PÖFF-i muljed: Gogol. Algus. Kino: Coca-Cola Plaza 26.11
Peaaegu mustvalge koloriit. Pidev tahtlik ülevalgustatus ja tagant valgus. Kaamerapaigutused ja makrovõtted kaadrid "maa alt" ja kõrgustest, inimese SEEST ja läbi tema silmade. Väikesed veidrad detailid, et näidata, sa oled 19. sajandis. Kuldlõikekompad ja time freeze kaadrid. Sümbolism ja mitte just üleliia "peidetud" vihjed. Soengud. Isegi juuste rasvasuse aste. Animeeritud maketi kasutamine CGI asemel. Võimalikult palju ehedust. Arvutiga antakse vaid aktsendid juurde. Suuremalt jaolt puhas kaameratöö ja lavastus. Ma ei oodanud, et keegi veel tõesti sedasi filme teeb.
Viis asja on selle filmi puhul olulised:
1. see on telesarja esimene osa. Nii et ärge oodake lõpule viidud lugu, seda te ei saa. Peate arvestama ripplõpuga.
2.
SPOILER
SPOILER
3. Algul tekkis segadus, et miks Gogol ja teised ütlevad oma teenrile, et müüvad nad tatarlastele. Tuleb meeles pidada, et Venemaal kaotati pärisorjus alles 1861. aastal) Sellepärast ei leia orjade nimesid ei inim- ega isegi filmiajaloost, tundub mulle.
4. Tegevus toimub Ukrainas, mida vene keeles kutsutakse malorussijaks. Ma ei tea, mis motiividel rõhutatakse siin ühelt poolt kõike ukrainapärast - kasakasoengud, lillepärjad, krimmitatarlased, laanemustlased. Kas filmi tegijad näevad Ukrainat endiselt malorussijana või tahavad näidata, kui eraldiseisev sealne kultuur oli ka suures Vene impeeriumis? Või ei peaks siin otsima poliitilist tagamõtet, sest siin filmis on kõige põhjenduseks vaid "kuna see näeb ekraanil lahe välja".
5. Natuke tuletas film meelde Tim Burtoni Sleepy Hollow´t. Noor uurija, kes on ühtlasi argpüks ja näeb nägemusi, Ratsamehest mõrvar. Suletud ja ebausklik kogukond. Nõiast võõrasema. Kaariku siluett öö taustal. Kui veel ilmusid puu ja veski, tekkis mul kahtlus, et filmitegijad on tahtlikult maha viksinud. Ma loodan, et see pole nii, aga ei imestaks, kui on. Kuid head kaameratööd ei saa lihtsalt maha viksida. Kõigist oma kahtlustest hoolimata nautisin ma seda, mida mulle NÄIDATI just filmikunstilisest seisukohast.
Kõige kõhedam ei hakanud üldsegi mõõkadega rappimistest ega seapeaga Puškinist, vaid sellest, et üks näitleja nägi välja täpselt nagu noor Lembit Ulfsak. Kes siin vaime näeb, kas mina? Nagu sellest vähe oleks, ilmus välja mingisugune Elin Borni teisik ja ajas mind veel rohkem segadusse.
Kõige suuremaks mõistatuseks pole filmis mitte "kes tegi?", vaid Gogol ise. Kas ta on uneskõndija või jookseb hunti, et ärkab poriste jalgadega? Kuid tema nägemustes on vaade inimese silmade kõrguselt, nii et see ei saa olla.
Filmis esines ka mõnusaid tagaselja torkeid Venemaa suhete kohta naabrite ja teiste rahvastega. "Ole nagu sakslane" või vihjed intelligentsi tagakiusamise pika "traditsiooni" kohta, isevalitsejalikkus ja kalk hoolimatus teise inimese kannatuste suhtes. On see režissöör nüüd siis võimu käsilane oma Malorussijaga, või mässaja? Mine võta kinni. Ah, ma ju ei pidanud poliitiliseks minema.
Kuigi seda filmi näeb peagi tõenäoliselt ka telekast, siis mine seda kinno vaatama, kui:
* sul pole ka telekat nagu mul
* sulle meeldib haarata väikseid detaile, struktuure, nüansse, aktsente (suurelt ekraanilt on pisiasjad paremini näha)
* sulle meeldivad "Whudunnit" tüüpi lood
* oled laisk filmitegija, kes ei viitsi jamada ajastutruude kostüümidega, veel vähem seostada tegelaste välimust tegevuskoha ja ajaloolise situatsiooniga
* oled kitsarinnaline produtsent, kes tahab oma filmi ainult üht tüüpi näitlejaid (saledaid, pikki ja ilmetuid)
* oled Eesti kaameramees, kes tunnistab ainult kolme plaani: suur, väike ja õhtune jalgpall pitsa ning õllega
* sulle meeldib müstika ja soft horror (minu meelest see oli üsna leebe film, midagi ei näidatud otse). Kes väga verd kardavad, siis seda polnud kuigi palju. Mõned stseenid olid pelgalt oma kompositsiooniga jubedamad, ehkki näitlejad seal lihtsalt seisid.
* sa arvad, et Venemaalt ei tule kunagi midagi head
* tahad näha noore Lembit Ulfsaki teisikut
Ära mine seda filmi vaatama, kui:
* sul on filmiKUNSTIST ükskõik
TBC...
Hapukurki tahaks.
Kommentaarid