Kontserdil? Teatris? Rokkooper "Nurjatu saar" Nordea Kontserdimajas 30.10.
Kui saar oleks suure tähega, siis viiks mõtted kultuuriministrile - et millega see Saar jälle hakkama sai.
Aga ei, papsi klassivend treis mingi kummalise asja valmis, juba suvel tegelikult ja nüüd nad kannavad seda 3 korda jälle ette. See klassivend siin, näe:
 |
| chibi aastast 2008 |
Kõige hullem on see, et muidu triigitud-viigitud meeskoorlased olid loibi plaksutavate hüljestena äärmiselt loomulikud...Siia me siis olemegi omadega välja jõudnud, jah? Järgmiseks tuleb võibolla mõni Pärdi teos ette kanda viburloomaks või vetikaks kehastununa. RAM täidab kõik soovid.
Lugu ise on ju tüüpiline Lõuna-Korea makjang oma nõretava armastusloo, särtsakate kõrvaltegelaste ja üle-vindi kurjamiga, vähemalt ei armu keegi oma venda ega osutu adopteerituks. Ma ootasin midagi palju teravamat ja karmimat. See kõik oleks võinud olla kokku väga nilbe kõigi nende jäneste, hüljeste "Malev"- liku rahvusromantikaga, aga nad kõik laulsid lihtsalt liiga hästi ja lihtsalt kasvõi selleks, et näha ühekorraga laval Tõnis Mäge, Marko Matveret JA Metsatöllu Markust, tasub see ära kuulata. Matvere ja Mäe ühised stseenid olid ikka nii võimsad, et Lenna tõusis lendu (jälle) ja taevast sadas õllekappasid.
Marko Matvere võiks nüüd uuesti Georg Otsa mängida, nüüd ta on valmis selleks. Lenna laulis ka minu arust paremini kui ma iial olen kuulnud. Ott laulis nagu Ott ikka - aga ta peab veel veidi jõudu pumpama, sest ta jaksas, Lenna süles, keerutada ainult kolm tiiru ja pidi siis asendit vahetama. Selles mõttes, sepa biitsepsid olid taln´d küll, aga kas ehtsad või peale maalitud? Mine võta kinni. Mul on tunne, et küsimus on siiski pigem tehnikas kui jõus. Võibolla peaks ta hakkama võistlustantsus käima, seal kogu aeg tõstetakse ja keerutatakse, ise kleenukesed nagu piiripostid.
Tore, et Rannap eesti rahvakultuurile sellise kummarduse tegi, kuid hall ei tohiks minu arust väga kaunitar olla, nad olid ärapõlatud neitsid ja pagendatud nõiad. Enamasti ilmus hall hoopis vana halli mehikese või kahvatu poisikese näol ja harva naisena. Luupainaja, see, kes vaevab, aga ei põhjusta külmavärinaid, on rohkem Lenna mängitud tegelase moodi. Aga no luupainajaks käis enamasti mõni tüse perenaine ja ju siis hall sobis kehamassi indeksi poolest rohkem
Kui ma peaks Eurovisiooni stiilis kõigile hindeid andma, siis lugu 1 punkt, lavakujundus 2 punkti (keegi peab need saama ja see tundus kõik kuidagi lihtsama vastupanu teed minemine, et riputame jällepalakad üles ja näitame pilti peale, samas muidugi võimaldab luua erinevaid atmosfääre, nii et ma ei tea...); eriefektid 3 punkti (mõnikord kadus nt Lenna tossu sisse nii ära et teda polnud saali näha); Markus 4 punkti, Ott 5 punkti, meeskoor 6 punkti (hülged 7,3 ning kadakad 5), kammernaiskoor Sireen 7 punkti, Mäks 8 punkti (vabandust! See oli suurepärane, aga mitte üllatav!), Lenna 9 punkti, Kristel 10 punkti ja Marko Matvere 12 punkti (kuigi tema karakter ise oli klišeelik ja seisaks alles 4. kohal Pireti, Töllu ja Mäksi järel).
Suurim üllatus oli aga Kristel Aaslaid. Esiteks, on sel Saare naisel aga häält! Teiseks, tema tegelaskuju oli iseseisev, julge, avaldas häälekalt kahtlust ühiskonna normide suhtes.
Kokkuvõttes üks väga psühhedeelne elamus, seda sooduspiletit, mis kadakad ja hülged pereliikmetele said soetada, kindlasti väärt.
Kommentaarid