Mõtle, täna on maailmapäev
arutlen ma järjekordse käänaku peal, kus mehed kaameratega (mikrofonideta) oma kusagil tagapool löntsivaid emandaid ootavad. 5km. Isver. Nii ruttu? Tõstan veel tempot ja põiklen massi sees nagu mingi capoeira-artist. Kahjuks ei näe massis jooksjates Maailmapäeva puhul ühtki hotentotti ega punanahka.
Näituste mäest tuhinal alla, oh sa püha tuli, kas teised ei taipa et nii saab peaaegu 200 inimesest korraga mööda? Jätan vahele igasugu joogid ja maasikad, sellise pisikese sutsaka peale neid küll tarvis ei lähe. Ja olengi kohal! Hurraa, nüüd saab Vabakal mitu-mitu kontserti ära kuulata! Kahjuks liigagi palju enne Svjata Vatrat. Tuleb linnale vahepeal veel üks tiir ümber visata.
Anname andeks, et Svjata Vatra esitatavad lood on peamiselt vanad-tuntud. Aga seda küll andeks ei anna, kui Ruslan kiiremas korras Kallele viinereid ei osta, poiss on nagu pilbas. Kuid veel rohkem kahju onmitte-enam-bändi-liige Silverist. Juba kaks võimsat trummarit, ei olnudki sa, linalakk, nii asendamatu. Kui ma nüüd tahaks halvasti öelda (mida ma ei taha) siis ülbitseksin, et ongi parem sound ilma selle ilueedita. Aga tegelt ...tegelt oleks ikka koos kausipillidega veelgi parem.
Mõtle, kui kogu publik oleks olnud värsked ja uued huvilised, oleks Ruslan saanud luisata et näe, jäeti meid Maijooksul meestehoidu maha, hakkas igav ja otsustasime bändi teha. Ja mahajäetud meeste tunded läinud nii tuliseks, et osad neist moondusid grusiinideks ja ütlesid Ruslanile gruusia keeles "Ma armastan sind!"
Vahepeal on lavale järsku veel üks trummar tekkinud ja isegi leebe näoga DJ P. Julm ei paista selle üle imestavat. Bänd muudkui laieneb. mõnes mõttes meenutab see kõik mingit inglise pubi natuke, kus paar bloke´i on otsustanud peo käima lükata koos jämmides. Ainult et Svjata Vatra fännid pole nahksetes miniseelikutes "ujumisrõngaga" ja meigivaabaga kaetud sinikraede roppsuuga kodukanad, vaid kontingent mürsikutest kõrsikuteni ehk eelkooliealistest pensionärideni, muud elupõletajad, noored sädeinimesed ja kuuma (loe:leigena) säilinud hingega keskealine keskklass sinna vahele.
see Julm on küll veidi imelik kuju. Õõtsutab end seal laua taga, teeb mingeid imelikke puusanõkse ja naeratab kogu aeg. Millegipärast meenutab ta mulle Mr Beani multikaversioonis. Ma arvan et joonistan temastki ühe paraadportreekese just selles võtmes.
...
Fair Trade kohvi ma ei ostnud. Nike´i tosse ka mitte. kas ei ole Fair Trade ja ökokaubandus ja mahetooted samamoodi üks bränd, mis end ostjale pähe määrib?
Nike on muidugi verine tsaar. aga äkki ostangi endale siiski tossud, kui kupong 250 eeku soodust annab. Need arengumaade vaesed kannatajad kannavad nii kohapeal kui fotodel kõik Nike´e või Reebokeid. Teevad sama firma tehastes ehk 20 tundi päevas tööd et neid osta. võibolla mitte vabatahtlikult. aga me kõik sõltume millestki, niipea, kui meil on mingid tahtmised. sõltume neist, kes suures inimmeres kotti valvavad, kui me ise rajal ei-tea-kuhu-ja-misjaoks lidume. mõnest meist sõltuvad väiksed pudinad, kes hoiavad vööst või pükstest kinni ja tuletavad ka siis elu olulisemat poolt meelde, kui me ise esineme ja mängime mingit muud rolli. maailm tuletab meelde, et peale päikesepaiste on muutlikkugi ilma, kui öösel müristama ja vihma kallama hakkab. ja et jooksjatel ja muusikutel läks ilmaga väga õnneks, aga nad mitte ei mõelnudki loodust mõttes tänada, et ta nende vastu lahke oli. Maailmapäeval peaks mõtlema maailmast endast. Inimesed, olgu nad vaesed või rikkad, targad või rumalad, mõistvad või jõhkrad, andjad või riisujad on kõik ühtviisi selle rohelise muna asukad. üürilised. keegi pole peremees. keegi pole ori. inimkond pole kannatajad. maakera piire testida pole meie asi. otsustada, et mõni meie kaasüüriline elab siin ilmas valesti, pole meie asi. meie suhted üksteisega on meie omavaheline asi. meie asi on kultuur, inimeseks olemine, igasugu asjade tegemine, mis meie häid külgi näitab. oma võimete testimine. on nii tobe üritada maailma parandada. maailm on nii suur et hakkab teisest otsast ikka rebenema. tehke oma asja nende jaoks, kes teie lähedal. muidu lähete ükspäev hulluks. justkui need staaride ahistajad....mõned võivad maailmaparandamisega ka hulluks minna. tunnevad mingit tohutut missiooni... muidugi on fair trade hea, palju väärtusi loonud, aga pikas plaanis on see üks järjekordne Inimeste Projekt. teeme ja tunneme rõõmu, ohh, lahe. aga maailma mõõtmetes on see üks esinemine, üks pooletunnine välikontsert. inimene muretseb igasugu asjade pärast, aga maailm kestab, inimekultuuri nähtused justkui sildid pakitakse treilerisse ja varsti pole platsil enam jälgegi äsja toimunust. Vabaduse platsi eksperimentaalgaleriis valitseb tühjus, minu näitust ei mäleta ka enam keegi. mis kurat me muretseme nii palju. elaks hetkes. kuulaks muusikat. inimkonna elu ei ole ju suures plaanis halvemaks läinud.
Näituste mäest tuhinal alla, oh sa püha tuli, kas teised ei taipa et nii saab peaaegu 200 inimesest korraga mööda? Jätan vahele igasugu joogid ja maasikad, sellise pisikese sutsaka peale neid küll tarvis ei lähe. Ja olengi kohal! Hurraa, nüüd saab Vabakal mitu-mitu kontserti ära kuulata! Kahjuks liigagi palju enne Svjata Vatrat. Tuleb linnale vahepeal veel üks tiir ümber visata.
Anname andeks, et Svjata Vatra esitatavad lood on peamiselt vanad-tuntud. Aga seda küll andeks ei anna, kui Ruslan kiiremas korras Kallele viinereid ei osta, poiss on nagu pilbas. Kuid veel rohkem kahju onmitte-enam-bändi-liige Silverist. Juba kaks võimsat trummarit, ei olnudki sa, linalakk, nii asendamatu. Kui ma nüüd tahaks halvasti öelda (mida ma ei taha) siis ülbitseksin, et ongi parem sound ilma selle ilueedita. Aga tegelt ...tegelt oleks ikka koos kausipillidega veelgi parem.
Mõtle, kui kogu publik oleks olnud värsked ja uued huvilised, oleks Ruslan saanud luisata et näe, jäeti meid Maijooksul meestehoidu maha, hakkas igav ja otsustasime bändi teha. Ja mahajäetud meeste tunded läinud nii tuliseks, et osad neist moondusid grusiinideks ja ütlesid Ruslanile gruusia keeles "Ma armastan sind!"
Vahepeal on lavale järsku veel üks trummar tekkinud ja isegi leebe näoga DJ P. Julm ei paista selle üle imestavat. Bänd muudkui laieneb. mõnes mõttes meenutab see kõik mingit inglise pubi natuke, kus paar bloke´i on otsustanud peo käima lükata koos jämmides. Ainult et Svjata Vatra fännid pole nahksetes miniseelikutes "ujumisrõngaga" ja meigivaabaga kaetud sinikraede roppsuuga kodukanad, vaid kontingent mürsikutest kõrsikuteni ehk eelkooliealistest pensionärideni, muud elupõletajad, noored sädeinimesed ja kuuma (loe:leigena) säilinud hingega keskealine keskklass sinna vahele.
see Julm on küll veidi imelik kuju. Õõtsutab end seal laua taga, teeb mingeid imelikke puusanõkse ja naeratab kogu aeg. Millegipärast meenutab ta mulle Mr Beani multikaversioonis. Ma arvan et joonistan temastki ühe paraadportreekese just selles võtmes.
...
Fair Trade kohvi ma ei ostnud. Nike´i tosse ka mitte. kas ei ole Fair Trade ja ökokaubandus ja mahetooted samamoodi üks bränd, mis end ostjale pähe määrib?
Nike on muidugi verine tsaar. aga äkki ostangi endale siiski tossud, kui kupong 250 eeku soodust annab. Need arengumaade vaesed kannatajad kannavad nii kohapeal kui fotodel kõik Nike´e või Reebokeid. Teevad sama firma tehastes ehk 20 tundi päevas tööd et neid osta. võibolla mitte vabatahtlikult. aga me kõik sõltume millestki, niipea, kui meil on mingid tahtmised. sõltume neist, kes suures inimmeres kotti valvavad, kui me ise rajal ei-tea-kuhu-ja-misjaoks lidume. mõnest meist sõltuvad väiksed pudinad, kes hoiavad vööst või pükstest kinni ja tuletavad ka siis elu olulisemat poolt meelde, kui me ise esineme ja mängime mingit muud rolli. maailm tuletab meelde, et peale päikesepaiste on muutlikkugi ilma, kui öösel müristama ja vihma kallama hakkab. ja et jooksjatel ja muusikutel läks ilmaga väga õnneks, aga nad mitte ei mõelnudki loodust mõttes tänada, et ta nende vastu lahke oli. Maailmapäeval peaks mõtlema maailmast endast. Inimesed, olgu nad vaesed või rikkad, targad või rumalad, mõistvad või jõhkrad, andjad või riisujad on kõik ühtviisi selle rohelise muna asukad. üürilised. keegi pole peremees. keegi pole ori. inimkond pole kannatajad. maakera piire testida pole meie asi. otsustada, et mõni meie kaasüüriline elab siin ilmas valesti, pole meie asi. meie suhted üksteisega on meie omavaheline asi. meie asi on kultuur, inimeseks olemine, igasugu asjade tegemine, mis meie häid külgi näitab. oma võimete testimine. on nii tobe üritada maailma parandada. maailm on nii suur et hakkab teisest otsast ikka rebenema. tehke oma asja nende jaoks, kes teie lähedal. muidu lähete ükspäev hulluks. justkui need staaride ahistajad....mõned võivad maailmaparandamisega ka hulluks minna. tunnevad mingit tohutut missiooni... muidugi on fair trade hea, palju väärtusi loonud, aga pikas plaanis on see üks järjekordne Inimeste Projekt. teeme ja tunneme rõõmu, ohh, lahe. aga maailma mõõtmetes on see üks esinemine, üks pooletunnine välikontsert. inimene muretseb igasugu asjade pärast, aga maailm kestab, inimekultuuri nähtused justkui sildid pakitakse treilerisse ja varsti pole platsil enam jälgegi äsja toimunust. Vabaduse platsi eksperimentaalgaleriis valitseb tühjus, minu näitust ei mäleta ka enam keegi. mis kurat me muretseme nii palju. elaks hetkes. kuulaks muusikat. inimkonna elu ei ole ju suures plaanis halvemaks läinud.
Kommentaarid