Kontserdil. Taavi Peterson + paduvihm Kadrioru pargis 13.08.2017


Fotograafia suudab, mida koerad ei suuda
Peaaegu kollane koer kiunub nukralt, kui Taavi peaaegu temast laulab. Miski mure teda rõhub ja pisar läigib koonu ees, sünkroonselt laulu sõnadega: nii kurb, nii kurb on koera meel. Auk, Suurepärane Auk, IMELINE ja kordumatu auk, mille ta PALEHIGIS oma TILLUKESTE KÄPPADEGA peaaegu VIIE MINUTI JOOKSUL oli kraapinud, aetakse ta enda veekalkvel silmade ees kinni ja tehakse siledaks, nii et ükski krants seda enam ei leiaks.  Sabaotsa jagu jäi puudu maalihkest, mille tulemusel pink koos peremeestega vajunuks elegantselt kreeni.

KATASTROOF! tee veel midagi vabatahtlikult. "Nüüd kutsika silmad on vees," laulab Taavi. Peaaegu kollase koera tuim pilk, millega ta oma saatusekaaslasest pajatavast laulust lohtu otsib, ütleb, et sama uhket auku ei kraabi ta enam mitte iialgi, puhtalt trotsi pärast. Jää hüvasti, kollane koer hurmav Auk! "Laula, Taavi - uhkus ei luba mul ulguma hakata!", kõnelevad koera silmad. 

Appi, mu ema ei oska ju ujuda!!! 
Vett ongi juba küllalt meie peale kallatud. Vähemalt ei pea koju jõudes enam jalgu pesema. "Te olete nii vaprad!", tunnustab laulja enda ees hulpivat, vabandust, istuvat publikut juba ei-tea-mitmendat korda. Ei ole vaprad, ma lihtsalt ei julge püsti tõusta. Mu kleiditagumik on ligemärg. Pealegi ma tahan salaja filmida, kuidas ees istuv vanatädi muusika taktis jalgadega vees sulistab.

Ma tavaliselt ei nuta kontserdil nii palju.


Vaatan ringi, kas ehk pole pinkidele jäänud istuma kõigest seitse vaprat. Ei, rohkem on.

Taavi laulab Urmas Alendri, Biitlite ja teisi tuntud laule siit ja sealt, saates end kaheteistkeelsel kitarril. Tema kutsega tulla tema seltsi telgi alla vihmavarju ühinevad ainult helimehed, kes esitavad vabakava telgile ja kosele ning kordavad aeg-ajalt parimaid momente sellest, nagu "Ma olen küll lühike poiss, aga kuüll ma selle vee sealt alla saan!" või "Tandemharjutus PVC-ga". Taavi ei lase end sellest häirida ja kava eest punkte ka ei jaga. Huvitav, kas ta ikka mingit oma muusikat ka teeb? Aga see on tore, et keegi Alenderi laule laulab, kuigi hääled ja stiilid on tegelikult ikka nii erinevad - ühel selline sume ja lüüriline, teisel äge ja rokilik.

Keda nemad noorena fännasid?
Kui me oleks 1960.-tel vabad olnud, siis oleks neil vanatädidel siin ees võibolla ka oma suhe biitlitega nagu 1980.-te noortel on Rujaga ja minul võibolla siis The Proclaimersi lauluga "I would walk 500 miles", mida taevast tuleva duši all kaasa laulan.



See oli tunnusmeloodiaks filmis Benny and Joon, 1993. Aasta enne Alenderi hukkumist Estonial... Need seal filmid olid ka... samasugused. Mitte samasugused, lihtsalt erilised. Nagu kollane koer - PEAAEGU kollane. Sellised, kes võiksid ühiskonnas väikeseid maalihkeid põhjustada ja kellele ei meeldi sirged pingid, sest nii on ju igav.

Kui neil on mentoriks keegi, kes on ise ainult natuke kollane või pigem harilik pruun, ehk siis selline tavaline inimene, siis on ju pink balansis? Või ei ole? Äkki on mentoriks vaja kedagi sama erilist, kes kaevaks teisest servast? Tajo Kadaja kohta, kellega koos Taavit kunagi Viljandi Fellinis laulmas kuulsin, ütles ema kontserdilt ära minnes, et too tahtis väga olla kollane koer, selline Alenderi-sarnane, tegi sama soengu isegi ja püüdis luua kontakte kõikide "tegijatega". Lõigi. Aga niimoodi kopeerides saab ainult heaks... mentoriks. 



Kuskil teispool vikerkaart, laulab Taavi. Kas ehk seda vikerkaart, mis mind koju jõudes Kalamajas tervitas, võibolla käis kuskil parasjagu joogatund ja ta tahtis seal osaleda, aga ei mahtunud tuppa ära ja läks tegi selle asemel majade kohal silda? Seda, jah, seda või?

Potentsiaalse Kalamaja Sekti flaikude kaanepilt. 

Võibolla lauljal, kelle kontserdil on nii chill olla hoolimata veeuputusest ja koertekkelistest karstilehtritest ning kes suudab vikerkaare välja kutsuda, polegi mingit mentorit vaja.

Kommentaarid

Populaarsed postitused