Folkroonika vol 5: daamide valik

VEEL ÜKS Folkroonika, vol. 5: Daamide valik.

Juba jõuti norida mu kallal, et minu Folgi-jutud on liiga meesesinejate kesksed. Mis vahet seal on siis? Ühed inimesed kõik ju. Päris feministid tegelikult ju ei pushi naisi esiplaanile, point ongi, et seda pole vaja teha, sest kõik on võrdsed. Nagunii on "daamide valik" ja eelmine aasta juba oli naistele pühendatud, eks ole.

Daamide valik tähendab päris mitut asja. Näiteks kellega tantsida ja millal, kui üheplaaniliselt sõnastada. Kui mitmeplaaniliselt, siis näiteks lugude järjekorda ja sellest väljaloetavat eksistentsiaal-filosoofilist sõnumit, nagu et mida sa peaks üleüldse oma eluga peale hakkama. Ja laiemas plaanis tähendab see, et kas pere on folgil või ei ole. Sest mulle tundus, et naised otsustavad - millist kontserti kuulata, sest lapsed olid ju kaasas ja kõik ei sobi hästi, mida süüa, kus istuda, mis plaate osta jne., välja arvatud ansambli Naised Köögis kontserdil, kus mehed olid ülekaalus ja arvatavasti lihtsalt pere kõrvalt laulu-mängutoast, lastealalt või kuskilt töötoast minema hiilinud. Kui nii edasi läheb, siis peab meestelaulutuba hakkama peagi korraldama paralleelselt NK kontserdiga, kuna nad on nagunii seal ja laulavad kaasa. Neil olid sõnad kohati isegi paremini peas kui Sofial, ma ütleks. Aga sõnad, muide, võivadki muutuda, sest tekst on daamide valik. Mehed saagu jooksvalt sotti.

Daamide valik tähendab ka seda, et naisesinejate valik on tõesti suur ja lai: Rüüdi sillerdavatest harmooniatest Jan Blake´i säriseva energiani, Verska Naaste kõlakoorist Eva Talsini, kes lõpukräul oleks peaaegu pidanud üksinda hirmsat poistekarja ree peal hoidma, kui poleks olnud Karoliina Kreinthaali, kes vajadusel viiulipoognaga serva pealt suskas. Ja Kadri Voorand (ta on muide miskitviisi mu sugulane, vanatädi Lehte endise mehe venna lapselaps või midagi, hahaa!) ning Liisi Koikson, kelle puhul tundus, et äkki kitarrivõimud võikski lihtsalt tüdrukute taha ühendada, sest powerit on nii palju. Roheline Festival ju ikkagi.

Ja siis tähendab daamide valik veel seda, et on nende otsustada, mis tähendab olla Daam - kuidas käituda ja suhelda, olgu konkreetselt või vihjamisi, bravuurikalt, elegantselt või ninakalt. Daam on see, kes suudab näidata iseloomu - GRAATSILISELT, ja olla oma otsekohesuses peenetundeline, tulla peale nagu marutuul, kuid maanduda kui udusulg, laulda seinad ELEGANTSELT pikali, fotopommida GRAATSILISELT teiste Daamide selfisid, käia uhkelt ringi, mustsõstrajäätis rinnaesisel, ja mis kõige olulisem - enda seatud reeglitest varvassussidel tippides sujuvalt mööda hiilida. Ning kui keegi suudab jääda Daamiks isegi oma 6. õlut juues, kui näeb oma lapsi juba topelt ruudus, ei satu sellest, et neid on juba 16, ikkagi paanikasse ning teab, et prillid ei ole kadunud, vaid otsa ees, siis on eesti rahval võibolla isegi tulevikku.

Ja naised olid ilmselt eelmisest aastast veelgi vunki juurde saanud. Pingevaba esinemise ja loomulikkuse osas ei jäänud ükski neist superstaar Jan Blake´ile alla, tulgu nad siis lavale T-särgis ja crocsides või helesinises tuhkatriinukleidis. Selles ei kahtle muidugi enam keegi, kelle käes Vabarnate majapidamises torupill on.
Kokkuvõttes, kui meesesinejad tegid "normi täis", nagu sportlased ütlevad, siis daamid kihutasid musta hobuse, ei, oranži sebraga (shh, on küll siuke olemas!) keskmiselt rajalt kõigist mööda... ja ei kavatsenudki finišijoonel peatuda, mis jooned, kellele neid jooni vaja on, kes ütles, et võistlus läbi on, mis võistlus, kui me võidame ometi lakkamatult igast läbitud meetrist? Elu pole Tartu maantee. Vahetavad ridu kuidas tahavad (isegi Rikka puu laulus), sõidavad sel kiirusel, mis tundub õige ja lugu on läbi siis, kui Daam seda ütleb.

Ainult ühel korral nägin Daami peatumas ja seismas ühe koha peal, suu ammuli: siis, kui rahvas öösel Viljandi Laululava treppidel täiusliku ühendkoori moodustas. Vot sellisel puhul peaks üks Daamgi lööma jalaga vasta maad ja sajatama: Miks, kirevase päralt, tuleb laulupeoks 5 aastat harjutada, kui piisab neljast värsireast ja Untsakatest?