Trammijärgseid mõtteid tagatoast. Post-trammatic thoughts from backstage.
Jätkuks Mõttetrammile.
Nii mitmedki hääd mõtted jäid tegelikult kusagile traatidesse kinni või jooksid rööbastelt maha enne sihtpunkti jõudmist ning jäid seetõttu välja ütlemata.
A great many thoughts that deserved to be heard actually ran off the tracks before reaching their destination or got stuck in the wires.
Mõtteid oli lihtsalt ülekülluses ja nende omavahelises konkurentsis jäid mõned peale ning vaiksemad ootasid tagasihoidlikult oma võimalust ja läksid siis seda leidmata mõnes peatuses hoomamatult maha.
There was just an oversaturation of Thoughts and while the more competitive ones were shining in the spotlight, the more quiet and modest Thoughts were patiently waiting for their moment on the back seat and got off at some stop without finding it.
Muuhulgas oli nende seas mõte sellest, et ühistranspordis võiks lugeda oma luuletusi eesti noored luuletajad (otse või lindilt). Mul olid ju endalgi kotti pistetud luuletused Kopli ja trammi temaatikaga, ma unustasin nad hoopis ära. Või siis Mõte, et trammide lõpp-peatustes võiks olla raamatuautomaat, kust pikemaks sõiduks väike taskuraamat kaasa lunastada.
Among others there was a Thought of how young poets could read their poems in public transport. Live or through a recording. Or a thought that there could be a book-o-mat in the tram stops so if you have a longer ride ahead you can get a pocket-book to read on the way.
Võibolla sõidab mõni Mõte siiamaani trammiga mööda linna. Veetis ehk isegi öö depoos ja alustas sõitu varavalges ning me leiaks ta üles, kui juhtuks õige trammi peale astuma. Otsige mahajäänud mõtteid!
Perhaps a Thought or a few are still riding the streetcars at this very moment. They spend the night at the depot, took off on the earliest tram in the morning and you might find them if you happen to get on the right vehicle. Make sure to go and pick the Thought up if you come across one.
Tegelikult meeldib paljudele inimestele trammis või bussis omi mõtteid mõelda, ja osad Mõtted võivad väga head olla, aga millegipärast ei jagata neid mitte kellegagi. Aga kui eesti inimese lõug tõesti krampi jääb hetkel, mil oleks võimalik huvitava mõttega lagedale tulla, ehk oleks siis abi sellisest puutetundlikust tahvlist, kuhu jäetud sõnum mingi aja pärast ära kustub... paned kirja ja väljud, loeb see, keda huvitab. Kui keegi hakkaks trammis kõva häälega midagi seletama, viskab korralik kaaskodanik ta tõenäoliselt välja või hakkab sõimama, sest arvab, et tegu on mingi hullu kevadise kärbse või religioosse fanaatikuga. Ent kui sama inimene kirjutab midagi kuskile tahvlile, siis muutuvad tõenäoliselt üsna paljud uudishimulikuks, et mida ta küll kirjutas ja miks...
A lot of people like to dwell in their own mind while going somewhere using public transport. Some of their ideas could be brilliant, every day. But they do not like sharing or discussing, a god forbid that an estonian would start explaining a good idea to strangers out of the blue. We all know the common reaction: you´d either be kicked out or yelled at, mistaken for a religious fanatic or a crazy person. But what if there was a touch-sensitive board you could write stuff on that would disappear after some while... I bet a lot of people would become unbearably curious seeing someone write something on a board that they can´t see unless they come up close. You leave a message and get off, and there are only as many witnesses to your message as there are passengers in the vehicle that particular moment. City randomness.
Koplis ja Pelgurannas ei tapeta parajasti, muide, mitte kedagi, inimesed elavad oma igapäevast, väga tavalist elu ja käivad Stromkal vabaõhujõusaalis end trimmimas või seisavad Parim Enne Möödas kaupa müüvate putkade sabades või jalutavad suukorvita bullterjereid laste mänguplatsidel. Keegi peaks siinse kandi rahvale ühe mõnusa suraka andma trammijuhtmetest, muidu saavad neist päris fossiilid.
In this neighborhood people are not killing anyone at this moment, just living their ordinary lives, buying spoiled goods from kiosks, walking bullterriers on childrens playgrounds and working out in open air gyms on the beach. I they dont get an electric shock from the tram wires they might turn into fossils.
Nii mitmedki hääd mõtted jäid tegelikult kusagile traatidesse kinni või jooksid rööbastelt maha enne sihtpunkti jõudmist ning jäid seetõttu välja ütlemata.
A great many thoughts that deserved to be heard actually ran off the tracks before reaching their destination or got stuck in the wires.
Mõtteid oli lihtsalt ülekülluses ja nende omavahelises konkurentsis jäid mõned peale ning vaiksemad ootasid tagasihoidlikult oma võimalust ja läksid siis seda leidmata mõnes peatuses hoomamatult maha.
There was just an oversaturation of Thoughts and while the more competitive ones were shining in the spotlight, the more quiet and modest Thoughts were patiently waiting for their moment on the back seat and got off at some stop without finding it.
Muuhulgas oli nende seas mõte sellest, et ühistranspordis võiks lugeda oma luuletusi eesti noored luuletajad (otse või lindilt). Mul olid ju endalgi kotti pistetud luuletused Kopli ja trammi temaatikaga, ma unustasin nad hoopis ära. Või siis Mõte, et trammide lõpp-peatustes võiks olla raamatuautomaat, kust pikemaks sõiduks väike taskuraamat kaasa lunastada.
Among others there was a Thought of how young poets could read their poems in public transport. Live or through a recording. Or a thought that there could be a book-o-mat in the tram stops so if you have a longer ride ahead you can get a pocket-book to read on the way.
Võibolla sõidab mõni Mõte siiamaani trammiga mööda linna. Veetis ehk isegi öö depoos ja alustas sõitu varavalges ning me leiaks ta üles, kui juhtuks õige trammi peale astuma. Otsige mahajäänud mõtteid!
Perhaps a Thought or a few are still riding the streetcars at this very moment. They spend the night at the depot, took off on the earliest tram in the morning and you might find them if you happen to get on the right vehicle. Make sure to go and pick the Thought up if you come across one.
Tegelikult meeldib paljudele inimestele trammis või bussis omi mõtteid mõelda, ja osad Mõtted võivad väga head olla, aga millegipärast ei jagata neid mitte kellegagi. Aga kui eesti inimese lõug tõesti krampi jääb hetkel, mil oleks võimalik huvitava mõttega lagedale tulla, ehk oleks siis abi sellisest puutetundlikust tahvlist, kuhu jäetud sõnum mingi aja pärast ära kustub... paned kirja ja väljud, loeb see, keda huvitab. Kui keegi hakkaks trammis kõva häälega midagi seletama, viskab korralik kaaskodanik ta tõenäoliselt välja või hakkab sõimama, sest arvab, et tegu on mingi hullu kevadise kärbse või religioosse fanaatikuga. Ent kui sama inimene kirjutab midagi kuskile tahvlile, siis muutuvad tõenäoliselt üsna paljud uudishimulikuks, et mida ta küll kirjutas ja miks...
A lot of people like to dwell in their own mind while going somewhere using public transport. Some of their ideas could be brilliant, every day. But they do not like sharing or discussing, a god forbid that an estonian would start explaining a good idea to strangers out of the blue. We all know the common reaction: you´d either be kicked out or yelled at, mistaken for a religious fanatic or a crazy person. But what if there was a touch-sensitive board you could write stuff on that would disappear after some while... I bet a lot of people would become unbearably curious seeing someone write something on a board that they can´t see unless they come up close. You leave a message and get off, and there are only as many witnesses to your message as there are passengers in the vehicle that particular moment. City randomness.
Koplis ja Pelgurannas ei tapeta parajasti, muide, mitte kedagi, inimesed elavad oma igapäevast, väga tavalist elu ja käivad Stromkal vabaõhujõusaalis end trimmimas või seisavad Parim Enne Möödas kaupa müüvate putkade sabades või jalutavad suukorvita bullterjereid laste mänguplatsidel. Keegi peaks siinse kandi rahvale ühe mõnusa suraka andma trammijuhtmetest, muidu saavad neist päris fossiilid.
In this neighborhood people are not killing anyone at this moment, just living their ordinary lives, buying spoiled goods from kiosks, walking bullterriers on childrens playgrounds and working out in open air gyms on the beach. I they dont get an electric shock from the tram wires they might turn into fossils.
Kommentaarid