Kontserdil: Ott Lepland Kvartett Raekoja platsis (Avalava) ja Uku Suviste Lembitu pargis (Kesklinna suvekontsert)

Tegelikult ei tohiks ma sellise nohuga üldse mööda linna kooserdada, eriti kui ilm juba pea sügisesse kisub. Ent kontserdisõltuvus on hullem haigus kui nohu.

Pealegi, kui muusikat kuulama tulevad isegi need, kes peaaegu käia ei saa, mis on permanentne konditsioon, miks peaks ma mingi ajutise nohu pärast minemata jätma?

Nojah, mul oli ka plaanis paar postkaarti joonistada ja võibolla suppi keeta. Misiganes. Hädavajalik ikka ennekõike. Niisiis lippasin Raekoja platsile, et noh, kuulaks natuke Otti.

Kust siuksi tädipoegi saab? Mul on omal ka tädipoegi,
aga ilma kitarrita, mõni võiks ju kitarriga olla. 

Polegi nagu midagi rääkida... märkmeid teha ei ja filmida ei saanud peaaegu üldse, sest mingi herilane jälitas mind, ainult mind, suures rahvahulgas pea pool tundi ja siis viskas veel üks tuvi mind lavašiga ja üldse mulle tundus, et olukord oli väga minu tervikliku kontserdielamuse seisukohalt minu vastu. 

Ott laulab muidugi hästi, nagu tavaliselt. Liiga tavaliselt? Ma ei ole ju otseselt mingi fänn, kellel oleks kõik sõnad peas ja kes liibuks lava serva nagu üks ujedalt itsitav... em... neiu? Tädi? Stalker? Ma ei tea, kes ta oli.

Ühelt poolt mõtlen: nunnu. Teisalt: aga äkki ta on keegi, kes kannatab luulude käes, et Ott on ta boyfriend või miskit? 

Ta nägi, et ma teda vahin. Appi. 

Ei, Redfox, ära oleta igasugu lollusi. Siin on ju teisigi, kes teavad kõiki laule peast. Noori, keskealisi, pensionäre, viimaste lemmiklooks tundub olevat Siin me kokku saime. Nad kasutavad seda kerge flirdi eesmärkidel. Jah, just penskarid. Noored vahivad kaasa lauldes enda ette.
Stalker või kesiganes haihtub aga poole kontserdi pealt. Kas ta läks lava taha? Või jooksis ka herilase eest ära. Esirea pensionärid skandeerivad lisalugu ja rahvas saab oma "Kuula".

Tagareas kuulavad mingid korea tüdrukud ja itsitavad millegi üle. Ei tea, kas eesti muusika võiks olla järgmine hallyu wave?

Suur lava, suur hääl, Eesti maakondi tutvustava üritustesarja suur finaal, kuid minu jaoks jääb midagi puudu. Võibolla on Otil vaja veel mõni tädipoeg lavale tuua. Taustalaulja-piigasid polnud peaaegu kosta. Kontsert oli kui ülevaade Ott Leplandi loomingust, mõjudes pigem pilla-palla pillerkaare kui selge kulminatsiooniga tervikuna. Võibolla ta lihtsalt särab üksi laval olles kirkamalt. 

Lippan koju (hea, et ma elan Hipstervillis!); ahmin sisse hiljaksjäänud lõunasöögi ja põrutan uuesti linna, kuigi õhk on läinud kargemaks ja ma ei tea, mis mu nohust niimoodi saab. Lembitu pargis kakerdavad jäätisest purjus mudilased teadusteatri tossupilve jäänuste sees. Suurem osa publikust on pered. Kas tuleb lastesõbralik kontsert? Mitte eriti, aga nad on liiga väiksed, et sellest aru saada. Või peaks just ütlema - küllaltki lastesõbralik, sest Uku Suvistel on laule, millest võib tekkida palju suurem tossupilv.

Ma oleks tulemata jätnud, aga ma tahtsin ka... appi, see kõlab liiga ebaviisakalt. Võrrelda. Ei, ei, kustutage see, ütleme, et tahtsin lihtsalt kuulata. Aga kui kuulad kaht lauljat - meeslauljat - samal päeval ja peaaegu järjest, siis võrdled - TIBAKENE! - tahes-tahtmata. Ja tulemus on, et....

Lembitu park ei ole muidugi Raekoja plats. Siin on tilluke... ee, ei olegi lava, ainult telk, ja tugi- ehk helitelki pole üldse mitte. Muusiku argipäev, esineda mingil tasuta pereüritusel, kui selja taga mänguväljakul väiksed inimahvid põõsastel kõiguvad.

Mul on tunne, et laulja hoiab (targu) häält tagasi ja sellepärast tundub, et ta justkui käriseks veidi. Aga kui ei ole helimeest, siis vist ei saa riskida mikrofonide vilistamise ja muu taolisega. Pealegi - lastesõbralik. See ei ole selline koht ega esinemine, kus laulda nagu Lepland.
 

Joala fännid kuulavad Uku Suvistet.

Lava on väiksem ja hääl on väiksem, aga publikuga suheldes tunneb see poiss end küll väga vabalt. Tekib arutelu telgi ümber tuiavate põnnidega maasikate teemal, mistõttu leiab Uku ühel hetkel: "Ma ei ole laval enam üksi!" Minu kõral seisev naisterahvas on naeru kätte suremas. Uku ja seitse pöialpoissi. 

Pärast naljakaid vahejuhtumeid ja mulle juba paari aasta tagustelt Pelgulinna päevadelt tuttavaid paroodianumbreid kaob kontserdi algust valitsenud barjäär publikuga (kuigi ta ei parodeeri Ewert Sundjat, nagu ma toona soovitasin, millest on kahju, aga võibolla see publik ei saaks pihta ka). Ikka on pööraselt naljakas, kuigi olen seda juba ühe korra kuulnud. Külm on, nina tatti täis, aga ära minna enam ei raatsi.

Kui kõlab Unustuse jõel Jaak Joala repertuaarist, tuleb noorus tädi sisse. Ma nägin, läks kõrvast sisse ja pani õlad liikuma. Muidu ka stiilne tädi - originaal. Kollase jakiga. "Kas teil on mõni soovilugu?" - "Saaremaa valss!" kostab rahva hulgast. Uku läheb näost kaameks. Seda võib tõlgendada päris mitut moodi.

Ja tagarea tädid skandeerivad ka siin lisalugu, lisalugu. Mulle tundub, et samad tädid, kes Oti kontserdil. Nad vist lihtsalt võtavad kõik meeslauljad järjest läbi.
Imelik. Tõesti imelik. Et kui siiski võrrelda. Häält oli Otil selgelt rohkem, kõik juba teavad seda. Hääl oli suurem, lava oli suurem, päike paistis ja laulud olid tuttavad. Siin on külm, lauldagu pealegi Suveööd. Aga meeleolu ... Uku isiksus ongi helitelgi eest. See võimendab seda, mida sa kuuled ja loob muheda ning vaba meeleolu. '

Vähemalt on mul nüüd viis nime, kelle kaela ajada täiesti ebaproduktiivseks kujunenud pühapäev. Hei, ma toetan ju Eesti kultuuri. See loeb ka midagi.

#OttLepland #UkuSuviste #kontsert #RaekojaPlats #Avalava #Suveöö #nohu #muusika