pühapäev, mai 03, 2009

Minu Eesti tegelik tulemus.

Mõttetalgud möödas, hakatakse nüüd siis nö. asju arutama ja...mõtlema. Tagantjärgi. Umbes sadakond või enam blogijat tipib mitmeleheküljelisi põhjendusi, miks nad ei pidanud vajalikuks antud üritusel osaleda ja oma mõtteid jagada (kuid just seda blogi PEAVAD kõik tingimata lugema), poliitikud diskuteerivad telekas natuke (kasutades rohkem ekraaniaega isiklikel ja parteilistel eesmärkidel) ja ajakirjanikud ei saa, ütleme ausalt, üldse asjale pihta ning lahmivad huupi, kuidas juhtub. Ei ole veel kellegi suust asjalikke küsimusi kuulnud. Minu Eestil ei ole tulemust? Kõik on mõttetu? Kõik, kes osalesid, on idioodid?
Mõttepaus.
The discussions are over, now people are starting to THINK. After they wasted one chance... About a hundred or so bloggers are typing ten-page excuses why they COULDNT or would never participate in collective discussions. But everyone, for some reason MUST read that particular blog post? Politicians are debating over civic society on TV (but are in its cover using the screen time to popularize their platforms for EU or local elections). The journalists, I must say, are the most clueless ones in this case. They just stare at the participant, then at the non-goer, then at their notes and they dont even bloody know what questions they should ask. No background work at all.
Miks peaks mind NÜÜD huvitama mõne skeptiku ja virtuaalfilosoofi "asjalik" analüüs üritusest, mida nad ise ei kogenudki? Miks peaks kedagi nüüd huvitama mingite blogijate mõtted, mida nad ei pidanud vajalikuks jagama tulla? Neile ehk piisab virtuaalruumist, oleksitest, ootamisest, lootmisest, et äkki keegi OLULINE loeb nende mõtteid, ÄKKI leidub KUSKIL mõni mõttekaaslane, ÄKKI midagi juhtub, kui nad oma mõtte välja ütlevad. Mulle sellest enam ei piisanud. Mulle polnud küllalt, et EHK. Mul oli ammu TÄITSA SIIBER, et kõik, mis sa teha saad on hinnata artiklite KOMMENTAARE plusside ja miinustega nagu pubekad kuskil labases "reidis".
Somehow there are a lot of people who did not bother to join in debates but expect everyone to hear out their opinion. They would rather settle for the virtual space, the comments, the blogs, mistaking the anonymous co-naggers for grateful soulmates, while all of them really come to express their thoughts on the net to ease their bitterness and reach an illusion they somehow matter.
Mis on eesti inimese üks pidevaid muresid?...See, et kedagi nagunii ei KOTI tema probleemid ja mured. Kedagi nagunii ei huvita tema mõtted ja hirmud. Keegi ei saa aru tema unistustest ja vajadustest. Keegi ei kuula tema arvamust. Keegi ei hooli TAVALISE INIMESE lootustest ja väljaütlemistest. Seepärast võib samahästi blogida, olgu postitusel kasvõi üks lugeja. Tavaline eestlane on leidnud sellest lohutust. Ta käib anonüümselt portaalis kommenteerimas ja laseb auru välja, sel ei peagi olema tulemust. Talle piisab kommentaariumi näilisusest, et KUSKIL on mõttekaaslased. Tegelikult neid teisi huvitab kõige vähem, mida SINA mõtled. Nemadki lasevad vaid auru välja ja kergendavad enda olemist.
The thing that troubles most people in this country is that whatever they say or do, no one cares, no one listens, they are on their own. So why did they not come out and find the people that might and would care?
Aga kui sa tahad leida PÄRIS mõttekaaslasi, siis pead natuke ikka pingutama. See pole Eestis lihtne. Kõik need, kes praegu paaniliselt sädistavad, et ühe mõttetu üritusega on jälle maha saadud, mõelge järele. Minu Eesti algatusel oli vähemalt üks üldkehtiv ja 100 % õnnestunud tulemus. Pole tähtis kui palju inimesi osales millises mõttekojas, õiged inimesed leidsid endale õiged mõttekaaslased. Just seda on Eestis igapäevaelus kõige raskem teha - leida reaalselt tee nende juurde, keda huvitavad samad asjad, mis sindki. Saage aru, see pole mingi skandaaliblogi, millele on oluline vaid klikkide arv. Iga mõttekoja, iga grupi kokkusaamine iseenesest on sisuline saavutus, see on sündmus, see kokkusaamise fakt ise ongi kõige olulisem. Sest igaüks nende gruppide liikmetest teab nüüd, et kui on probleem ja mure, siis on keegi, keda KOTIB. Loodetavasti see ongi tulemus...et OMASID saab jälle üles otsida, kui reaalselt on vaja midagi ÄRA TEHA.
To find a way to those who think like you, thats the hardest part of starting something. To get together with the right people, that is really something. That is a milestone. That is what the collective debates achieved - they brought people together in groups that have similar minds and goals. You can go on from there and actually make things happen, if you know you are not on your own, and that there IS someone, someone real, who gives a shit, not someone virtual, who might be just barking at the wind. One of US.
Tegelikult oleme me kõik omad... aga suur osa meist käitub nagu oleks võõrad. Nagu oleks ühed TEISED ja teised oleks.... mingid muud TEISED. Igast ettevõtmisest leitakse võimalus kujundada konflikt mingite osapoolte vahel. Et need kes KÄISID, on nüüd [piip!] ja MEIE, kes me teame paremini, vaatame kõrvalt ja analüüsime NEID nagu teadlased katseloomi. Mis teised? Mis "meie", mis "nemad"? Selle mõtteviisiga on sama lugu nagu Kopliga. Mõttetrammis tekkis küsimus et "aga ma ikkagi kardan Koplisse tulla, sest mul käiakse järel ja minuga võib juhtuda seda teist ning kolmandat". Kui sa tuled nagu võõras, käitud nagu võõras, käitud nagu TEINE, käitud sedasi et "ma kardan, sest NEED SIIN ei ole OMAD, siis ehk võibki juhtuda. Ei pruugi. Sest koplilased on tegelikult enamasti täitsa normaalsed inimesed. Tead, me oleme ka OMAD inimesed. See on MEIE linn. Milleks luua ise lõhet enda ja teiste vahele?
Actually, it is all US, but some act like strangers. Why are people here so desperately trying to split the nation into US and THEM? Those who WENT, and those who DIDNT. It is the same thing as peoples opinion about a dangerous neighborhood. If you come like a stranger, act like a stranger, if you have a whole attitude of being AFRAID and not trusting anyone, having negative expectations towards the part of town, then you probably will be seen as just that. A stranger, who doesnt want to be there, a suspicious person. You have to go everywhere like it is your right and you have nothing to be afraid of, cause it is also YOUR town, you are the SAME as the rest, and you feel comfortable being there. Then no one and nothing is a threat to you.

Kommentaare ei ole:

Ja reisusihiks oli meile Rotermann

My felted thingies on a freaky fashion show

Bubbles, Ethical Estonian Souvenir/Design Gallery Tallinn

Personality test ( the color test)

ColorQuiz.com Redfox took the free ColorQuiz.com personality test!

""Feels that nothing can upset her or phase her and..."

Click here to read the rest of the results.

Blog.tr.ee
blog.tr.ee