Leiba jätkub.....

Isetehtud leib seisab kaua. Eriti kui mõni ei raatsi seda süüa. Viisin Viljandisse külakostiks ja täna tegin külmkappi jäetud hapuleivataignast kilupitsa (aga oleks võind vürtsikilu asemel mageda võtta. Hapukoore ja rohke salatiga on ta väga hea, aga muidu tuli soolane. Leivataigen aga läheb külmkapis seistes (nädalakese, ei enam) isegi paremaks. Oleksin ta niisama nahka pistnud.... See on üllatavalt hea pitsapõhi. Olen ka avastanud hulgaliselt soomeugrimugri retsepte lihtsa rukkitaigna baasil mis ei vaja hapendamist ja sõtkumist ning kavatsen rukkiküpsetiste ringi kindlasti laiendada. Samuti proovida rukkikukleid, mida on ehk kergem nädalaga ära tarvitada, sest pätsi leivaga on ikka päris tegemist :-)))



Tegelikult peaksin Folgist kirjutama, eksju. Jestas. Kuidas 45st kontserdist kirjutada? Võin vaid öelda, et see on parimaid Folke läbi aegade ning programm oli vägagi tasemel. Programmivälised asjad kohati isegi paremad. Näiteks Ichitaro, taiko-trummar Jaapanist, kes oma kulu ja kirjadega juba kolmat korda Eestis, kaasas trummid ning uskumatu jõud ja energia.
Ja Stefan oli tagasi, vana hea Stefan oma aegumatu huumorimeelega. Teda taas Viljandis nähes oli küll tunne, et aeg on immanentne, keegi meist ei vanane mitte iialgi ja muusika voolab veresoontes omas rütmis, mida keegi üle vindi ei suuda keerata.

Tundub, et muud asjad saavad ka joonde. Õigemini, käin oma rada, viigu see kuhu iganes. Pole muud teed kui edasi....