Sel aastal on metsa ikka väga harva saanud. Enne 2010. aastat sai ikka käidud üle kahekümne korra aastas põhjalikult metsas trampimas. Mul on tunne, et asi ei ole mitte ajapuuduses, vaid linnaelu salakavalas surves teha pidevalt midagi mõistlikku, tootlikku, olla nagu ärevushäirega seinakell, mis tiksub poole kiiremini kui vaja ning lõhub ebatervisliku tõmblemisega oma hammasrattaid. Metsarahu tundub selle juures nii kättesaamatu ja kauge.
Aga kui ma seal kord olen, siis sulan metsaga ühte ja mul pole vaja pingutada, et logisevad hammasrattad oma kohale läheks. See juhtub iseenesest.
Muidugi tuleb hoida ka perekonna korilustraditsioone. Tallinnast minnes suundume tavaliselt rongiga Mustjõele. Mõnikord on perroon seenelisi täis - peaasjalikult vene rahvusest eestimaalased, kes ei tunnista muud seent kui puravikku ja kukeseent, vahel ka kaseriisikat, ning mida suurem seen, seda uhkem - olgu ta pealegi ussitanud. Nad panevad seened kuivama, "Ja ussid ju ronima ise välja!"
Kui emaga neljapäeval Mustjõele läksime, istusime kogemata valesse vagunisse ja ei saanud õiges peatuses maha, sest lühikese perrooni juures peatus vaid eespoolne vagun. Pange kõrva taha. Meie saime 6-minutilise ekskursiooni Aegviitu, ning kontrolöride lahkuse tõttu ka raha juurde kantimata.
Tol päeval oli mets väga märg, ma olin ehtsa mulgi kombel püüdnud olla kokkuhoidlik ja vanad lõhkised kummikud jalga pannud, seega trampisin 15 kilomeetrit mööda oose märgijalu. Samuti olid mu püksid liiga suured ja vajusid kogu aeg alla - õnneks ei vahtinud mind põõsast ükski põder ega siga. Küll sattusime veidrale tegelasele, kes käis, tohutu pussnuga püsti pihus, mööda metsateed ja käsutas, et me taga kaasa tuleks. Ei läinud, kuigi intrigeeriv väljakutse muidugi... mul on ka ometi puss, kui midagi peaks juhtuma. Aga ta pani kohe plehku, kui mind nägi. ei tea, kas asi oli neoonkollases mütsis, mis mul peas oli, või selles, et mu telefon helises ja helin on selline:
Freak
Raielanke oli muidugi tihedamalt kui enne, samas aga kasvabki rohkem seeni ja näiteks pohli männinoorendikes ja lankidel. Ehk on metsal ikka lootust? Ema meenutas selle juurde, kuidas vanaisa oli mööda metsi sõitnud võrriga, enne kui ta surma sai, ja kuidas alati käis enne raiet bioloog või miskine teadlane alustaimestiku seisundit hindamas ja ütles, kus oleks vaja harvendada, et seal midagi kasvama hakkaks.
Kui vanasti käis eestlane metsas seeni korjamas, siis nüüd käib ta metsas seenepilte tegemas. Nii minagi - nutitelefon taskus ja muudkui klõpsutan. Nii saab "korjata" ka seeni, mida ei sööda. Mõtlesin: aga kui prooviks nii? Teeks megapalju ilusaid pilte ja kaitseks metsa positiivsete väärtuste abiga? Kas see toimiks paremini kui protest ja vaidlemine? Lihtsalt lööks neid paarikümne giga puhta iluga? Kas see aitaks? Isegi kui ei aita, siis võite ikka vaadata mu sügisesi kohustuslikke seenepilte.
Täna metsas käies oli ilm tunduvalt parem, jalas terved kummikud ning paremini istuvad püksid ning nõnda ei väsitanud mätastel käimine ka mu väljavenitatud põlve nii kangesti. Sain isegi üle kraavide hüp...ee, kakerdatud. Põdrakärbsed tormasid küll kogu aeg peale nagu Rooma leegionid.
Tagasi tulles sattusime perroonil lõbusa Pihkvast pärit vanatoi otsa, kes oli käinud seeni otsimas kaugemal järve ääres. Vanust oli vanal 80, rääkis sellist veidrat vene-eesti segakeelt (klubniki uže punased ja tam u menja õunaaed jne), püksid olid väga veidra lõike järgi ise õmmeldud, ise kõkerdas kogu aeg naerda ja tunnistas, et pole peast päris sajaprotsendine, aga õpib kursustel arvuteid remontima, sest ajaga peab kaasas käima. Inglise vanakooli metallraamiga jalgratta oli tellinud internetist ja Instagrami konto pidi tal ka olema, ainult tal polnud telefoni kaasas, et mulle näidata. Ta oli leidnud üsna vähe seeni, seljakoti põhja jagu vaid, aga pakkus üht meile ja ütles, et ärge solvake mind sellega, et te tagasi lükkate. Ta oli leidnud ainult kaks oma lemmikseent - kivipuravikku - ja andis ühe meile. Siuksi inimesi näeb metsas. Vanatoi lõi veel perrooni peal tantsu ja lehvitas rongile Lagedi peatuses järgi.
mul oli korv käevangus ja nüüd mul on selle kandmisest sinikad. Pohli jäi metsa seevastu maa ja ilm! Suuri nagu jõhvikad. Me teeme neist haput moosi, mida saab panna näiteks vanillijäätise peale.
aga nüüd pildid! Siin on ka muud kui seeni
 |
| maasikas õitseb veel |
 |
| kukeseened |
 |
| metsaalune |
 |
| siga? |
 |
| värvid! |
 |
| enne GPSi ja satelliidikaarte |
 |
| puu skelett |
 |
| väsimus |
 |
| põlendik |
 |
| dudes |
 |
| nagu korallid |
 |
| vahimees |
 |
| kuldne mustal |
 |
| need on mürgised, aga ilusad |
 |
| koloonia |
 |
| hatifnatid |
 |
| päikse käes |
 |
| Mis torbik see on? |
 |
| Pohli on lihtsalt igal poole ja nad on suuremad kui jõhvikad |
 |
| põlendik voorel |
 |
| Tegelikult pidid enamik kännuseeni mürgised olema? |
 |
| blondid ja brünetid |
 |
| punapead |
 |
| neil on deit |
 |
| Samblikud |
Kommentaarid