet, the world still doesnt understand the greater evil was criminal. They still linger on to the illusion that the idea of communism was in principle good and it is just that it was misused. WAKE UP!!! It was the same thing, except without Kool-Aid!!!
and without gospel...
Kolmapäeva pärastlõuna. Mingi ökopood. Mehu või misiganes, noh see, smuuti, nagu millegipärast moodsal ajal öeldakse, maksis 40 krooni. Oh halastust. Kohvikujutud. Istumine. Rahulikult istumine ja aja surnuks löömine. See, mis mulle elus kõige rohkem närvidele käib. Isegi ostutšekki ei saanud, kuhu midagi sodida. Vardaid pold ka kaasas.... Lasin jalga, häbematult, läksin KUMU audikasse kinno - nagu olime plaaninud. Kui on kord plaani võetud, siis ma ei jäta midagi lihtsalt ära. Alati on kasulikum käia ja näha, kui kuskil kohvikus istuda. Ega te ei pea nõustuma. Ma ei tea, kelle jutt lõppkokkuvõttes targem oleks... Aga vot siuke pood on Tallinnas. Kui ei käi, siis ei saa teada.
Afternoon, wednesday. Eco-shop- cafeteria. Smoothie, 40 EEK. Goodness sakes! Coffee-talk..sitting...and talking....quietly....peacefully...nothing can be more nerve-wrecking for a person like me. No sketch paper, no knitting needles, nothing to DO but talk and stare. And I should cancel what we´d planned all week ahead? Heck no. I split and went to the movies. I got richer, despite not seeing the film we had all come out to see. I at least saw SOMETHING. You don´t go, you won´t know.
Kolmapäevased tunnid olid pühendatud inimese joonistamisele...ja vaidlemisele....ja õpilastepoolsetele ähvardustele mind väljamõeldud süüdistustega kohtusse kaevata. On ikka tragikoomilised kujud. Üsna lahja seitsmenda klassi kohta võrreldes sellega, millised MEIE omal ajal olime. Ei mingeid põlevaid paberlennukeid, golfipalle, tooli ekskremendiga kokkumäärimist ega põrandaharjaga aknast togimist. Isegi ümisemist mitte!!!! Neil lastel pole kujutlusvõimet. Ei, ega ma ainult sellepärast vastikuks õpetajaks ka ei hakka, et elu põnevam oleks. Las olla, nagu nad on. Võiksid rohkem tööd teha. Sest see mis tulema HAKKAB, kui keegi VIITSIB, paistab päris hea. Aga nad häbenevad. Ei julge HAKATA. Ja ohh! see figuurijoonistus! Rahuldaval määral oigamist ja hädaldamist. Nii ma tean, et just seda peabki tegema. Muidu oigavad järgmine aasta ka. Ja hullemini.
Lessons on wednesday were dedicated to drawing the human being. The fast sketches got them shivering, yelling, moaning and threatening to sue me with false accusations. WEAK! There is no imagination in that! In my time...well, they couldnt imagine all the things we did. Burning paper planes, golf balls, pee-soaked chairs and constant humming. I don´t mean to deliberately annoy them though just to make life more exiting, but...they could channel the energy into drawing. The little bits I saw here and there on the corner of a paper were promising. But there were too few. they are SO shy!!! But the more this tasks makes them whine and moan now, the less they´ll be troubled by it on the years to come.
Teisipäev. Ei viitsind mina enam neid pingviine jõllitada. Tagasiteel magasin terve tee. Oli väike orienteerumine Tartus Vabariigi aastapäeval ja Anu Raua tehtud Eesti Rahva Muuseumi juubelivaiba esitlus. Sai jälle 500 krooni raamatute alla magama pandud. Suudad sa säästa, kui Elumõnu maksab 100 krooni vähem kui pealinnas! Kas näljutada vaimu või keha, see on küsimus. Teel Tartusse sai räägitud igasugu teemadel. Mida Tartu poole, seda tõsisematel ja akadeemilisematel. Pidama jäime küüditamise juures, aga olime rääkinud linnakeskkonna kujundamisest, rahvusvaheliste näituste korraldamisest ja suu soojenduseks rebastest ja hiirtest. Anu Rahvamajas küpsetavad Lonnid ülihead maaleiba. Kui ei käi, siis ei saa teada...
Tuesday. Having slept all the way back I had no desire to watch the presidents reception and the concert for the 91st birthday of the Republic. A trip to Tartu, the academic capital. Presentation of the tapestry made by Anu Raud for the 90ieth anniversary of Estonian National Museum. Spent another 500 on books. I´ll starve some day! But I also starve without the books - mentally. On the way to the University City Tartu we talked a lot about different subjects in the bus. We started with mice and foxes and reached deportations, ethics... slipped by urban design and the hardships of arranging trips to international exhibitions during the Soviet era.
Esmaspäev. Aktus koolis. Omapärane isamaalise luulekava... mitte nii omapärane ja üsna ebameeldib mängu-tulirelvaga publiku suunas sihtimine. Riigilipu puudumine laval... samad laulud ja samad mittekokkukõlamised. Väga palju nihelemist ja minu hilinemised iga asjaga ja igale poole.
Monday, at school. Celebrating the Anniversary of the Republic with different events like quizzes, movies, concerts and games. A poetic performance, not so poetic experience of having a fake automatic gun pointed at you. What a flop! Pheef. I hope no one filmed that moment.
Laupäev. Lumelinn. vaata pilte.
Saturday. Opening of the Snow World. Pictures in a previous post.
Reede. Kontsert Linnahallis. Majandusraskused, arvasin et enam spotile ei kutsuta. Noh, Dimat seekord jälitada ei saanudki, küll aga mingit slaavi bluusivenda, kes ei kõlanud üldse halvasti. Kui ei käi, siis ei saa teada...
I thought they wouldn´t need me for spotlight gigs in the concert hall any more, but they called on tuesday. Friday night, russian blues. No hardcore synthesizer crap nor anything. Actual music. It was difficult to understand what instrument went solo at what time. We had to catch all those moments...
Ja siis oli eelmisel nädalal koolitus koolikiusamise teemal. Kohati oli isegi huvitav.
And we had lectures on the subject of school bullying last week. It was quite interesting...
Asjad on üksteise otsa kuhjunud, väga erinevad asjad ühe nädala sees. Tagasi vaadateski ei anna pausi teha. Olen sunnitud kihte lahti kaevama nagu juubelikontserdi alguses (seda nägin, jah, rohkem ma ei näinud).
Stuff, piled up on top of each other like a stilllife. Different events during just one week. Hard to digest it all...Life is like a stew that people keep adding something raw and fresh constantly and it is never done. I have to excavate the layers of events like in the beginning of the 91st anniversary concert.
Kommentaarid